Juuniöine
Vahel tuleb vajadus peale ja peab kirjutama. See on peaaegu sama hull vajadus nagu nälg või kiire sööst kempsu poole. Või suitsunälg.
Mida ma siiani ei mõista, on see, miks ma kolme nädala jooksul eksist mitte kordagi puudust tundnud ei ole. Võiks ju, viis aastat jagatud elu peaks ju midagi tähendama? Aga ei, kui mitte märgata ikka veel toanurgas vedelevaid kaste, mida tal ilmselt kuhugi viia ei ole, poleks sellist meest minu elus nagu olnudki. Või kui oli, siis sajandeid tagasi. Mõtte- ja tundesajandeid.
Ma olen oma elu lõpuks vist tasakaalu saanud ja naudin iga päeva. Mul on olnud vähem kui kahe aasta jooksul neli operatsiooni, aga see ei huvita mind praegu. Ma ärkan ja naudin igat päeva, kui päike tõuseb ja ma tunnen end hästi.
Ja veel, depressiivsed eesti väikelinnad... Mustatiivalise blogi jäi mind vaevama...iial ei maksa anda hinnanguid. Inimesi, kelle ainsaks eluunistuseks on kasutatud bemm, on New Yorgi sildade all arvuliselt kindlasti rohkem kui Kapa-Kohilas - depressiivne kolklus pesitseb inimese hinges, mitte geograafilises punktis. Suurlinna mõistes on kogu Eesti üks depressiivne kolgas, kus 9 kuud aastast valitseb vilets suusailm... Aga kas saaks olla midagi kaunimat, kui akna taga laksutavad ööbikud, hullumeelselt lõhnavad sirelid ja keskõine valgus... Tehke järgi, Teie seal Manhattanil!
Back to Reality...
... Ütles kruiisidirektor viimasel õhtul ja tal oli 200% õigus. Mul endal ei tule seekord reaalsusesse maandumine üldse hästi välja, kuigi laevalt sai maha juba neljapäeva hommikul ja peale kahepäevast jalutamist Barcelonas ei kõikunud isegi maa enam. Aga pea on endiselt laiali otsas, tunne on selline, nagu oleks nädalaid ära olnud. Tööasjadele ei saa kohe üleüldse pihta, kõige kiiremad ja põlevamad olen suutnud peaaegu rea peale ajada, aga edasiseks puudub igasugune entusiasm. Vähemalt pool tundi kulus hommikul asjade otsimise peale, küll otsisin märkmikku, küll koopiaketast. Otsiks töötahet ka, aga vist pole mõtet, vaevalt, et see kusagil nurgas oma aega ootab.
Aga reis oli mõnus, sellest hoolimata, et ilmaga eriti ei vedanud. Kahel esimesel päeval oli küll soe, aga sadas vihma. Kolmandal päeval tahtis sirocco-nimeline tuul meid Sardiinias saare pealt minema pühkida ja isegi hiigelsuur kruiisilaev kõikus tuntavalt. Neljandal päeval Sitsiilias oli lämmatavalt palav, vähemalt 34 kraadi sooja varjus, see oli ka ainuke päev, kui tõepoolest ujuma kiskus. Ja viiendal päeval oli lihtsalt külm ja tuuline. Aga sellest hoolimata oli lõbus, vaheldusrikas, aeg lendas ja kodused ning tervisemured ei tulnud meeldegi. Toit oli fantastiline, laev oli fantastiline ja päris paganama mõnus oli viis päeva elada ilma igasuguste kohustusteta, isegi voodit ei pidanud ise ära tegema. Nüüd on küll tunne, et õmblused valutavad ja imelikult tatine tunne on ka peale neid kliimahüppeid. Oma rolli mängib kindlasti ka nädalavahetuse aiasmüttamine, kuusteist uut roosi sai endale uue kodu, muud tegemised, rohimised-muruniitmised pealekauba. Nii et oligi aeg tööle füüsiliselt puhkama tulla. Kui nüüd veel mõistuse ka kuidagi töökorda saaks, oleks kõik viimase peal. Isegi märtsikuu haigusraha kõlksatas lõpuks täna hommikul pangaarvele, muidu kippus ka rahadega juba kõledaks ja tuuliseks kiskuma.
Kanapäisus
Kranaadis oli kunagi selline suvereporter nagu Beata Kana. Kahju, et enam ei ole, tunnen selle tegelasega hetkel lausa hingesugulust. Kestab aga see peatakanandus juba jupimat aega, juba kaks nädalat otsin taga hekilõikuri akulaadijat ja no mida ei leia, ei leia. Ilmselt olen selle sügisel nii korralikult ja nii kindlasse kohta ära pannud, et välja tuleb järgmise kapitaalremondi käigus. Ja hekk muudkui kasvab. Sellest moraal, osta tuleb ikka selliseid asju, millel juhe nii kindlalt küljes, et isegi blondiin ei suuda seda ära rebida.
Töötegemisega pole vist kah harjunud. Eile kella kaheksa paiku koju jõudes avastasin, et olin võtmekimbu postkasti lukku unustanud. Muud üle ei jäänud, kui keerasin auto ringi ja sõitsin tagasi, postkastini on küll ainult 300 meetrit, aga pärast päev läbi kümnesentrimeetriste kontste otsas ringitraalimist ei tahtnud jalutuskäigust nende kontstega mitte mõeldagi. Ja majja papusid vahetama otse loomulikult ilma võtmeteta ei pääsenud.
Magasin ka halvasti, just siis, kui olin unemaale libisema hakkamas, kukkusid koerad kooris haukuma, ju oli jälle kitsekari ümber maja matkamas. Põrutasin nad küll vaikima, aga põrutada sai selle käigus ka Une-Mati. Ja siis oligi nii, et enda arust olin just sügavalt magama jäänud, kui kuuekümnekilone äratuskell voodisse hüppas (mida tal teha tegelikult pole lubatud) ja mind märja ninaga togima kukkus. Ega koer loll pole, teab küll, et unine inimene on jõuetu ja abitu. Selleks ajaks, kui mu kõnevõime üles ärkas, oli tema juba voodiservalt kadunud.
Ja kui muidu sarnaneb meie liiklus vahel juba Soome või Rootsi omaga, kus ilma suurema närvipingeta saab tööle kulgeda, siis täna nagu kiuste oli ringtee täis tegelasi, kes pidid kella kaheksaks tööl olema, aga ärkasid kell 7.50 ja siis püüdsid maanteel võimatut teostada. Nii palju hullumeelseid möödasõite mõlemas suunas pole ma nii lühikese aja jooksul tükil ajal näinud. Ilmselt ei olnud ainult minul halb öö.
P.S. Nagu Emmeliinagi, hakkan ma vaikselt närviliseks muutuma, MJ, anna endast märku...
Sulnis pühapäevahommik
Mõnus on. Aknast hoovab sisse uimastavat aroomi, milles segunevad vihma, toomingate ja eile niidetud rohu lõhnad. Kaukaaslasebeib magab mu talla all oma ilu-und, sellise ilmaga meie printsess end enne lõunat ei liiguta (kui just midagi eriti head süüa ei pakuta). Ja esikus kuivab üks väga märg ja räpane elukas, kes enne hommikust jalutuskäiku oli päris kena mustvalge kolli. Tuppa see tegelane niipea ei saa, oodaku, kuni vesi alaneb.
Vihma oli tegelikult väga vaja, istutasin eile maha viimased Luige laadalt ostetud taimehakatised ja panin maha Bakkerist tellitud lillesibulad, jõudsin just ka rooside väetamise lõpetada, kui Pikne oma esimese kevadkõne pidas ja taevakraanid lahti keerati. Vedas mul, õhtune kastmine jäi looduse hooleks ja too tegi oma tööd hästi. Mina istusin sel ajal õega kuumas saunas. Kui reedel olin ilmselt pingelangusest pooluimane ja miski ei istunud, siis eilne päev läks küll täie ette.
