Berliini ja tagasi

Kell on kaks, ja veerand tundi tagasi väljuma pidanud Stockholmi lennule kestab ikka veel pealeminek. Viimaste nädalate pommidejamad on vist kõigi Euroopa lennujaamade turvateenistused tagajalgadele ajanud ja hilineb enamus lende. Õnneks pole mul kiiret kuhugi, plaani järgi on edasilend Tegelisse alles kolme tunni parast. Pooletunnise hilinemisega tõuseme õhku, imetlen novembrialguse kohta tõeliselt imekaunist ilma, päike särab ja õhk on kristallselge. Üritan kusagil all olevat kodu tuvastada, aga ei leia, puud on ees, küll on selgelt äratuntav nii töökohahoone kui hiljem Paldiski reaktori hoonehiiglane.


Stockholmis suundun lennukist väljudes rahuga juba tuttava suitsuruumi poole, mis, nagu selgub, on vahepeal poole suuremaks ehitatud. Pean tunnistama,et pole kunagi pidanud mõttekaks lennata mõnetunniseid lende äriklassis, ühinedes siinkohal H.H.Luige arvamusega, et äriklassis lendamine oleks arukas siis, kui keegi suudaks tõestada, et äriklass jõuab kiiremini kohale. Olen olude ehk puuduvate odavamate piletite voi lennu ülebookimise tõttu nii mõnigi kord äriklassis lendama sattunud, aga sellest, mis seal neli korda turismiklassist rohkem maksab,pole siiani aru saanud. Teine asi on muidugi pikad lennud, kus unistaks lausa esimesest klassist, kui tengelpung vaid kannataks. Küll aga olen nõus rohkem maksma, et lennata vahemaandumistega suitsetajasõbralikes lennujaamades nagu Helsinki ja Stockholm ja võimalusel valtida Kopenhaagenit ja Oslot, mis suitsuruumide täieliku puudumise tottu ooteaja hiina piinaks muudavad. Olen taiesti nõus,et igal pool ei pea saama suitsetada, aga lennujaamade kinniste tsoonide suitsuvabaks muutmisega olen nõustuksin alles siis, kui seal keelataks ka alkoholi müük ja tarbimine ning kolesteroolirikas toit. Siis oleks asi õiglane ja kõiki ahistataks ühtviisi. .

Niisiis sussitan oma nikotiinikepikese ara ja lähen ekraane uurima ning avastan, et minu lennu numbri taga seisab tulikirjas cancelled. Hetkeks tekib lootus,et ehk viib eesti õhk mu kohe koju tagasi...kahjuks leiab SAS mulle koha poole tunni parast valjuva Air Berlini pardal. Läheb kiireks ja mind saadetakse seiklema kohtadesse, kuhu reisijaid tavaliselt omapäid ei lastagi. Instruktsioonid on nagu spioonifilmis ,mine sinna väravasse, vajuta seda nuppu, siis lasku trepist alla, vajuta veel üht nuppu ja siis tuleb mingi aja parast buss ja viib su kuhugi...lippan kiirkõnnil labi inimtühjade koridoride ,aga Suur Vend jalgib mu liikumist, sest lukus uksed avanevad nagu nõiavael, kuigi näha pole kedagi. Vajutan inimtühjas varavas loodetavasti ikka õigele nupule ja tulebki buss ja viib mu ainukese sõitjana teise terminali. Annan mulle kaasa antud lipiku väravapoistele, kes klõbistavad veidi arvutil ja ütlevad, jess, koht 19c, pardakaarti ma ei saagi ja tunnen end väheke lennukijänesena.

Lendan Air Berliniga esmakordselt ega saa aru, miks seda Ryanairiga samasse partaking pannakse. Lennuk on Airbus 319, nii uus, et lõhnab veel tehase järgi nagu uus auto. Pardaletulijatele pakutakse kommi ja hiigelvalikus ajalehti ja ajakirju, kahjuks kull vaid saksakeelseid. Kohv, tee ja vesi on tasuta, kõrvale soolased või magusad küpsised. Napilt pooleteisetunnise lennu valtel näidatakse laest alla laskunud ekraanidel Mr.Beani, seejarel Kahte ja poolt meest ja lopuks veel multikaid. Kõrvaklapid maksavad kolm eurot ja neid ma ei vota, ma ei saaks saksa keelest nagunii piisavalt aru. Kõlakad käivad, et Air Berlin hakkab järgmisel aastal Tallinna lendama ja sellisel juhul kasutaksin nende teenust küll meeleldi.

