...olin ma viimaseid päevi töötu. Uus töökoht oli küll käegakatsutavas ulatuses, mitmeetapiline konkurss Fontese personalifirmas läbitud ja mind selle võitjaks tunnistatud. Aga endal oli sellest hoolimata päris korralik hirm tuleviku ees.
Tööd olin ma selleks ajaks otsinud üle poole aasta. Saatnud sadu CV-sid ja kaaskirju. Lootusetus oli üsnagi üle pea löönud. Õnneks polnud päris tegevusetu, meie väikefirma veel kuidagimoodi hingitses. Kuigi juba suve algusest saadik oli selge, et mitte enam väga kaua. Igatahes kahe inimese sissetulekut sellest enam välja ei vedanud ja riskijulgem pidi minema.
Riskijulgusest tundus vähe tolku olevat. Nelja keele oskusest ja rahvusvahelise kaubanduse kogemusest samuti. Tunne oli selline, et äsja ette löönud neljakümnes eluaasta viskas mu automaatselt kandidaatide hulgast välja. Oli noorte ja ilusate aeg. Isegi vestlustele ei kutsutud.
Siis helistati Fontesest ja kutsuti konkursil osalema. Ma olin seda kuulutust näinud. Ma olin viimaste kuude jooksul läbi lugenud sadu kuulutusi. Ja valmis juba ka selleks, et kui muud üle ei jää, tuleb vastu võtta suvaline töökoht, mis ainult leiva lauale annaks ja üüri maksta võimaldaks.
Kes ei mäleta, siis aastal 2000 oli töötusega siinmail umbes samamoodi kui aastal 2010. Inimeste mälu on lühike.
Kui ma sellest konkursivõidust teada sain, lõin araks. Olin olnud praktiliselt kolmteist aastat iseenda tööandja. Ma ei olnud sugugi kindel, et ma suurorganisatsiooni reeglitele alluda suudan. See polnudki kerge.
Kui ma töölepingule alla kirjutasin, olin kindel, et ma üle neljakuise katseaja vastu ei pea. Mõtlesin pigem sellele, et see neli kuud on mul kindel sissetulek ja ma ei pea homse päeva pärast värisema.
Algas pöörane karussell, mille käigus püüdsin üles ehitada organisatsiooni, käia autojuhikursustel...koju vajusin vaid magama ja isiklik elu kui selline puudus mul paar aastat pea täielikult.
Kui karussell oli hoo sisse saanud ja suutis ilma vahetpidamata taga utsitamata keerelda, oli sujuvalt paar aastat mööda saanud ja ma ikka sellessamas kohas tööl.
Kümme aastat hiljem olen ma ikka samas kohas tööl. Ainult et koht ise on tundmatuseni muutunud. Küllap olen ma ka ise muutunud.
Ma poleks seda kümme aastat tagasi uskunud.
Olge oma soovidega ettevaatlikud, mõnel neist on kombeks täide minna.
3 kommentaari:
kange naine oled!
Jah, lõbus ja tore aeg oli. Peaaegu oleks vabrikandiks hakanud:D Maailma zipperitega üle uputanud;) Head uut ja paremat!
Mäletan, kuidas see noorusekultus koos Laari valitsusega tuli. Siis kõlbasid vaid kuni 35-aastased. Kui see põlvkond sai 5 aastat vanemaks, siis hakati võtma ka 40-aastasi. Sina olid nendega vähemalt ühevana, aga mina jäin raudselt kogu aeg vanusepiirist välja. Kuulutustes oli tookord soovitav vanus lausa kirjas.
Kui tahtsin tol ajal töökohta vahetada, siis otsisin ainult läbi tutvuste. Kuna see ei õnnestunud, siis matsin vanast kohast äratuleku mõtte maha.
Oled eeskujuks kõigile neile, kes ka praegu on töötu olemise pärast meelt heitmas. Ei tohi alla anda ja ennast kõlbmatuks tunnistada!
Postita kommentaar