Inimene olevat sotsiaalne olend ja loomulikult ongi, aga siiski on see sotsiaalsuse määr iga isendi puhul erinev. On inimesi, kes ei saa hetkegi üksi olla, ja inimesi, kellele üksiolek on sama vajalik nagu õhk hingamiseks. Mina kuulun sellel skaalal vist küll selle üksolekuvajaduse lõpuossa. Võib-olla on ka asi selles, et igapäevatöö tähendab suhtlemist paljude inimestega, otsuseid ja pinget. Ja kui siis koju jõuan, on mul mõnikord siiralt hea meel, et koerad ei räägi...
Tegelikult peaks selle arvuti juures logelemise lõpetama ja triikima minema, järgmisel nädalal tuleb hakata jälle asju pakkima. Seekord saab tegemist olema juba eelmise aasta oktoobris planeeritud ja kinni makstud nädalase puhkusereisiga, kui see sai paika pandud, polnud mul veel halli aimugi, et vahepeal tuleb veel kaks korda opilaual lesida ja pikalt kodus põdeda. Aga kõik on millekski vajalik ja kõige juhtunu taustal tunnen, et taustsüsteemist teatud ajaks väljaminek on vägagi teretulnud.
Nii teemegi. Triikraud, ma tulen!
Ja nii nad siis tapsidki meie Ferdinandi
Hommik nägi välja nagu mehhiko seebiooper. Kui ma kella kuue paiku magamistoast alla kööki jalutasin, oli lauale jäetud hüvastijätukiri ja majavõtmed. Eks ise oli veel olemas, pakkis oma viimaseid asju ja põletas kaminas mingeid pabereid. Ütlesin talle ukselt, et ei soovi vaenlastena lahkuda, aga poleks vist pidanud torkima, sest selle peale hakkas ta nutma ja nuttis vist oma tund aega. Mina põgenesin alatult kohvitassiga teisele korrusele tagasi ja püüdsin seal vaimset tasakaalu säilitada ning tööpäevaks kokku koguda. Lõpuks põrkasime ikkagi esikus kokku, andsime põsemusi ja soovisime kõike head. Ja kuigi ma ei tahtnud vaadata, nägin ikkagi, kuidas ligi 1.90 pikk mees, pea õlgade vahel, üle õue läks. Nagu ta ise ka kirjutas, on kodunt lahkumine õudne ja selles ma usun teda. Aga sama õudne oli mul selles kodus viimased paar aastat elada. Ning see on minu lapsepõlvekodu, minu vaeva ja minu pangalaenudega elamiskõlbulikuks putitatud. Ja mina ei lähe siit kuhugi, vähemalt seni, kuni tervis kannatab.
Päev läbi olin nagu juhmakas, millestki ei saanud aru. Aeg-ajalt oli kohutavalt kerge ja rõõmus tunne, siis lausa füüsiliselt valus. Selle pärast, et kõik läks nagu läks. Ja ikkagi oli valus. Sest keegi ei hakka ju koos elama mõttega lahku minna. Algul on armumine, sära, leegitsemine ja liblikad. Alles hiljem avastame, et seda, mida teises leida loodeti, polnudki olemas. Teemant pudenes tuhaks ja leegist sai vari. Me mõlemad otsisime seda, mida teises polnud olemas. Tema tahtis naist, kes oleks armas, kodune ja alluks machomehe tahtele. Ja komistas iseseisva naise otsa, kellel igapäevaeluks on meespoolt vaja sama palju kui surnule suupilli. Mina otsisin mõistvat kaaslast, kelle õla najal päevaraskustest puhata. Ja sain macho, kelle kodusoleku võis ära tunda pesemata jalgade lehast ja kes lõpuks iga tema arvamusest vähe erineva mõtteavalduse (ja neid tuli järjest rohkem) peale mind lollakaks sõimas.
Ja tegelikult oli ka kauneid hetki, mida mäletada. Kõik ei ole kunagi üdini halb.
Homme tõuseb taas päike üle kuuselatvade, toomingad lõhnavad joovustavalt ja linnulaul äratab mu üles. Ja see on hoopis teine ja uus elu. Ma loodan, et see tuleb ilus.
Ning nüüd ma lähen ja kallan endale klaasi külma martiinit. Sõimake mind salajoodikuks, palun, mul tuleb siis kohe endise elu tunne tagasi....irw.
Reisiväsimus
Väike väsimus on kallal, jõudsin koju alles kell kolm öösel, seitse lennutundi, kaks ümberistumist ja peaaegu kuus tuhat kilomeetrit selja taga. Ja reisi lõpuosa läks eriti segaseks, kõigepealt võttis Schengeni piirivalve rajalt maha kolleegi, kellel meist ainukesena oli uus punaste kaantega Eesti pass. Ilmselt polnud neil sihukest dokumenti varem kätte juhtunud. Väntsutati teda oma kakskümmend minutit, kutsuti kohale järjest kõrgemaid ülemusi, kuni lõpuks öeldi, et yes, miss, everything is OK with your passport. Kolleeg muidugi püha viha täis, oleks seda ette aimanud, oleks ID-kaardiga läbi tulnud ja ei mingit jama. Järgmine jant juhtus äralennul, mingi müstilise kokkusattumise tagajärjel oli end lennule smuugeldanud purupurjus venekeelne kodanik ja selliste tegelastega lennukid tavaliselt õhku ei tõuse. Neil võib kummalisi ideid pähe tulla, näiteks soov poolel teel maha minna või midagi taolist. Seega tuli enne õhkutõusmist ebasoovitavast elemendist vabaneda. Kuid turvateenistuse kutsumine, kodaniku väljatoimetamine, kogu pagasi maha- ja uuesti pealelaadimine võttis rohkem kui tunni ja siis ootasime veel kakskümmend minutit uut stardiaega. Schipholist väljub ligi nelikümmend lennukit tunnis ja kui midagi selles hästikorraldatud masinavärgis lonkama hakkab, võib uuesti rea peale saamine päris jupi aega võtta. Minema me lõpuks saime, ligi kaks tundi ettenähtust hiljem. Ja kuigi KLM-i piloot vabandas juhtunu pärast lausa kolm korda, oli lõpptulemus siiski asjaolu, et jõudsime kesköö asemel Tallinna alles kella kahe paiku. Ja et asi täiuslik oleks, tõmbas eesti toll meid punasesse koridori ja käskis kogu pagasi ette näidata. Õnneks ei olnud me vist siiski eriti salakaubavedajate moodi, nii et väga põhjalikult nad oma ülesandeid ei võtnud, niisama sobrasid natuke pealispinda. Koju sõites olin peaaegu kindel, et kohe-kohe ilmub mu kannule siniste ja punaste vilkuritega patrullauto, ja mind üritatakse üleväsimuse tõttu roolist eemaldada, õnneks seda siiski ei juhtunud. Midagi hullemat ka mitte.
Kõige naljakam on aga see, et täna on siin oluliselt soojem kui üleeile Vahemere ääres, kus sadas paduvihma, puhus vinge tuul ja kraadiklaas näitas vaid 13-14 kraadi. Mine veel lõunasse. Kõht märatseb ka siiamaani, ei teagi, kas Türgis nahka pandud maasikatest, lennukitoidust või kojujõudmise erutusest. Sellest hoolimata suutsin täna isegi Luige laadal ära käia, kuigi eriti kaua selles rahvamurrus trügida ei viitsinud.
Palmidest ja muust
Palmid jah, kuigi neid näeb ainult lõunasöögi ajal ja muidugi õhtul ka, Aga siis, kui me siit nõupidamisruumist pääseme, kipub juba pimedaks minema. Ja lõunamaal läheb teatavasti pimedaks nii nagu keegi oleks lülitist päikese välja lülitanud. Siis läheb kohe jahedaks ka. Kui päeval on kusagil 23-24 kraadi sooja, siis õhtul tuleb kindlasti jope peale visata. Ning Vahemeres jääb järjekordselt ujumata, päeval meid siit õue ei lasta ja hommikult ning õhtul on liiga külm, et vette ronida. Ma ei ole eriline pingviin.
Palmid aga tekitavad muidugi jumalavallatuid mõtteid selles osas, et sinna alla tahaks pikali visata, päikese käes nurru lüüa ja lihtsalt laisk olla. Selle asemel vahin teist päeva järjest ettetõmmatud kardinatega ruumis suurelt ekraanilt teiste riikide ettevõtete majandussaavutusi ja hakkab ausalt öeldes ära tüütama. Meie saime oma ettekandega juba eile maha, nii et tegelikult võiks nagu randa minna küll. Aga kus sa sellega. Tagumik ka valutab, nagu oligi ette arvata.
