Nagu alati valimiste lähenedes kogub ajakirjanduses tuure hala teemadel, kuidas meil võrdõiguslikkusega lood ikka äraütlemata kehvad on ja vaesed naised ikka nende ülbete meestega võrreldes häbematult väheselt ja viletsalt tasustatud on ja kuidas meil ikka nii vähe naisi on äris ja veel vähem poliitikas...
Karva ajas mul turri juba see artikkel ja lõplikult kopsu üle maksa eile vist viiendat korda postkasti potsatanud kutse ilmtingimata osaleda naisjuhtide konverentsil totaka pealkirjaga "Kõpskingadega klaasmäel". Ilmselt on tegemist küll minu puhtisikliku maitse ja mättaga, aga juba see pealkiri ajas mul kananaha ihule. Kutseid konverentsidele ja koolitustele tuleb muidugi katkematu voona, aga midagi nii tobedat polnud ma tükil ajal kohanud. Lihtsalt huvi pärast vaatasin ka programmi ja esinejaid - paar elukutselist koolitajat, paar naisjuhti, psühhiaater, kes oma stammloengut peaks minu meelest ka koerte varjupaigas, kui talle selle eest maksta, paar tegelast sotsiaalministeeriumist, kelle seisukohad annab Google 10 sekundiga. No mis häda pärast peaksin ma sellisele jurale kulutama terve päeva ja 165 eurot? Ja miks üleüldse peaks naistele eraldi konverentsi korraldama?
Eraldi teema on muidugi see, et naiste ja meeste palgavahet põhjustab see, et vähemtasustatud erialadel töötavadki enamuses naised.
Selles ettevõttes, kus töötan mina, on pilt küll vastupidine, keegi pole siin küll kunagi sugude kaupa keskmist palka arvutanud, aga ilmselt paneks naiste palk meestele ikka pika puuga ära. Ja mitte sellepärast, et nad on naised, vaid nad lihtsalt teevad kvalifitseeritumat tööd. Ka tööliste hulgas.
Rohkem kui meeste eelistamist olen mina oma töös kohanud seda, et naised lihtsalt ei võta neile pakutud kõrgemat ametikohta vastu. Eelistades suuremale vastutusele ja suuremale palgale rahulikumat pereelu, enamat vaba aega või mida iganes. Kindlasti ei mõista ma neid selle eest hukka, see on nende vaba valik. Seda enam, et kui keegi väidab, et tal on õnnestunud olla edukas tippjuht, kaitstes samal ajal doktorikraadi ja kasvatades kolme last, tekib mul küsimus, kui suur on see "hall armee" tema selja taga - vanemad, lapsehoidjad, koduabilised. Sellest poleks nagu viisakas rääkida. Eesti naine peab ju suutma ülal pidada mehe ja kuus last. Aegade algusest saadik.
Mõtlesin ka sellele seltskonnale, kes minuga ühel aastal majandusteaduskonna lõpetas, üks kolmandik mehi, kaks kolmandikku naistest. Naistest läheb enamusel hästi. Mõnel isegi väga hästi. Kuigi neist ei tea mitte midagi ajakirjandus, ei roosa ega kollane. Meestest peale ühe ma ei ole eriti midagi kuulnud. Sel ühel läheb minuteada hästi.
Miks aga naised poliitikasse ei kipu? Ise ka ei kipuks. Korra proovisin ühte erakonda kuuluda ja tüdinesin kuue kuuga nendest intriigidest, üksteisel vaiba alt tõmbamise katsetest ja astusin sama teed pidi välja. Pole minu jaoks.
Lisaks tasuks igal poliitikasse pürgijal läbi lugeda Mark Twaini följeton "Kuidas ma kuberneriks kandideerisin" ja mõelda sellele, et ajad meie ümber on küll muutunud, inimesed paraku mitte. Naiste alalhoidlikkus on suurem ja nii mõnigi neist, võiks vist isegi öelda et enamik, ei tahagi enesele suureks äriks või suureks poliitikaks hädavajalikku kuuli- ja sõnnikukindlat soomust selga kasvatada.
