Kaks tuhat ja kümme

No alustada võiks selles, et veel paar aastat tagasi ma isegi ei uskunud, et ma seda aastanumbrit üldse näen. Veel vähem, et selline aastanumber võiks täiesti vähivaba olla. Kauakestvad kiiduavaldused siinkohal mu suurepärasele arstile ja mu vaprale organismile. Isegi operatsioonidest räsitud ainevahetus hakkab normaliseeruma, lund lükates ei lähe enam süda pahaks (higistama hakkamise asemel oli eelmisel talvel paraku nii ja see tegi asja eriti hulluks, rassi mis rassid, higi ei tule tilkagi, see eest ajas kohutavalt iiveldama) ja sujuvalt on isegi üks suurusnumber riietel alla läinud ilma selleks eriti midagi tegemata. Aga kõik muu on kõrvalise tähtsusega ja aasta suurim saavutus on muidugi sõravabad analüüsid.

Töiselt on kah päris kenasti läinud. Aga see pole minu, vaid paljude inimeste igapäevase töö tulemus. Ja mitte ainult sellel, vaid kõikidel eelmistel aastatel tehtud töö tulemus. See, et president minu kätt surus, oli lihtsalt roll. Keegi pidi seal ju olema, poleks olnud mina, oleks olnud keegi teine.
Isiklikus elus pole kah millegi üle nuriseda, palju häid sõpru ümberringi. Nii vanu kui uusi.
Paar mõnusat soojamaapuhkust.
Kaks pereliiget on endale kaaslase leidnud ja sellegi üle võib ainult rõõmu tunda. Eriti nunnu on muidugi noori vaadata, esimene armastus, juunõuuu. Isegi minusuguse küüniku südamesarnase eseme võtab võdisema.
Ega järgmiselt aastalt muud ei soovigi, kui et ta tuleks vähemalt sama hea kui kohe möödasaav.
Blogilugejatele aga kaunist vana lõppu ja kõikide soovide täitumist uuel. Lugejaid ikka on, kaunter näitab 83778 ja keskmiselt käiakse blogis 700 korda nädalas. Kuigi ma olen viimasel ajal olnud laisavõitu kirjutaja, muid tegemisi lihtsalt nii palju...luban end parandada, aga päevad on liiga lühikesed :D.