Veel eelmisel pühapäeval kirusin end maapõhja, et kolm kuud tagasi Londoni lennukipiletid ostsin ja Crawleysse hotelli broneerisin. Niigi peaaegu ei mäletanud, mismoodi kodu päevavalgel välja näeb ja veel terveks nädalavahetuseks niimoodi jalga lasta, et koju alles pühapäeva öösel jõuda.
Aga tegelikult oli üllatavalt mõnus ära olla. Nii sinna- kui tagasilend koduse Eesti Õhuga oli meeldiv ja rahulik, kõik toimus õigeaegselt. Gatwicki lõppematu remondi tõttu ekslesime küll natuke tuttavat bussiliini otsides, kuid leidsime kohalike abiga siiski üles. Sama kordus Crawleys, kus Google Maps oli hotelli asukoha mitmesaja meetriga puusse pannud ja taas tuli teed küsida. Kohale igatahes jõudsime ja nii mõnusat hotelli pole tükil ajal olnud. 15.sajandi hoones on hotelli peetud juba aastast 1615, esimese hooga kartsime, et eksime selles koridoride ja treppide rägastikus ära. Kääksuvad trepid ja kriiksuvad uksed käisid muidugi asja juurde. Tuba oli ent mõnus, hiigelsuure sisseehitatud seinakapiga ja voodites oli mõnus nurru lüüa. Kui seal majas keegi kummitaski, siis meid ta ei tülitanud.
Paremat asukohta oleks ka raske olnud ette kujutada. Paarsada meetrit bussipeatusest, hiiglaslikust outlet-kaupluste alast sama kaugel, sisse piiratud pubidest-baaridest ja lisaks avastasime pea hotelli tagahoovist järgmisel päeval 24 tundi avatud hiiglasliku ASDA supermarketi. Linnapuhkuseks ideaalne.
Magasime, täpselt nii kaua, et veel hommikusöögile jõuda. Shoppasime. Sõime. Jalutasime. Shoppasime veel. Enam ei jaksanud. Puhkasime pisut. Siis läksime pubidesse.
Järgmisel päeval enam vähem-sama stsenaarium. Lisaks käis alates keskpäevast linnakese keskväljakul lakkamatu tasuta vabaõhukontsert, üks ansambel lõpetas, teine alustas.
Kolmandal päeval pidime hotellist välja kirjutama ja kuna muudest poodidest oli lõplikult siiber, külastasime kohalikku aianduskeskust.
Siis tagasilend, sama rahulik kui tulles.
Esmaspäeval valutasid selg ja jalad, aga pea oli viimaks ometi mitu päeva töömõtetest puhas olnud.
3 kommentaari:
Kus on pildid?
tore, et tööle selja said keerata, või vähemalt külje.
Igatsen nii väga Inglismaa järgi, et enda pilte ei suuda vaadata, filmid ja raamatud on samuti kahtlased :(
Mul on ka Inglismaaga mingi eriline suhe, ma aeg-ajalt lihtsalt pean sinna pääsema. Tunnen end seal lihtsalt nii hästi. Pilte aga ma seekord peaaegu ei teinud. Miskipärast ei tulnud meelde.
Postita kommentaar