Kirsiks tordi peal lugesin eilsest Ekspressist muheledes nupukest sellest, kuidas mu grupiõde ostis ära pankrotistunud ärimehe Guido Sammelselja funkvilla, mingi tühise 13 miljoni krooni eest. Ma ei ole oma grupiõde küll kümme aastat kohanud ja siis oli tal tilluke söögikoht Sõle tänaval, aga tulemust vaadates ma ei usu, et ta vahepeal sookvootide ja klaasmägede temaatikaga tegeles.
Ja mul isiklikult oleks küll kohutavalt piinlik, kui ma oleksin elus mingi positsiooni saavutanud seetõttu, et ma olen naine ja sookvooti tuli millegagi täita. Ma tahaksin midagi saavutada selle kehaosaga, mis asub kõrvade vahel. Mitte sellega, mis seeliku all. Muidu ma oleksin teise elukitse valinud ;). Tunduvalt tasuvama.
9 kommentaari:
Kindlasti on naistel aga ka meestel tööelus mingeid spetsiifilisi erisusi.
Kindlasti on ka ebaõiglast palgavahet, kus ühe ja sama töö eest makstakse erinevat töötasu, olgu kannatajaks mees või naine.
Kindlasti on mees ja naine erineva psühholoogilise koodiga, mistõttu otsust töö- või ametikoha vahetamiseks/keeldumiseks tehakse erineva motivatsiooni ja põhjustega.
Kuid kindlasti ei tohi suhtuda naistesse tööturul kui mingitesse erilise kiiksuga isenditesse, kes vajavad pidevalt mingeid sootunnuslike üritusi ja koolitusi.
Kõlaks ju haiglaslikut kui pidevalt korraldataks näiteks meesjuhtide, meespoliitikute, meesmüüjate, meeskirjanike jne. konverentse, sümpoosiume, koolitusi ja muud. Haige värk!
“Seda enam, et kui keegi väidab, et tal on õnnestunud olla edukas tippjuht, kaitstes samal ajal doktorikraadi ja kasvatades kolme last, tekib mul küsimus, kui suur on see "hall armee" tema selja taga - vanemad, lapsehoidjad, koduabilised”
Kujutame, et see tippjuht on naine praeguses Eestis. Jah, arvatavasti ongi see „hall armee“ just niisugune ning enamik inimesi ka pakuks, et see on niisugune
Kujutame, et see tippjuht on mees. Siis järsku muundub hall armee „naiseks“ või siis vähemalt sisaldab ka „abikaasat“, mida millegipärast naiste puhul ei eeldata. Kui naine on tippjuht, siis ta peab võtma koduabilise. Kui mees on tippjuht, siis ta peab võtma naise.
„Rohkem kui meeste eelistamist olen mina oma töös kohanud seda, et naised lihtsalt ei võta neile pakutud kõrgemat ametikohta vastu.“
Kuid kui see on tingitud sellest, et „kõrgem ametikoht“ ja selle tingimused on koostatud nii, et see sobib meestele paremini. Seesama eelmine punkt: kui ühiskond eeldab, et lapsi kasvatab naine, siis kõrgem ametikoht, mille tingimuseks on „ei tohi olla allakuuese lapse peamine hooldaja“ või „ei tohi minna lapsehoolduspuhkusele“ on muidugi naistele sobimatu. Kuigi formaalselt justkui ei oleks diskrimineerimist: alati saab justkui põhjendada, miks tippjuht ei tohiks haige lapsega kodus olla. Kui rohkemtasustatud tööd on juba korraldatud nii, et see naistele ei sobi, siis muidugi naised lähevad sinna harvem. Sest sel juhul peavad nad pidama kahte võitlust: ühte professionaalset, tööl, teistega ja ühte kultuurilist, kodus, sõpradega ühiskonnaga. Seega – naistöötaja peab olema tugevam isiksus kui meestiöötaja. Muidugi on neid siis vähem.
Aga – kui ka meestippjuhid seda oleksid, siis võib-olla ikka ei kukuks maailm kokku, kui asjad toimiksid aeglasemalt? Võib-olla peaksid ettevõtted lihtsalt rohkem inimesi palkama ja neile vähem tööd andma, nii, et kõigil oleks võimalus ka kodust elu elada? Mitte see, et automaatselt peab üks abikaasadest olema rohkem kodus?
