Reisimise glamuur(itus)

On inimesi, kes veedaksid kogu oma elu reisides. Veetes nädalalõppe nädalalõpureisidel ja puhkusi puhkusereisidel ja vahepeal tehes tööd tööreisidel. Ilmselt on selleks vajalik mingi geen, mis minul olulisel määral puudu on.
Ma ei saaks kuidagi väita, et mulle ei meeldiks reisida. Pigem vastupidi, kui ma olen sunnitud liiga kaua kodus konutama, muutun rahutuks ja pahuraks. Aga kui reisimine hakkab muutuma elunormiks, läheb mul ajapikku kops üle maksa.
On piisavalt minulgi tuttavaid, kes ütlevad igatsedes...oo...milline töö, sa saad nii palju reisida. Reeglina piirduvad nende inimeste kogemused mõne toreda puhkusereisiga, kuhu satub harva ja kus kõik on otsast otsani kenasti ära organiseeritud ja korraldatud.
Need inimesed ei ole kunagi oodanud kuus tundi kusagil jätkulendu. Või istunud Luanda lennujaamas kohvri otsas, teadmata, kas lennuk üldse kunagi tuleb. Seisnud kaks tundi turvakontrolli sabas nagu meie reede õhtul Brüsselis. Või siis nagu mu Leedu kolleegid, kes reedel lendasid Brüsselist koju, kahmasid sealt juba eelnevalt valmis pakitud teise kohvri ja sõitsid sellega Mosambiiki. Sellele niinimetatud preemiareisile läksid ka neli meie töötajat, kes oma väljavalitusest muidugi tõsises vaimustuses olid, kui paljudele siis ikka pakutakse võimalust ekvaatorialusesse Aafrikasse sõita ilma, et ise sentigi maksma peaks....ma tahan muidugi näha, kui palju sellest vaimustusest tagasi jõudes alles on, arvestades ühe otsa pea päevapikkust kestvust ja nelja vahemaandumist, Stockholmis, Dar-es-Salaamis, Addis-Abebas ja Pembas. Tagasi täpselt sama marsruuti mööda. Aga mine tea, ehk on inimestele elamus kogu eluks.
Keegi mingis kommentaaris küsis, miks me nii palju lendame. Ausalt öeldes ma ei oska sellele vastata. Kindlasti saaks vähem ja praegu ma isegi ei saa aru, miks ma äsja nädal aega Belgias istununa pean laupäevaks taas Berliini lendama. Väga Suur Ülemus tahtvat mind näha. Minu meelest me kuu aega tagasi alles nägime. Natuke Väiksema Ülemuse ma saadaksin selle jutuga lihtsalt kukele, aga vaat seda Väga Suurt Ülemust ei saa. Mingil moel on see hierarhia niimoodi välja kujunenud. Nii et olles nädalavahetusel alles kohvri lahti pakkinud ja pesu puhtaks pesnud, hakkan neljapäeval uuesti pakkima. Ja Natuke Väiksema Ülemuse siiras soovitus esmaspäeval vaba päev võtta kahjuks lihtsalt ei toimi, sest selle ringilehvimisega on igapäevatöö pehmelt väljendudes üle pea kasvanud.
No tegelikult on asi võrreldes 2002.aastaga ikka natuke paranenud, siis polnud veel Skype-gi ja iga jumala kuu tuli Amsterdamis käia. Otselende kah polnud ja päevasele nõupidamisel kulus koos lendamise ja lennujaamades istumisele kolm päeva. Amsterdami kesklinnas orienteerun ma siiamaani kasvõi kinnisilmi, Tartus näiteks olen seevastu teatavasti võimeline ära eksima.
Mis aga videokonverentsidesse puutub, siis oleme sedagi katsetanud. Aga seegi pole niisama lihtne. Ilmselt on olemas ka toimiv tehnika, aga see maksab väga palju. Ja väga palju sõltub ka eri kohtade internetiühenduse kiirusest ja stabiilsusest. Isegi Vilniusega on videokonverentsi suhteliselt raske pidada, pilt hüppab ja hakib ja halvimal juhul tuleb iga viie minuti tagant restart teha. Võib-olla on meie konverentsitehnika kuskilt Säästumarketist ostetud (pole ise ostnud, saadeti), võib-olla on asi teiste ühenduses, aga lõppkokkuvõttes asi ei toimi ja suurt tolku nendest nõupidamistest, kus põhiaur läheb restartimise peale, pole olnud.
Ja tegelikult on mõnikord ju päris tore muu maailma kolleegidega kokku saada. Mõnikord. Mitte iga nädal. Mitte siis, kui võõrastes ja täiesti ühenäolistes lennujaamades ärkveloleku eesmärgil joodud kohvist iiveldama ajab ja hiljem Sa enam ei mäleta, kas ajasid kohvitassi ümber Kopenhaagenis, Londonis või Malagas. Kui kell kaks Tallinnas maandudes tundub järelejäänud kuuskümmend kilomeetrit koduteed püsti ees või lausa vildakas olevat.
Või hakkan ma sellise elu jaoks lihtsalt vanaks jääma?