Eile õhtul peale üheksatunnist istumist tõmbasime kohalikku suurimasse kaubanduskeskusse shoppama, õnneks oli see vähemalt kella kümneni lahti. Algul läksime valele poole ja kulutasime mõttetult palju aega superkallistest poodidest mööda jalutamisel, ja alles hiljem jõudsime sinna tiiba, kus kohalike firmade poed olid. Arvamus, et silt "Made in Turkey" tähendab automaatselt odavat saasta, on tegelikult üdini vale, lihtsalt meie kaubandusse jõuab see kõige mõttetum ja madalaima hinnaklassi kraam. Tegelikult on see ju meeletult suur riik, kust võib leida kõike, alates tõepoolest 120-kroonistest nahksandaalidest, mis ma eile ostsin, kuni kohalike disainerite kalliste ja kauniste ainueksemplarideni.
Uhh, varsti jõuab lõuna kätte ja pääseb värske õhu kätte sööma. Söögiga on Türgis küll sihukesed lood, et peale viiepäevast siinviibimist on hirm, et lennufirma hakkab raha küsima nii pagasi kui reisija ülekaalu eest. Kõik on nii värske ja maitsev, et midagi proovimata jätta tundub suisa patt olevat. Eriti kohalikud erinevad leivad on nii head, et viivad keele alla, mina, kes ma Eestis leiba ja saia praktiliselt ei söö, ei suuda siin oma väikseid väledaid näppe kuidagi saiakausist eemale hoida. Ja õhtul on veel dinee, mis tähendab vähemalt viit käiku hõrgutisi. Ma väga loodan, et ümbruskonnas leidub mõni pood, kus telke müüakse. Juhuks, kui reedese kojulennu ajaks tõesti enam midagi selga ei mahu.
Psühhoterror
Ikka ja jälle ei väsi ma imestamast mõnikord laiutava lauslolluse ja nõmeduse üle. Ma ei räägigi viimaste päevade koristusaktsioonist, mida kõike me sealt maanteeservast üles ei korjanud. Aga sel kõigel on meediakajastust piisavalt ja enamgi veel.
Kuid kodus viimasel ajal toimuv on lausa hirmnaljakas. Pikka aega vaidlesime eksiga selle üle, et ta alustas siin mingeid hiiglaslikke ehitusprojekte, küll garaazi, küll kasvuhoonet. Minu piiksatused sel teemal, et kasvuhoonega õiendamine on tänapäeval mõttetu tegevus ja garaazi pole üldse vaja, ja et üleüldse tuleks enne ehitama hakkamist teha projekt ja hankida ehitusluba, tembeldati lolli blondiini lalinaks.
Ja nüüd lubab ta minna valda kaebama nendesamade ebaseaduslike ehitiste peale, mida ta ise alustas ja mis oli mul nagunii plaanis ajapikku maha lammutada. Õnneks on igaühest valmis ainult jupike. Kus on küll lolluse piir?
Tehku mis tahab. Raisatud raha olen ma nagunii korstnasse kirjutanud ja kõigel materiaalsel on nagunii kaduv väärtus. Aga viimasel ajal on mul küll tõsiselt kahju olnud tema peale raisatud aastatest. Neid ma tagasi ei saa.
Õnneks lendan täna minema ja tulen alles nädala lõpul, naabrinaine vaatab kutsade ja kassi järele. Saan sellest põrgust natuke eemale.
Lehekuu esimene päev
Palju oleks hingelt maha kirjutada, aga aega eriti ei ole. Haiguslehe viimased päevad on kuidagi ootamatult töiseks kujunenud. Leidsin endale abilisi, mõistliku tasu eest muidugi, ja õues on nädalaga suuri asju korda saadetud. Rohkem igatahes kui eks kodus istutud kuue kuuga suutis. Eile õhtul olin peale puude kuuri ladumist lõpuks nii surmväsinud, et kui veel pesu nöörilt alla võtsin ja kokku lappasin, oli tunne, et ma lihtsalt ei jaksa selle korviga enam trepist üles ronida. Aga ikka jaksasin. Käisin vannis (vanni põhjas oli pärast kiht saepuru, ilmsel valgus kõrvadest välja) ja mökerdasin selja ennetavalt Olfeniga kokku, sellegipoolest täna valutab. Eks pikapeale läheb üle.
Arst tunnistas mu töökõlbulikuks ja see tähendab, et pühapäeva õhtul lennukile. Kadestamiseks pole põhjust, nagu tavaliselt näeme palme ja Vahemerd peamiselt läbi nõupidamisruumi akna. Õhtul ehk pääseb mere äärde jalutama, kui selleks veel jõudu. Siis tekibki küsimus, et milleks küll üldse on vaja nii kaugele ronida. Nagu enamikel suurtel rahvusvahelistel organisatsioonidel, ei lähe ka meil alati sõnad ja teod kokku. Räägime keskkonnateadlikkusest ja tekitame viiekümne inimese ühest Euroopa otsast teise ja tagasi lennutamisega sihukese ökoloogilise... Jalajäljeks on seda vähe nimetada. Mismoodi ma oma kipitava taguotsaga kolm päeva istuda suudan, on iseküsimus. Mille vastuse saab kohapeal.
Täna on meil külakoristusaktsioon, maanteeääred ja mererand. Korrates reklaami sõnu, ka mina ei saa selle aru, mis toimub selle inimese ajus, kes prügi metsa alla loobib. Mingi aju tal eeldatavasti siiski on? Sellegipoolest on lahe, et keegi selle aktsiooni korraldamise enda peale võttis, saab teisi näha. Hajaküla värk ja metsa sees, tean küll, et siiakanti on viimasel paaril aastal palju uusi elanikke tekkinud, aga näinud pole õieti kedagi, meile ei paista isegi lähimate naabrite maja ära. Täna siis ehk näeb.
Lähen nüüd käru, prügikotte ja rehasid kokku panema.
15.maini on täpselt kaks nädalat.
Lahkuminek
Lahkuminekud on ühed äraütlemata stressitekitavad asjad. Öeldakse välja kõik, mis aastate jooksul hingele kogunenud ja vahel rohkemgi kui vaja. Aga õhk saab puhtamaks ja pikalt kogunenud pinged vabanevad. Ja kuigi mulle on viimase paari nädala jooksul öeldud hullemini kui ei eales varem ja tembeldatud mulle külge patte, mille peale ma poleks uneski tulnud, on mingil moel hoopis kergem ja parem olla. Ilmselt sellepärast, et see on jõuetu raev, mis temas märatseb. Ja kui midagi tarka pole öelda, paisatakse kõnetorust saasta ja sõnnikut välja.
Kunagi ammu-ammu lugesin kusagilt ühe lause, kus inimest võrreldi kristallvaasiga. Kui vaas on terve, ei jää sellele midagi külge, kogu loobitud saast tuleb esimese pesuga maha. Hullem lugu on see, kui vaas on mõranenud, siis võib üht-teist pragudesse kinni jääda. Minu hingevaas tundub suhteliselt terve olevat, sest tänane viimane meili teel saabunud sõimulaviin ajas mind juba pigem naerma kui vihastas.
Homme on arsti juurde minek, natuke pabistan, osa õmblusi on ikka paistes ja valusad, aga tegelikult tahaksin selle haiguslehel istumise ära lõpetada. Kuigivõrd saan oma tööreziimi ise reguleerida ja iga päev ehk kohal käima ei pea, tänu enam-vähem töötavale internetile saab palju asju ka kodus ära teha. Paraku on ka nii, et ka rahaliselt hakkab haiguslehel istumine pikema perioodi jooksul mõjutama, kodus olles kulub raha küll vähem, aga näiteks 31.märtsil lõppenud haiguslehe eest pole siiani raha laekunud. Täna näitas X-tee kodanikuportaal vähemalt, et summa on maksmisele suunatud, seniajani oli juures märkus, et arvestamisel. No oli see vast pikk arvestamine, peaaegu neli nädalat.