„Naiste alalhoidlikkus on suurem“
Aga miks? Kas ehk mitte sellepärast, et neid juba lasteaiast saadik kiidetakse alalhoidlikkuse eest, selle eest, et nad ei trügi konfliktidesse, poisse manitsetakse mitte nutma ja tüdrukuid nutvana poiste kaitset otsima?
Muide, mäletan ühte naismatemaatikute konverentsi. Ladina-Ameerika inimesed ütlesid, et neil on naisi 60%, sest matemaatika on traditsiooniline naiste ala. Saksa kolleegid vaatasid hämmastunult. Neil oli vist alla 10% naisi, sest matemaatika on „traditsiooniline meeste ala“. Kuigi enamikes kultuurides on olemas soopõhine tööjaotus, siis on väga keeruline leida mingeid iseloomuomadusi, mis ei oleks kultuuritundlikud ja oleksid ainult sootundlikud. Mina seda bioloogiaga põhjendamistel oleksin väga ettevaatlik – bioloogia muidugi mõjutab, aga kardetavasti on see indiviiditi suurem kui sooerinevuseti.
Pole elus juhtunud töötama asutuses,kus mu palk soo tõttu madalam oleks olnud. Kui üldse muretseda, siis selle üle, et ikka jätkuks meil üldse mehi, kes juhtida tahavad ja suudavad.
Mul on olnud paar juhtumit, kus nõmedad soostereotüübid on seganud töö tegemist - üks oli olukord, kus ma olin ühest küljest eksperdina appi kutsutud, aga kõik mu ettepanekud jäeti tähelepanuta, kuni ma taipasin hakata neid esitama ühe meesterahvast sõbra kaudu. Kuna selline vahendaja kaudu töötamine ei ole eriti tõhus, hoidsin edaspidi sellest pakkujast tükk aega eemale.
Aga minu olukorra teeb kindlasti kergemaks see, et mul pole lapsi, nii saan ma ebameeldivalt käituva tööandja pikalt saata ja parema otsida. Eestis tundubki naistele tööturul kõige suuremat pidurit panevat see, et väga paljudel juhtudel peab last/lapsi ülal ainult naine ja sellises seisus ei saa endale parema töö otsimise nimel töötaolekut lubada, peab vastu võtma ka kehvakese ja sellest kinni hoida (seevastu meeste hulgas pole rohkem mitte ainult kõrgepalgalisi, vaid ka töötuid, mis kõneleb ehk midagi ka selle kohta, et nad saavad töötuolemist endale lubada). Morgie võib sellest ehk pikemalt rääkida, midagi sarnast ta igatahes kunagi märkis.
No ja siis on see, mida kunagi ütles Ergma - et ka tema pole isiklikult kunagi diskrimineerimist kogenud, aga kui ta ükskord sellesse süvenes, siis ta märkaski, et väga andekad inimesed saavad hea töö ikka kätte, soost olenemata - ebavõrdsus on suurem suvaliste keskmiste töötajate hulgas, st keskmiselt võimekas-võimetu mees saab tõenäoliselt parema palga kui sama võimekas-võimetu naine.
Ma olen see naine, kel "ei ole lapse pärast mitte midagi tegemata jäänud". Esimesest lapsest räägin.
Ainult et sellesama lapse enesega, juhtusin ma tegelema haruharva. Peamiselt ma kas olin tööl, õppisin, turnisin kuskil või puhkasin oma raskest töö- või koolipäevast. :S
Sookvootidega põrkun peamiselt autoremonditöökojas ja ehituspoes. Et mida teie, tütarlaps, sellest teate. Mõnikord sõlmin ma meelega juuksed rõõmsatesse patsidesse, et kuulata "asjalikke nõuandeid".
ei väsi kordamast:
individuaalsed erinevused inimindiviidide vahel on alati palju kordi suuremad kui statistilised erinevused meessoo ja naissoo vahel.