Berliinis sajab raju paduvihma ja nagu kiuste jääb lennuk kusagil keset platsi seisma ning terminali tuleb läbi lompide ja kaelakallava kose lipata. Raputan end nagu märg koer ja uurin lähimast poest vihmavarjude olemasolu ja hinda, aga pean 28-eurost Samsonite varju mõttetult kalliks. Olen algselt plaaninud takso võtta, kuid teokiirusel venivat reedeõhtust liiklust vaadates otsustan ühistranspordi kasuks, lennujaama ekspress viib kiiresti lähimasse raudteejaama ja majade kohal kulgev S-Bahn ja maa all liikub U-Bahn viivad igal juhul kiiremini kohale kui ummikutes istuv takso. Raudteejaamast ostan ka vihmavarju, hinnavõit võrreldes lennujaamaga 20 eurot, aga loomulikult jääb vihm kohe järgi niipea, kui ma end varjuga varustan...paarikilomeetrine jalutuskäik Mahlsdorfi raudteejaamast sihtpunkti kulgeb küll lompide vahel põigeldes, aga vähemalt ei saja midagi pähe.

Laupäevased tööasjad lähevad ilusasti. Palju infot. Mõnda inimest pole aastaid näinud, kallistame. Palju positiivset energiat, mida mul ausalt öeldes oli hädasti vaja.

Tagasi taas raudteede ja bussiga. Laupäevaõhtune Tegel on üsnagi inimtühi. Tegeli turvakontroll on taas tähenärimise lainel. Kui eelmine kord konfiskeerisid nad mu tulemasina, siis seekord tulemasinad neid ei huvita, küll häirib neid käsipagasis olev Swisscard, millega ma olen pool maailma läbi lennanud. Lõrisen, et see on lubatud ja imekombel jäävad nad ka kohe nõusse. Enne linti viskan veel ära rohelise tee pudeli, mis maksis supermarketis 59 eurosenti, kohe teisel pool turvaväravat asuvast automaadist on võimalik uus samasugune osta, aga nüüd juba kolme euro eest. Ka rurvavärav on nii viimase vindi peale keeratud, et kõik piiksub, rinnahoidja kaared, kingad, isegi hõbesõrmus...võib-olla neile lihtsalt meeldib inimesi patsutada?

Lennufirma on seekord Air Baltic, millest ma suuremat lugu ei pea. Minu ees istub kolm põrguingli välimusega soomlast, pikad võidunud juuksed hobusesabadesse köidetud, nad on juba lennukisse jõudes joogised ja ostavad ära vist kogu stjuuardessikärus leiduva õlle, hiljem näen neid ka Riias baaris ja hiljem enam ei imesta eriti, kui soomlasi valjuhääldite kaudu taga otsima hakatakse...inglikesed on vist kuhugi tudule jäänud. Ise lähen paaritunnise ooteaja sisustamiseks turvatsoonist välja, sees pole nagunii midagi teha ja suitsuruumi ka ei ole.

Kesköine lend Riia-Tallinn on nagu kabjahoop Air Balticu niigi kõikuvale majandusolukorrale, sajakohalises lennukis on vaevalt tosinkond reisijat. Sajab jäidet, on kõvasti külmem kui Riias, vastu tulla lubanud ekskaasa jääb mõned minutid hiljaks, ootan väljas, sest mina küll ei suuda mersut esitulede järgi teistest autodest eristada, aga autos on soe ja mul on hea meel, et ta üldse viitsis kell üks öösel mulle vastu tulla ja ma ise ei pea rooli istuma...koju jõudes on teised alles saunaskäiku lõpetamas ja sauna sooja hoidnud, räägme kella neljani hommikul juttu, siis läheb haigutav eks minema ja ma käin veel korra laval, siis pesema ja sügavasse unenägudeta unne. Pühapäevane uni kestab kella üheteistkümneni ja kogu päev läheb laisavõitu uimerdamisele.

Ja kui mõni täpitäht nüüd kusagilt vahel ära jäänud on, siis enamus sellest tekstist on kirjutatud HTC Wildfirel, ekraaniklaviatuuri pisitillukestel tähtedel tippimine nõudis natuke harjutamist ja seda kohta pole ma ka veel üles leidnud, kust teksti ennetav sisestus maha võtta. Kergema pagasi huvides polnud mul seekord ei laptopi ega fotokat kaasas, HTC kaamera nõuab ka harjutamist, seni on korralike piltide saamisega raskusi...aga nii mõnus oleks, kui poole kotitäie tehnikakolu kaasastassimise asemel saaks ühe pisikesega mõnikord hakkama.