Ja majanaaber (elukaaslaseks ei saa teda ammu enam nimetada) lubas 15.maiks välja kolida, annaks taevavaimud, et ta seda ka teeks. Ma ei suuda seda päeva ära oodata. Saaksin lõpuks selle õudse etapi oma elus sulgeda ja eluga edasi minna.
Tegelikult olen ma enese üle päris uhke, et selle platsipuhastamise käsile võtsin. Sest on ju nii naiselik üritada tülidest ja arveteklaarimisest hoiduda ja pehmelt väljendudes lasta enesele ja järjest pikemalt pähe istuda. Ma olen lõpuks suutnud selja sirgu ajada ja olen enesega rahul 
.
Kaks kuud opist
Ja just eile lisandus metsa all sinilillede ja sillade sumedale sinisele ja kuldtähtede kahvatukollasele kumale ka ülaste valge pitsivaht. Ilus on praegu, külm, aga nii ilus, et kohati võtab hinge kinni. Olin eile terve päeva aias, lasin oksapurustist sügisel võetud võsa läbi, suhteliselt nürimeelne töö tegelikult, aga peenrakatte sain kätte ja oksasodist lahti.
Olen viis aastat ainult linnast väljas elanud, aga hinges on siiamaani konflikt maa- ja linnaelu vahel. Enne seda elasin kuus aastat nii siin kui seal, talvel linnas ja suvel siin. Kui olen linnas, tunnen, et ma ei taha seal olla. Ja olles maal, eriti talvel, tunnen puudust linnaelu mugavusest, eriti võimalusest minna kuhugi siis, kui ma tahan.
Sellega seonduvalt tuli meelde üks hiljuti kuuldud Kuku raadio stuudiossehelistamissaade, teemaks teatrissepääsemine. Algne mõte oli küsida inimestelt teatripiletite kättesaadavuse kohta, asi aga läks kohe käest, sest kõik helistajad tääkisid hoopis sellest, et nad ei pääse teatrisse, kuna viimane ühissõiduk nende kodukanti lahkub linnast kell pool üheksa õhtul. Kui mitte varem. Ja sama siin.
Jah, mul on auto. Aga paraku kuulun nende isendite hulka, kes parema meelega ise roolis ei istuks. Mulle lihtsalt ei meeldi. Kuid sõidan, sest muud ei jää üle. Autoga sõidan tööle tund aega ja teine tund tagasi. Ühistranspordi ainuke võimalus oleks läbi kogu Tallinna, ühele otsale läheks ideaaltingimustes aega kaks ja veerand tundi. Teist samapalju tagasi. Ajast on kahju.
Vahel mõtlen, et sellepärast meie liiklus nii arulage ongi, et teed on täis autojuhte, kes seal mitte olla ei taha. Aga tänu olematule infrastruktuurile pole muid võimalusi lihtsalt olemas. Lähen täna külla oma tädile, keda pole mitu kuud näinud. Meie elukohtade vahel on mööda maanteed 17 kilomeetrit, aga bussiühendus puudub täielikult. Ainuke võimalus oleks sõita 40 kilomeetrit Tallinna ja sealt 25 kilomeetrit teise liiniga tagasi. Ja kuna tädi pole kunagi autot juhtinud ja minul on see siiamaani päris valuline tegevus, polegi me kokku saanud.
Jah, auto annab vabaduse minna ja tulla. Aga samas ka ahistab. Eriti õhtust väljaskäimist silmas pidades. Pole just eriti lõõgastav, kui kuklas tiksub teadmine, et enne koju sooja voodisse jõudmist tuleb tund aega läbi pimeduse, vihma või millegi veel hullema autot juhtida. Seda aega, kui kodunt väljas olles sain enesele klaasi veini lubada, enam ei mäletagi.
Ühesõnaga kõigel on oma hind. Sellel, et akna taga õitseb kevadlillede meri ja kui natuke soojemaks läheb, saab öösärgis ja paljajalu kohvitassiga õue minna.
Ja ka sandiksolemisel on oma hind. Ostsin mõned päevad tagasi lillemulda, ja kuna ma suurt kotti tõsta ei tohi, olin sunnitud kärusse laduma väikeseid. Pärast arvestasin, et ühiku kohta maksin kaks ja pool korda rohkem. Kilekottide eest, mille äraveo eest omakorda maksan. Kurat.
Sihuke hüplik hommikujutt sai.
Hall
Hall, hall ja jälle hall. Otseselt vist enam ei saja, aga totaalselt märg on sellegipoolest. Lülitasin esiku põrandakütte uuesti sisse, muidu ei kuiva koerad vist enne jaanipäeva ära. Kas globaalne soojenemine tähendabki meie jaoks igavest hilissügist? Mind igatahes muudab see valgusepuudus apaatseks. Laupäeval oli mõnus, päike paistis, nokerdasin terve päeva aias. Ja õhtul istusin õega kaks tundi saunas, hing ja ihu said puhtaks. Aga eile sadas terve päeva ja peale lugemise ei suutnud eriti midagi. Kui sedagi, vahepeal kippusid silmad ikka ja jälle kinni vajuma. Tänaseks lubab inglaste muidu haruldaselt täpne ilmateade weatheronline.co.uk, et sadama ei hakka, kuid soojakraade antakse kõvasti vähem, kui kohalikust ilm.ee-st. Näis, kellel õigus saab olema.
Arsti käest sain neljapäeval kiita. Et paraneb hästi ja et olen ise ka kõvasti vaeva näinud. Nomaeitea, enda arust pole ma midagi erilist teinud. Peale selle, et olen keeldunud pikali jäämast ja surma ootamast. Sellegipoolest kirjutati haiguslehele kuni kuu lõpuni, haava piirkond on ikka veel paistes ja kisub ning istumine ei kuulu endiselt mu lemmiktegevuste hulka. Kuigi natuke ikka juba saab.
Tegelikult peaks natuke nende asjadega tegelema, mille eest tavaliselt palka makstakse. Sest tööleminek mai alguses tähendab kohest lennukileistumist ja enne seda oleks vaja natuke kirjatööd teha. Aga veel ei viitsi. Ütlusele "mida rohkem teed, seda rohkem jõuad", kehtib huvitavalt kombel ka parafraas, et mida vähem sa teed, seda vähem jõuad. Viimasel ajal olen tihtilugu avastanud, et päev on kummastaval kombel õhtusse jõudnud nii, et sellest midagi mäletada ei olegi.
Püüan täna tublim olla.
Seitse kuuli Sarajevos
Ehk ajend on midagi muud kui põhjus. Ajend oli nagu tavaliselt tühine, toosama kaks nädalat tagasi õuele kinni jäänud 27-tonnine kallur, mis oma liivakuhja äärmiselt ebasobivas kohas maha kallutas. Ja loomulikult olin mina süüdi. Kui mitte muus, siis valel aastaajal liiva tellimises. Kuigi tegelikult oli auto kinnijäämine ikka tolle tihendi viga, mis asub rooli ja istme vahel. Sama koha peal hullab 35-tonnine prügiauto iga kuu lõpus, ilmast ja aastaajast sõltumata ja pole kordagi kinni jäänud.
Sellele siis järgnes kaks nädalat tüli ja raginat, mis siis pühapäeval lõppes kokkuleppega, et läheme lõplikult laiali.
Eks see oli teada, et see niimoodi läheb, kogu see kooselu loksus ja ragises kõigist õmblustest juba pikemat aega. Ja mida rohkem me seda koos hoida püüdsime, seda hullemaks asi läks. Ka neljakümnendates on võimalik lahku kasvada. Ja kuigi aeg-ajalt on natuke õõnes tunne, on tegelikult kuidagi kergem, et asjad lõpuks lahenduse leidsid.
Neljapäeval siis arsti juurde, siis kuuleb, mis edasi. Hästi ei usu, et tööle saadetakse, istuda ikka veel korralikult ei saa.
Väljas sajab teist päeva sellist vihma, mis muudab taeva ja maa ühtseks halliks massiks ja samasugune tunne on hinges. Aga see läheb üle.