Isiklik kogemus kohaliku tasandi poliitikas näitab, et naisterahval tuleb oma seisukohtade, ideede või ettepanekute läbisurumiseks umbes 3 x rohkem pingutada koos võrdeliselt suurema ajakuluga kui meesterahvastel. Olenemata parteisisesest positsioonist. Sa pead oma joru ikka ajama mitmeid aastaid ja variatsioonidega ja tilgutama vett vastu kivi igasuguste mõeldavate ja mõeldamatute tehnikatega, et midagi lõpuks saavutada. Kõige parem meetod on jah leida mõni meessoost "kaasvõitleja", keda panna uskuma, et sinu idee on tegelikult tema oma, ja siis rõõmuga näha, kuidas edasi läheb asi nagu lepse reega.
Samuti ei ole ma üheski teises valdkonnas pidanud kuulma naisi alavääristavaid väljaütlemisi ja vihjeid, kui just poliitikas.
Riigikokku ma ei kandideeri. Mulle tehti küll väga jõulisi ettepanekuid, väga mitu korda ja n.ö erinevatelt parteisisestelt positsioonidelt... ja nad oleks väga tahtnud mind Läänemaal kandideerima, aga ma ei olnud nõus. Esiteks sellepärast, et kui nad oleks mind paigutanud nimekirjades esiotsa, kaasnenuks sellega oht äkki tõepoolest riigikokku saada, ja mis ma siis teen. Ma ju ei taha seda, poliitika see tasand pole enam päris minu jaoks. Niisama ma põhimõtteliselt kuskile istuma ja kätt tõstma ei taha minna, asjal peaks ikka mõte ka sees olema. Aga see oma asja eest võitlemine ja enda läbisurumine, see on eriti naisterahva jaoks poliitikas nii kurnav, ränk, ajamahukas ja närvesööv... ma elaks seal siis järgmised neli aastat tõesti ainult ühest närvivapustusest teise, ilma et mul oleks aega oma kirjatöö, kodu, Oti, aia, lapse ja koerte jaoks. Aga see viimane grupp on minu jaoks kindlasti tähtsam kui lõputu võitlus oma ühiskondlike ideede elluviimise nimel.
Ja lasknuks ma siis end panna üldnimekirjas tahapoole, et kindlasti mitte riigikokku saada, siis taandaksin end lihtsalt häältepüüdjaks ja valetaksin rahvale... või mis mul öelda oleks? Valige minu poolt, sest siis saab riigikokku, näete, see ja see IRL-i poliitik?
Ei ole sihuke mäng päris minu jaoks. Kui ma riigikogu valimistel oma kandidatuuri üles seaks, siis ainult juhul, kui mul tegelikult ka oleks olemas sisemine valmisolek minna seda tööd tegema. Praegu ei ole.
Kunagi, kui koolis töötasin, levisid kollektiivis jutud, et meie meesõpetajatele makstakse iga kuu veel "tulemustasu" kuupalgale lisaks - aga see võis olla tõesti vaid kuulujutt. Ja isegi kui see ei ole kuulujutt, ei pannud ma seda tegelikult pahaks ei toona ega pane nüüdki, sest on tõesti ametikohti, kus peab rakendama mingeid erimeetode just teatud sorti inimeste tööle saamiseksja kinni hoidmiseks. Üldse ilma meesõpetajateta kool oleks palju halvem variant kui eritasustamisel meesõpetajatega kool.
Samas kui Aidi viidatud meesõpetajate eritasu jutt on õige (analoogilisi mitteametlikke asju olen ka ise kultuurisfääris märganud), siis meil sisuliselt ongi juba osas valdkondades mitteametlikud sookvoodid, meeste kasuks.
Minu kogemus oma ideede esitamiseks meessoost suuvoodri leidmisega oli küll parem kui Aidil, ma ei pidanud teda salakavalalt manipuleerima, et veenda, et idee on algusest peale tema oma, teda sai otse paluda, et ta vahendaks. Arukas mees oli, ega kõik mehed ei ole ju haiglaselt hella enesehinnanguga tropid.
Pr thela on sündinud vales kehas! Tunnen kaas!
Soovitan soomuudatust, et kvalifitseeruda kibestunud ning kompleksides meeste seltskonda. Vastasel juhul pole ei see ega teine...
Postita kommentaar