Klõpsutajad ja fotograafid

Mingil ajahetkel olin ma üsnagi veendunud, et peale viiekümnendat juubelit hoian end igasugusest visuaalsest meediast kaugemale. Sõprade seltsis perekonnakroonika tarbeks tehtud pildid on iseasi, aga igasugustest profikaameratest, veel hullem, telekaameratest, hoian oma vananeva ja ülekaalulise isiku kaugemale. Mul on selleks noor kena kolleeg, keda vajaduse korral tuleliinile saata ja kes näeb piisavalt hea ja fotogeeniline välja.
Nagu tavaliselt, on põrgutee sillutatud parimate kavatsustega. Aga vähemalt seekordsete piltidega olin rahul. Mida on harva juhtunud. Pika elu jooksul olen näinud igasuguseid pilditegijaid. Enamus kahjuks sellised, kes on suutnud endale küll soetada meetrise objektiiviga roppkalli tehnika, kuid kelle tehniliselt perfektsetes piltides puudub igasugune sisu ja mõte. Eriti vähe on häid portreepildistajaid. Seekord vedas.
Vahemärkus: huvitav on see, kuidas äkki hakkab ka blogimaailmas liikuma mingi temaatika...olin selle postituse enesele mõttes ära märkinud, kui avastasin pea samal teemal kirjutanud Hundi ulu ja Tegelinski kirjutised.
Ise ma jään ka paraku klõpsutaja tasemele. Lihtsalt on puudu see imeline miski, mis teeb klõpsutajast fotograafi ja mida raha eest osta ei saa. Pildistamine käib samuti periooditi. On aegu, millest on palju pilte ja on aegu, millest ei ole aastate kaupa ühtegi fotot. Millest on õigupoolest kahju.
Esimene kaamera oli Ljubitel. Laifilmiga peegel. Ise olin siis kusagil teismeeas. Sellega sai tegelikult mõned päris head pildid tehtud. Isa kolleegid polevat uskunud, et tegija alles lapseeas.
Kui see ära väsis, tuli Smena.
Ja siis isa vana Kiev. Isa pildistas palju ja vahetas oma tehnikat uuema ja täiuslikuma vastu.
Kui ma kahekümnekaheselt esimest korda lahutasin ja üürikorterisse kolisin, jäi kogu fototehnika eksi koju klausliga, et saan selle hiljem kätte. Nii fotokad kui ilmutustehnika. Tühjagi ma sain.
Järgnes üle kümne aasta pildivaba elu.
Esimest uue aja kaamerat ma ei mäleta, aga aasta oli 1998. Sellest aastast on säilinud esimene värvipiltidega album. Pildid, khm, on jubedad, nii et tegemist oli mingi üliodava seebikaga.
Aegade paranedes tuli miskine Samsung, kah veel filmiga.
Esimesed kaks digikaamerat olid Olympused, mark, mida ma eales enam ei osta. Mõlemad läksid priskest hinnast hoolimata üsna ruttu katki.
Siis Panasonic Lumix. Mis läks paar nädalat tagasi Saksamaal salapäraselt kaotsi. Kuna nagunii olid tekkinud mingid fokuseerimisprobleemid, eriti ei põdenud. Jalutasin paar reisi tagasi märgatud viiekordsesse elektroonikakaubamajja ja lasin mõnuga müügikuttidel endale pool tundi erinevate pildimasinate häid ja halbu omadusi tutvustada. Ilma nende abita oleksin selles meeletus valikus nagunii ära eksinud. Sest ainuke, milles ma veendunud olin, oli, et peegelkaamerat ma ei osta. Peegelkaamera pole ühestki klõpsutajast fotograafi teinud, ei tee minust ka. Ja mul pole mingit isu poolekilost kolakat kaasas tassida. Ma valin isegi reisidele kaasavõetavat kosmeetikakotti kaalu järgi...

Alles Eestis avastasin, et olen ostnud kaamera, mida meil ei müüdagi. Ricoh CX3. Mina olen rahul, sest olemas kõik asjad, mida mina vajan - 10 megapikslit, 10-kordne zoom, suurepärane hämaraspildistamine ja ühesentimeetrise distantsiga macro. Aias lillede pildistamiseks vägagi hea. Lisaks mahub vabalt taskusse.
Mõnikord on neid klõpse ju nii tore vaadata. Eriti talvel suviseid. Õnneks on siiamaani alles harjumus olulisemad pildid lasta paberile ja albumisse panna. Viimasel ajal küll selles jälle laisavõitu olnud, peaks end parandama enne, kui uus aiahooaeg kätte jõuab. Praegu miskipärast pole üldse pildistamislainel ja tegelikult juba mitu kuud. See talv ei inspireeri mind miskipärast üldse.
Mis neist albumitest pärast mind saab - ma loodan, et sellele on veel vara mõelda. Mul endal on küll hea meel, et möödunud sajandi kolmekümnendatel tehtud pildid kodus alles on ja vanim säilinud suguvõsafoto pärineb aastast 1908.