esmaspäev, 9. november 2015

Vähiravi. Kõrval- ja järelmõjud ning toit.

Alustagem lõpust. Teada saades vähidiagnoosist, ilmub koheselt teie tutvusringkonnas välja kümnete kaupa tarkpäid, kes täpselt teavad, mida selle diagnoosiga süüa võib ja mida mitte mingil juhul ei tohi. Kui te kõik need soovitused kokku liidate ja arvesse võtate, siis te tõepoolest vähki ei sure, Surete nälga või peenema nimega alatoitlusse, sest peale neid soovitusi ei jää suurt midagi peale puhta vee järele.
Lambist võetud soovituste järgimise asemel tasub minna Eesti Vähiliidu kodulehele http://cancer.ee/info-vahist/infomaterjalid/ , laadida sealt alla kõik, mis konkreetselt teid ja teie haigust puudutab ja lugeda see hoolikalt läbi. Samad infomaterjalid on olemas ka haiglates.
Nagu ühes varasemas postituses mainitud, ainult 10% meie immuunsüsteemist sõltub toitumisest. Seetõttu ei saa ka uskuda, et mingeid toiduaineid süües või mitte süües oleks võimalik end terveks ravida. Küll on võimalik end haigeks süüa, aga see on juba teine teema ja hoopis pikaajalisem protsess,
Vähiravi ajal ei tohiks alustada mitte mingisuguse imedieediga. Igasugune dieet on organismile lisakoormus ja teie organism peab rasket võitlust nagunii. Pole mõtet tema rolli veel raskemaks ja keerulisemaks teha.
Igasugune ravi on millegi tapmine ja siinkohal pole erilist vahet ka tava- ja alternatiivmeditsiini puhul. Pole olemas aineid ega jõude, mis tabaksid ainult halbu rakke või baktereid, pihta saavad kõik ja üsna valimatult. Siinkohal tulebki jälle mängu meie imeline immuunsüsteem ja inimkeha isetervenemise oskus, oskus toota uusi ja terveid rakke haigete ja surnute asemel.
Eri vähitüüpide kõrvalmõjud on erinevad. Need, millega mina kokku puutusin, olid isutus, maitsemeele puudumine, pidev kõhulahtisus ja kõhuvalu ning väsimus. Minu organismile andis see selge signaali, et tuleb süüa ka siis, kui ei taha. Sest kui organism peab lahingut, on talle kütust vaja ja seejuures on üsna ükskõik, mis see parasjagu on, peaasi, et te seda süüa suudate. Hea näide on see, et kui ma küsisin arsti käest, kas probiootikume võiks võtta. Vastus oli, et teile ei jää nagunii midagi nii kauaks sisse pidama, et see mõjuda jõuaks.
Eriti arutu on hakata pidama dieeti toitudega, mis varem ei ole maitsenud. Ravi ajal maitsevad nad veel vähem ja organismile vajalikud kalorid jäävad saamata.
Nii et kui ravi ajal isutab hamburger või kook, siis ei maksa sellest ära öelda, vaid pigem olla tänulik selle eest, et üldse isu on. Midagi halba need ühekordsed söömised teha ei jõua.
Küll tasuks menüüst välja jätta kõik, mis seedimise veel rohkem märatsema ajab, kõik gaasiga joogid, puuviljad, toored juurviljad, käärimist põhjustavad toidud. Aga see nimekiri on eri inimtüüpide puhul ilmselt erinev. Minu organismile sobisid peamiselt kerged supid ja kaua hautatud toidud. Maksale on kiiritusravi tohutu koormus ja kõik väga raskesti seeditav lisab koormust veelgi.
Väga oluline on palju juua. Vesi viib organismist välja surnud rakud ja koristab võitluse järel. Ka kõhulahtisus põhjustab organismis veepuudust, seega juua, juua ja veelkord juua. 5-6 liitrit vett päevas on täiesti normaalne. Mulle sobis ka meega magustatud aaloemahl, aga mitte nii suures koguses, et sellega päevast vedelikukaotust katta, sest mee suhtes olen ma allergiline. Hea oli ka tavaline must tee.
Omadest kogemustest võin öelda, et toitumis- ja seedehäired kestavad veel ka kuu aega peale ravi lõppu. Kaua, ei oska veel arvata.
Oluline on hügieen ja hooldus. Immuunsüsteem on nõrk, tasuks vältida rahvarohkeid kohti ja hoolega käsi pesta, eriti nakkushaiguste hooajal. Seedimisega seotud probleemide hügieeniks on head Tena ja Menalindi hooldusvahendid, mis üldiselt on mõeldud küll inkontinentsuse all kannatavate haigete hooldamiseks, aga sobivad suurepäraselt ka muude alakeha probleemide puhul. Igas apteegis ei pruugi neid saada olla, aga kindlasti on nad olemas netiapteegis. Vajalikud ravisalvid antakse haiglast kaasa.
Millest arstid unustavad rääkida ja ka brošüürides on ka vähe infot, on see, et kõrvalmõjud süvenevad ravi kestes ja kestavad edasi ka peale ravi lõppemist. Nii et loota, et peale kiiritusravi lõppemist lähete te järgmisel päeval hüpeldes tööle, ei maksa. Minu kogemus oli, et kõige hullem ongi viimane ravinädal ja vähemalt kaks nädalat peale ravi lõppemist.
Vähiravi ajal ei soovitata võtta ei vitamiine ega toidulisandeid, kuna need võivad ravitulemustele vastu töötada. Küll tasuks neid võtma hakata peale ravi lõppemist,sest minul ilmnesid küll tõsised vitamiinipuuduse tundemärgid. Siinkohal selle jutu, et apteegis müüdavates vitamiinides pole toimeaineid või on neid liiga vähe, võivad võrkturundajad endale sinnasamusesse toppida. Normaalne inimene oskab pakendi tagakülge lugeda ja vajadusel infot juurde otsida ning suudab endale vajalikud kogused ise välja arvutada.
Õnneks on meie vähiravi infomaterjalidest kadunud lõpuks ka nõukaaegsed "teadmised", et vähiravi läbiteinu ei tohi minna sauna ega massaaži. Ameeriklased teadsid juba üle kümne aasta tagasi, et mõõdukas saun on organismi puhastamiseks ravitagajärgedest isegi äärmiselt soovitatav ja sama käib massaaži kohta. Nii et lubage endale mõlemat ja üleüldse kõike, mis teeb olemise mõnusaks ja tuju heaks, See on paranemiseks kõige olulisem.
Piisav puhkus, hea toit ja positiivsed mõtted on need, mis paraneda ja toibuda aitavad. Arstid teevad omalt poolt kõik, et teid terveks ravida, aga nemadki töötavad tellija materjaliga.


2 kommentaari:

vesiroos ütles ...

Tubli oled, jõudu, jaksu ja tarkust jätkuvalt ka edaspidiseks !

Skarabeus ütles ...

Kas sa oled lugenud raamatut "Armastus,meditsiin ja imed" (Bernie S. Siegel)? Kirjutatud mitmekümne-aastase staažiga arsti poolt,tema tähelepanekutest vähiga seoses.Ma soovitaks.