Uue elu 42.päev
Jep. See ta täpselt ongi. Aeg läheb ikka pagana kiiresti küll. Ja mida vanemaks, seda kiiremini, õnnetuseks. Paar päeva tagasi mõtlesin just sellele, et igal aastal ootame seda imelist Eestimaa suve nagu hingeõnnistust, aga iga suvi põletab meie elutahi jälle ühe aastaringi võrra lühemaks... Aga see oli ilmselt pahade mõtete päev.
Igatahes eile võtsin asja mõnuga. Käisin juuksuris, maniküüris ja pediküüris ja muutusin metsamoorist taas inimesetaoliseks olendiks. Vaadates, kui palju see kõik aega võtsin, hakkasin aru saama oligarhide naistest, kes väidavad, et ilus olemisele kulub kogu nende vaba aeg. Nii mõnus oli üle tüki aja kena välja näha.
Siis läksin ja tõin auto koju. Kuna kodustes suhetes ei ole juba kaks nädalat heli ja pilti ka peaaegu mitte, on teatud logistiline iseseisvus hädavajalikuks muutunud. Autol oli muidugi kahekuise seismisega aku tühjaks jooksnud, õnneks aitasid naaberfirma kriimikud stardiabiga hädast välja. Peale seda kästi vähemalt sada kilomeetrit sõita, et aku uuesti täis laeks. No ma siis sõitsin, päris sadat kilti ei suutnud, 85 tuli välja, enne kui õmblused juba väga valusaks läksid. Tuli koju laekuda. Õnneks läks auto täna hommikul ikka käima, lasin tal natuke õue peal nurru lüüa.
Aga eile õhtul jõin punast veini, lugesin Ustinova viimast raamatut ja imetlesin oma värskeltlakituid varbaid. Vot nii.
Lugemissõltuvus
Ma olen tõeline lugemissõltlane, raamat on minu nirvaana, narkootium ja unerohi. Isegi siis, kui ma mingil põhjusel kell kolm öösel koju jõuan (mida õnneks eriti tihti ei juhtu), teen enesepettuse korras näo, et loen midagi - ja arusaadavatel põhjustel ei mäleta hommikul loetust mitte muhvigi.
Ainult et lugemise sisu ja eesmärk on aegade jooksul muutunud. Noorena sai loetud selleks, et õppida, teadmisi ja emotsioone ahmida. Siiani on meeles mu esimese abikaasa kommentaar stiilis, et kui keegi praeb köögis kartuleid, üks jalg külmkapi najal püsti, ja loeb samal ajal Nietzschet, saab see olla ainult tema naine. Noh, sellest ajast on palju vett merre voolanud ja Nietzsche... On kah kusagil. Ei, mitte paksu tolmukihi all, eelmise suurpuhastuse ajal ma tegin kõik riiulid korda. Aga avanud ei ole ma seda kindlasti oma paar aastakümmet.
Viimased kümme aastat olen ma lugenud mitte selle pärast, et mõelda, vaid selle pärast, et mitte mõelda. Ja sellest siis ka viimaste perioodi raamatuvalik, mis Paberihundi kindlasti ulgudes tagakäppadele ajab - naistekad ja krimkad. Sajaprotsendiline meelelahutuskirjandus, mis moodustab pehme padja argiolemise ja unenägude vahele. Ja millest pärast mitte midagi ei mäleta, aasta pärast võib sama jura uuesti padjaraamatuks võtta ja jälle on nagu uus.
Alles nüüd, kui ma olen viimasest aastast ligi viis kuud haiguslehel olnud (vahedega, mitte järjest), hakkab vaimuvirgus esimesi ülesärkamise tundemärke ilmutama. Vonneguti viimast raamatut nautisin, oleks tahtnud natuke stepptantsida ja peeretada (khm, kes teab, see mõistab). Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu", oli nii hea, et neelasin ühe õhtuga alla. Ja täiesti üllatav lugemiselamus oli Lii Undi "Parim näitleja linnas". Praegu üritan läbi järada "Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari", aga tundub, et jääb pooleli. Inimesele, kelle õrna noorusaega on mõjutatud Castanedaga (kümnes läbi kopeerpaberi salaja trükitud koopia), on need coelhod ja sharmad lihtsalt üks kuuekümnes ümberjutustus Koguja raamatust, kuuludes samasse kategooriasse vabastava hingamise ja muu taolisega (selle lause lõpus norsatas mu talla all lamav kaukaaslaseneiu äärmiselt ebadaamilikult, ilmselt tahtis arvamust avaldada, ma panin selle siis kirja).
Ja mida ma selle kõigega siis üldse öelda tahtsin. Mitte midagi uut, sest see on ära öeldud juba sellessamas Koguja raamatus: Igal asjal on oma aeg.
Head uudised
Käisin eile siis arsti juures ja sealt väljudes tahtsin ühel jalal hüpata, aga ei saanud, valus oli. Lennata oleks ka tahtnud, aga ei oska. Põhjus aga lihtne, labori vastus histoloogiliste analüüsi kohta näitas, et kogu kasvaja saadi kätte. Minu jaoks tähendab see seda, et vähemalt lähiaegadel ei kavatseta mind rohkem ei lõigata, kiiritada ega kemiseerida, kuna selleks lihtsalt puudub vajadus. Jälgimisele jään muidugi elu lõpuni ja mingit garantiid, et salakaval sõraline kusagil uuesti naksama ei hakka, ei ole ega saagi olla. Peale sellist põrgut tulebki elada üks päev korraga ja olla selle üle õnnelik.
Suurest õnnest, et korra metsast välja sain, tuiasin linna peal veel kaks tundi ringi. Ja nagu tavaliselt peale pikemat linnast äraolekut, sain saastasest õhust ja mürast totaalse peavalu. Linnas sees olles või seal vähemalt igal tööpäeval käies tekib ilmselt teatud immuunsus, aga kui lausa paar nädalat eemal olla kordagi jalga Tallinna tõstmata, siis minul küll võtavad esimesed sõõmud vaba linnaõhku läkastama. Mürast ma parem ei räägigi.
Nii palju siis jälle selleks korraks valikust maaelu ja linnaelu vahel.
Ah et kuidas tervis...
Mis ta ikka. Kui väga virisema võtab, siis tõmban end juukseidpidi maa peale tagasi. Ja tuletan arsti sõnu meelde, mida kõik veel juhtuda oleks võinud. Õnneks (ptüi-ptüi-ptüi) ei ole siiamaani juhtunud. Aga pikk ja vaevaline on see paranemine tõesti, istuda ma esialgu veel niipea ei looda, kirjutan põlvili arvuti juures nagu oleks mingi erilise internetikummardamise sekti esindaja . Haav ei taha kinni jääda ja vahel õhtuti on päris valus ka.
Väike närv hakkab ka sisse tulema, neljapäeval tuleb kingakesed jalutama viia ning arsti juurde minna ja siis kuuleb, mis edasi saab. Kas on vaja mingi kiirituse või keemiaga mu vaevatud keret veel töödelda. Ma vähemalt loodan, et niipea nad mulle skalpelliga uuesti kallale ei kipu. Lugesin just kokku, et kuueteistkümne kuu jooksul on mul olnud neli operatsiooni. Ja iga kord on lubatud, et see on viimane, rohkem pole vaja. Sellepärast on ilmne, miks ma eriti lootusrikas ei ole.
Aga ma olen väsinud põdemast ja mõtlen hoopis sellele, et õues on juba tõelist kevadehõngu tunda, väljas oli eile ligi 10 kraadi sooja ja jalutasin õues päris pikalt. Mõtlesin sellele, et mida aias vaja teha on ja milliste jõududega meelitada kedagi näiteks maad kaevama... Kardetavasti mul endal see niipea ei õnnestu. Kõige vastikum on see, et sügisel korda tehtud lillepeenrad on talve jooksul taas umbrohu selga saanud, no oli see vast talv. Juba jaanuaris oli tunne, et peaks murutraktori välja ajama.
Kõige veidram on see, et laiskus hakkab muutuma elunormiks. Minul, kelle elu alates kuueteistkümnendast eluaastast on kulgenud kalendermärkmiku järgi 
Esimestel päevadel oli kuratlikult raske keset päist päeva voodis vedeleda ja raamatut lugeda, asja pani paika pigem ettevaatamatute liigutustega kaasnev põrguvalu. Aga nüüd, peale ligi kahenädalast harjutamist tuleb logelemine juba päris kenasti välja 
Täna tõusin meelega vara ja andsin endale lubaduse mõned asjad ära teha. Näis, kuidas tulemused on.
