Töö juurest kell viis sõitma hakates polnud vigagi, miinus kolmteist. Päike paistis.
Pärast koerahotellist sinna unustatud toidukoti äratoomist, Tuula ja Ääsmäe vahelisel teel, ma teda kohtasingi. Hall, kõikehõlmav laam rullus üle lagedate lumiste põldude. Tee algas ja lõppes eikusagil. Ülevalpool aimus veel päikese punakasroosat kuma, all haaras jäine ookean kõik enesesse, veeres lagendikel, mässis endasse üksikud raagus puud. Ei ühtegi inimest, autot ega korstnasuitsu. Külmalained keerlesid, tõusid ja langesid, oli tunne, et kõik, mis nende haardesse jääb, tardub liikumatuks ja jääkülmaks kuni aegade lõpuni.
Selline vist olekski tuumatalv. Kas maailm oli kusagil olemas?
Koju jõudes valgustas õue koolnukahvatu täiskuu.
Toas on soe ja mõnus. Koerad jalge ees. Tuli ahju klaasuste taga.
Maailm on olemas. Päris tore maailm pealekauba.
6 kommentaari:
Väga elav kirjeldus, viis pluss.
Aga päeval oli nii ilus. Õrnad lumehelbed sätendasid hõbedaselt päikese paistel.Läbi akna jäälillede vaadates oli imeline vaatepilt.
appi, kuidas sa suudad pilti sisse viia!
hirmus hakkas!
kuus pluss!
brrr...Põhjamaa!
jalgsi kõndides sellist tunnet ei saa.
Mõnel päeval tunned ikka täiega, kui oluline see kodusoojus on...
Mina nägin sellist pilti teisipäeva hommikupoolikul lennujaama poole sõites Tallina ringteel - ehk tegelikult ei näinudki suurt midagi, aga udu see küll polnud.
Postita kommentaar