Äraviskamise aeg
Kui päike hakkab juba kõrgemalt käima, tekib miskipärast paaniline vajadus ka oma elus midagi muuta. Kui mitte muud, siis tahaks miskipärast vähemalt kõik vanad asjad ära visata ja kuidagi uuema ja puhtama lehena alustada.
Kuna mu liikumisvõime on teatavasti piiratud (kõmpkomberdamiseks võiks seda vist nimetada ja väga kaugele ei kõmberda), olen seni piirdunud riidekappide ründamisega ja erilise kahetsustundeta kokku korjanud juba kolm suurt kilekotitäit hilpe, mis nüüd seisavad tühjas suvetoas ja ootavad aega, millal suudan nad kusagile autosse sokutada ja Humana poodi konteinerisse ära viia. Nagunii tekib tahtmine uusi osta.
Tegelikult peaks asja veel karmimalt võtma ja ka kinga- ja käekotivarud käsile võtma. Ma parem ei kirjuta, kui palju mul kingi ja kotte on...ja ausalt öeldes väga täpselt hetke seisuga ei tea ka. Panen kogu süü sagedastele komandeeringutele, kust ma harva ilma uue kingapaarita suudan tagasi tulla. Hilpude suhtes olen tunduvalt ükskõiksem, kui mõni riideese hakkab juba kaua kapis seisma, lendab ta ilma suurema kahetsustundeta taaskasutusse minevasse hunnikusse Aga koti- ja kingapoed mujal maailmas on küll kohad, kust minusugune sõltlane peaks ohutusse kaugusse hoidma. Lõpmatusse ulatuv valik ja meie poodidega võrreldes vähemalt poole odavamad hinnad murravad mu vastupanu lõpuks nagunii.
Ja kõige hullem on see, et kingi ja kotte ei suuda ma nii lihtsalt ära ka visata. Nii seisavadki riidekapi otsas kenasti pealekleebitud fotodega kingakarbid, millest mõnda ma pole rohkem kui aastajagu avanudki. Ei tea kui annaks endale lubaduse, et viskan järgmisel nädalal ära...ütleme viis paari?
Nädal täis
Homme saab siis juba nädal aega kodu vahel ringi komberdatud. Komberdamine on see juures päris õige sõna. Nagu arst hoiatas, kipuvad niitide sulades mõned õmbrlused natuke irvakile. Tunne, mis sellega kaasne´b, on... kujutage ette, et Teil tõmmatakse ilma tuimestuseta hammast välja. Ja siis transleerige see tunne endale lahklihasse. Äge. eks.
Aga katsun ellu jääda, selleks on valuvaigistid ja õnneks need häda korral ka aitavad. Ja ainuke asi, mis lõplikult aitab, on aeg. Mis muidugi venib, nagu alati, kui midagi oodata. Ja natuke igav on ka. Istumist ja kükitamist nõudvad tegevused on välistatud, sügavad kummardused ka. Ja nende asjade ring, mida saab pikali teha, on paraku piiratud. Kogu aeg lugeda lihtsalt enam ei jaks, ja uued raamatud saavad kohe otsa ka. Telekat aga pole ma siiamaani suutnud vaatama õppida, meil on juba jupp aega taevakanalid maas ka, mees pole viitsinud telekat garantiiremonti vedada. Ja kaasaskantavast näeb ilma digiboksita ainult kolme eesti programmi, kus pole eriti päevasel ajal küll mitte kui midagi huvitavat.
Pole viga, tuleme toime. Täna nakitsesin natuke vanu ehteid uuteks teha, seni kuni jalad kohapeal seismisest ära väsisid. Ja millalgi tuleb aeg süüa tegema hakata. Nii need päevad praegu veerevadki. Kuid varsti tuleb kevad, ilm läheb soojemaks ja haavadki paranevad.
Haiglamemuaarid vol.1
1.päev
Kuigi jõuan haiglasse määratud ajast ligi pool tundi varem, satun ikkagi troppi ja ootan vastuvõtus üle tunni aja, enne kui "sissekirjutuse" saan. Üles osakonda jõudes läheb aga kohe mölluks, kõik tahavad midagi, õde vereanalüüsi võtta, arst läbi vaadata. Kui lõpuks palatisse pääsen, näitab telefon seitset vastamata kõnet, kõik armsalt mehelt, kes lõrisedes all vastuvõtus tammub ja mulle kotti üle anda soovib. Koti sokutasin hommikul meelega tema autosse ja tulin ise bussiga, polnud mingit tahtmist juba enne kaheksat hommikul haiglasse jõuda, Saab siin niigi ilmselt pikalt aega veeta.
Opieelne õhtu on miskipärast väga rahulik, palatikaaslased pole ka erilised lobamokad. Enesetunne ja meeleolu on miskipärast oluliselt positiivsemad kui nädal tagasi. Võtan pakutud unerohu sisse ja magan hommikuni.
2.päev
Hommik on muidugi õudne. Süüa, juua ja suitsetada ei tohi, püüan lugeda, aga ei suuda. Arst lubas mulle teise opiaja, kusagil kella 10-11 paiku, aga aeg venib nagu täi mööda liimipintslit. Lõpuks tuleb õde mind kutsuma, heidan ratastega raamile pikali ja lasen end opisaali sõidutada. Tuleb anestesioloog, sooja pilguga naine, ja hakkab epiduraalanesteesiast rääkima. Ma ei taha eriti sellega nõus olla, sest peale seda, kui eelmisel suvel üks anestesioloog mind ette hoiatamata süstlaga seljaajusse suskas, ma lihtsalt pööraselt kardan. Aga ta räägib mulle siiski augu pähe ja nagu tavaliselt selgub, et arstil ja arstil on suur vahe sees, seekord ma seljasüsti peaaegu ei tunnegi. Sellest hoolimata hakkavad äkki pisarad lahinal voolama, hirmust, enesehaletsusest, kurat teab millest veel. Aga randmeveeni lastav rahusti hakkab mõjuma ja meeleolu muutub kummaliselt ükskõikseks. Selline ah-tehke-mis-tahate tunne. Mõned pidavat selle tunde ajel magama jääma, minul see ei õnnestu. Lihtsalt laman uimasena ja vahin seinakella.
Kahe tunni pärast on opp läbi, voolikud ja südamemonitorid võetakse küljest ja mu pooltundetu keha sõidutatakse intensiivi. Ja nagu needus, ei õnnestu mul ka seal magama jääda, isegi unerohuga mitte. Täielik vasaku seina nael.
Õhtul lubatakse korraks püsti tõusta, pea käib ringi ja iiveldab, aga sellest hoolimata komberdan suitsu tegema. Eriti tark tegu see ei ole, sest peale seda läheb süda lõplikult pahaks ja öögin kogu sissejoodetud keefiri lihtsalt välja. Peale seda lasen end alandlikult uuesti tilguti külge aheldada, tilkuv valuvaigisti teeb uimaseks, aga magama sellegipoolest ei jää. Kusagil kella üheteistkümne paiku õnnestub umbes pooleteiseks tunniks mingisse teadvusetusse vajuda, aga juba pool üks olen uuesti üleval ja veedan aega kellaosuti liikumist jälgides, millekski muuks pole lihtsalt jõudu.
3.päev
Hommikul tunnistatakse mind elusolevaks ja küüditatakse intensiivist tavalisse palatisse. Tilguti jääb endiselt külge ja see on nii hea kui halb.Hea, sest ringi komberdades saab statiivile toetuda. Halb, sest kogu seda kolakat kaasa sõidutada on kaunis tüütu. Aga ma saan siiski liikuda ja teadagi, kuhu ma kõigepealt liigun... Ei saa ma sellest pahest lahti
Paari tunni pärast saab valuvaigisti pudel tühjaks ja räägin õele augu pähe, et kohe uut ei pandaks. Tuimesti mõju ilmselt aga kestab, sest hindan oma võimeid kõvasti üle, nimelt üritan trepist alla minna ja esimesel astmel kaovad jalad alt. Õnneks ei juhtu midagi hullemat, saan trepikäsipuu ja käte abil püsti ja edaspidi kasutan korruste vahel liikumiseks lifti, õmbluste rebenemisega küll riskida ei taha.
Palatikaaslasteks on esialgu kaks vanemat prouat, mõlemad kirjutatakse veel samal päeval välja. Uuteks tulevad kiirabiga toodud neiu ja umbes minuvanune plaanilist oppi ootav naine. Õnneks ei ole ka nemad erilised latatarad. Ise olen ka sisseneelatud valuvaigistitest ja sissesüstitud antibiootikumidest nii uimane, et mõtegi hakib.
Aga sellega mul veab, et suukaudsed valuvaigistid vähemalt mõjuvad ja tilgutit tagasi ei pandagi, kuigi see üllatab isegi arsti. Ilmselt olen elu jooksul keskmisest vähem valuvaigisteid neelanud ja seetõttu nad ka toimivad.
4. Päev
Neiu kirjutatakse välja ja teine naaber viiakse opilauale ja sealt intensiivi. Asemele tuuakse intensiivist 77-aastane venelasest vanatädi. Kui ta ise oma vanust ei ütleks, ei usuks, tumedates juustes on halli kaunis vähe ja see ei ole värvimise tulemus, selle tunneb kohe ära. Oma vanuse kohta on tädi igati selge mõistuse juures, sõimab Putinit kagebeshnikuks ja ütleb, et tema kodumaa on Eesti. Kuigi keelt ei oska. Ja suhelda tahab hirmsasti. Päris väsitav on poolohmuna teises keeles suhelda, aga mingi loll kaasasündinud viisakus sunnib siiski kommunikeeruma.
Jääme vanatädiga terveks nädalavahetuseks palatisse kahekesi ja kui välja arvata aeg.ajalt esilekerkiv tahtmine leida tädil üles see nupp, millest ta jutuvada kinni keerata, on päris kena ja rahulik.
Elus ja kodus
... aga ega ma täna vist suuremat ei kirjuta kah. Ma pole veel välja töötanud korralikku süsteemi, kuidas ilma istumata arvutit kasutada. Laua kohal küürutamine mõttelendu just eriti ei soodusta, Ja istuda ei saa vist veel oma kuu aega, hrrrrrrrrrrrrrrrrrr. Aga kõik läks hästi ja kui nelikümmend sentimeetrit tikandeid välja arvata, olen endiselt ühes tükis. Kui suudan juba rohkem, annan läbielatust ka rohkem teada.
Mõni rida
Veel tunnike on aega, et bussi peale minna, siis jõuan veel raamatupoest läbi ja keskpäevaks haiglasse. Seekord on asi kindel, rääkisin eile arstiga. Ja huvitaval kombel pole ma ka ise nii mustas masenduses kui enne eelmist katset. Eelmine kord ma püüdsin loota, et kõik läheb hästi. Seekord on mul kusagil sisemuses teadmine, et läheb hästi. Igatahes palun kaasaelajatel hoolega homme pöialt hoida - pöidlahoidmise tulemustest üritan järgmisel nädalal teadust anda, varem vis küll internetti pääse.
Pahurate bussijuhtide päev
Tegin täna midagi sellist, mida viimaste aastate jooksul haruharva ette on tulnud, nimelt sõitsin ühistranspordiga. Linnast väljas elamise mõnude hulka kuulub puhta õhu, linnulaulu ja õuel jalutavate metskitsede tasakaalustamiseks ka see, et kõik tsivilisatsiooni eelpostid nagu pood, postkontor ja pangaautomaat asuvad viie kuni kolmekümne viie kilomeetri kaugusel. Pood viie ja postkontor viieteistkümne. Just postkontorit mul vaja oligi. Ja kuna oma töösõiduk seisab töö juures ja kallis kaasa pühkis enne kukke ja koitu võistlustele, tuligi bussisõit ette võtta. Midagi erilist selles ju õigupoolest polnudki, ammuks see auto majja tuli, aastat seitse tagasi vist. Ja enne seda sai praegu elukohaks oleva maakodu vahel kogu aeg bussiga või rongiga sõidetud. Ainult et tollest ajast on miskipärast mõnusad mälestused, bussijuhid olid nägu- ja nimepidi tuttavad, ütlesid tere ja naeratasid. Aitasid vahel hiigelpakkegi sisse-välja tõsta ja tegid koertele pai.
Tänahommikune bussijuht igatahes mu teretusele ei vastanud isegi mitte mühatusega, küsimusele, mis pilet maksab, surus läbi hammaste midagi mis kõlas ...ssteist (tegelikult oli 14) ja kui ma pileti eest tänasin, andis gaasi. Kõige kummalisem oli aga see, et tagasisõidul kordus täpselt sama lugu, kuigi tegemist oli hoopis teise firma bussi ja bussijuhiga, ei teretusele vastamist, seekord ei öeldud isegi piletihinda, vaid visati pilet sõnagilausumata koos vahetusrahaga üle õla ja ega aitähhigi peale midagi kostetud. Mulje jäi küll selline, et need mõlemad vaesed mehed vihkasid ennast, kõiki inimesi ja kogu maailma. Ausalt, mul oli neist lausa kahju. Ja aru ma ei saa, miks inimesed, kes üldse suhelda ei taha ega oska, valivad enesele sellise elukutse. Liinibussi juhiks ei satuta kogemata, selleks tuleb staazi omada, õppida ja eksameid teha. Kui kogu maailma peale tige olla, siis võiks ju minna näiteks kallurijuhiks. Ei pea eriti suhtlema ja stressi maandamiseks saab mitu korda päevas koorma suure kolinaga maha kallutada. Või rekkajuhiks, saab päevade kaupa vaikides roolis istuda. Miks peab inimesi vedama, kui ei taha? Tööpuudust meil ju hetkeseisuga praktiliselt ei ole?
Aga ma ei lasknud neil oma ilusat päikeselist päeva rikkuda. Tulin koju rahuloluga kordaaetud asjade pärast, mürasin õuel koertega, sundisin kaukaaslase kümme korda üle barjääri hüppama (kuuskümmend kilo puhast hedonismi on selles koeras, ainult sööks ja magaks, käpad püsti. Või oleks kaisus ja laseks end sügada). Ja tõin kaminapuid tuppa, mitte rohkem kui viis kilo korraga teatavasti... Noh nii silmaga hinnates .
Parema poole
Vahel on küll tunne, et mõned asjad lihtsalt lähevad nii nagu lähevad ja lõppkokkuvõttes selgub, et nii oligi parem. Jättes kõrvale täiesti objektiivsed tegurid nagu selle, et keegi ilmselt ei tahaks, et teda opereeriks end kehvasti tundev ja mitte päris adekvaatseid otsuseid teha võiv kirurg. Või et haigestunud kogenud spetsialisti asemel saadetaks operatsiooni tegema äsja tööle asunud resident. Pigem siis juba oodata.
Eile olin tegelikult päev läbi päris tõsises masenduses, oma rolli mängis ilmselt ka kogu see haiglas sisse topitud keemia, sest kogu enesetunne oli kaunis kehvakene. Istusin arvuti taga ja kirjutasin, kirjutasin ja kirjutasin. Sellist teksti, mis kunagi blogisse ei jõua ja ma ei ole kindel, et ma isegi seda üle lugeda tahaksin, teistele näitamisest rääkimata. Ja tänase seisuga tundub, et kirjutasin mingi suure musta klombi oma mentaalsest sisemusest välja. Kergem on olla, ja tulevik tundub jälle olemas olevat. Lihtsalt tuleb see vahepealne valu ja piin üle elada ja siis on jälle maailm avatud. Kui ennast vana ja väsinuna tunda, aitab vahel sellest, et sõbranna helistab ja teatab, et hakkab nädalavahetusel oma vanaema üheksakümne seitsmendat sünnipäeva pidama... Selle taustal hakkab enda vingumise pärast lihtsalt häbi. Matemaatiliselt tähendab see seda, et too 97-ks saav memm on tänase seisuga enam kui kaks korda kauem siin maamuna peal ringi tammunud kui mina ja on siiani võimeline üksi elama ja enesega toime tulema - mis annab mulle õiguse hädaldada, et motivatsiooni pole ja seinad on igal pool püsti ees? Tuleb end lihtsalt terveks ravida ja motivatsioon üles leida. Või uuesti leida. Või uuesti üles ehitada.
Mõtlesin-kirjutasin eile ka sellest, et emotsionaalses mõttes on elus ka hullemaid aegu olnud. Ja et üleüldse tundub parasjagu käsilolev emotsionaalne kriis olevat kõige suurem, valusam ja lõputum. Kõik sõltub taustsüsteemist ja hetkeoludest, teismelise jaoks on esimese armastuse otsasaamine ilmselt sama valus ja piinav kui minu praegune teadmine, et mõningatest elunditest tuleb loobuda ja pikalt füüsilist valu taluda. Aga inimese mälu on imeliselt selektiivne asi, see, mis hetkel tundub talumata ja kõikevaldava valuna, tekitab aastaid hiljem sellele tagasi mõeldes vaid hinges kibeda nõksatuse. Kui sedagi. Ja eriti läheb meelest füüsiline valu, kui nii ei oleks, suudaks iga naine heal juhul üheainsa lapse sünnitada...aga õnneks läheb valu järgmiseks korraks meelest.
Sünnitamise teema aga toob meelde, et viimati haiglas olles üks õde kurtis, et noored naised ei viitsi enam sünnitada, meeletult palju on keisrilõikeid ja ligi kolmveerand operatsioonisaalide ajast ongi hõivatud keisrilõigetega. Ja see on ka üks põhjus, miks plaaniliste operatsioonide järjekorrad nii pikad on. Ma ise ei saa küll nuriseda, mind topiti kiiruga kuhugi vahele, aga karta on, et keegi teine jälle nihutati sellepärast natuke kaugemale...
Üldse on mul nende haiglaperioodide vältel tekkinud tohutu respekt arstide töö vastu. See on meeletu koormus, millega nad töötavad. Vastuvõtud kliinikus, haiglatöö, operatsioonid. Kõik see tähendab pidevat pinget ja pidevat otsustamist, kusjuures paljud neist otsustest võivad tähendada kellelegi kas elu või surma.
Ja mida ma kogu selle jutuga õigupoolselt öelda tahtsin? Ilmselt seda, et teisipäeval mu vaim ei olnud veel kere lõhkilõikamiseks valmis. Loodetavasti olen järgmisel nädalal paremas konditsioonis.
Ok, kukkusin lobisema. Teen parem midagi asjalikumat, lähen jalutama näiteks. Kuigi tuul on meeletu, paistab õues päike.
Kaunist sõbrapäeva kõigile kaasaelajatele!!!
tühjus hinges
Istun kodus arvuti taga ja mul on psüühiliselt nii sant olla, et sees ajab iiveldama. Nädal algas siis nii nagu kästud, esmaspäeva hommikul kell 8 haiglas, söömata, joomata. Vereanalüüsid, kompuutertomograafia, MRI. Nagu dr.House seriaalis, pole meie diagnostika enam eriti kehvem midagi. Lihtsalt haiglas eneses, kari inimesi kitsukesse ruumi pressitud, on minutaolisel individualistil juba iseenesest kaunis piinav olla. Õnneks ei olnud seekord erilisi latatarasid, eelmine kord oli mul küll soov üks pläraläraleenu padjaga ära summutada...
Hommikul siis tavapärane rutiin, mitte süüa, juua ega suitsetada, kell kaheksa kanged rahustid lonksukese veega alla ja... Kell pool üheksa tuli valvearst ja ütles, et opp on järgmisele nädalale edasi lükatud, arst jäi haigeks. Tore. Ma mõistan, temagi on inimene. Ja temasuguseid spetsialiste kahjuks ainult üksainuke. Kuid shokk oli sellegipoolest, kogu see psüühiline piin ilmaasjata... Nüüd istun kodus, pea täiesti tühi, tööle neljaks päevaks minna pole mõtet, ma ei jõua midagi alustadagi, lõpuleviimisest rääkimata. Ja üksinda päevade kaupa kodus passida on ka kaunis nukker perspektiiv, seda enam, et peale oppi tuleb seda nagunii pikemaajaliselt teha.
Lisaks algas töö juures mingi metsik jama, mingi peakorteri jobu tegi ilmselt kuskil valemivea ja tekitas totaalse paanika eimillestki. See pole muidugi esimene kord, aga kardetavasti ei jää ka viimaseks. Aga mida aeg edasi, seda rohkem viskab üle. Kõik ülemused karjuvad, lärmavad, nõuavad lisaaruandeid ja seletuskirju, alluvad on närvis, päristöö jaoks pole üldse aega, lõpuks öeldakse mokaotsast OK, sorry, ja siis läheb kõik vanaviisi edasi. Kuni järgmise korrani. Ainult et iga korraga müütub see järjest tüütumaks ja hävitab igasuguse motivatsiooni.
Rääkisin paar päeva tagasi varalahkunud lapsepõlvesõbra õega. Neeruvähk viis sõbra mõned päevad enne neljakümmne kaheksandat sünnipäeva. Juttu oli sellestki, et ta andis alla just seetõttu, et tervenemiseks ja edasielamiseks polnud motiivi. Ja õudusega avastasin äkki, et mingil moel olen ise kaunis samasuguses situatsioonis. Töö on alati mu elust väga suure osa moodustanud, aga nüüd olen ma sellest lihtsalt totaalselt tüdinenud. Peale hea seltskonna, millest olen blogis ka eelnevalt kirjutanud, pole ausalt öeldes midagi, mis mind sinna tõmbaks. Kõik on muutunud rutiinseks, kõik on juba millalgi olnud. Nii saavutused kui peakorteripaanika. Rutiin aga on paraku asi, mis mulle ei sobi. Ja uus vähidiagnoos iga mõne kuu tagant pole ka just see, mis rutiini meeldivalt raputaks. Pigem tekitab ahastuse - mida ma muudan, mida ma otsast alustan, kui ma olen natukese aja pärast taas pikalt töövõimetu? Milliseid pikaajalisi lubadusi saaksin ma inimestele anda?
Ok, ma saan aru, et kogu see tänane jutt on kokku kirjutatud psühholoogilise vapustuse ja valuvaigistite kombinatsiooni tagajärjel. Aga ma lihtsalt pidin selle painaja enesest välja ajama.
Mõned päevad veel
Olen terve nädala tõmmelnud nagu tumm leilis, aga nüüd on küll kõik kokkulubatud asjad ära tehtud. Esmaspäevane tööpäev muutus 22-tunniseks, teised on vähe rahulikumad olnud. Eile jäin kojusõiduga pimeda peale, no sihuke udu oli, et maanteel oleksin küll eiteamida andnud selliste putukasilmade eest, mida saaks tundla otsas välja sirutada. Ma saan aru, et minusugused uduga 60-ga venijad on ässadel jalus, aga tänu sellistele ässadele, kes midagi nägemata jalg põhjas edasi põrutabad, sai eile Kairo lähedal kiirteel ahelkokkupõrkes 29 inimest surma...
Minul on sel nädalal surmaga niigi nii lähedased suhted olnud, et juurde otsima küll ei kipu. Lisaks töistele tõmblemistele ja omaenda opieelsele kabuhirmule sain teate lapsepõlvesõbra surmast, poolteist kuud enne nelijakümne kaheksandat sünnipäeva otsustas tema oma maised tegemised maha jätta. Kontakt on küll olnud paar aastat nõrgavõitu ja nüüd ei teagi, kuskohast täpsemat infot küsida. Lisaks läheb meheema järgmisel nädalal haiglasse, teine sugulane just pääses haiglast. Muud tillemad kodused jamad nagu kütte ootamatu otsalõppemine ja koera jooksuaeg veel kogu selle koorma krooniks.
Aga ma olen tubli ja tugev, lähen esmaspäeva hommikul haiglasse ja tulen sealt peale lõhkilõikamist elusana välja ka. Vot nii.
Kümme päeva
...selleni, kui taas opilauale siruli tõmmatakse ja skalpell sisse lüüakse. Ülearu õnnelik ma selle üle muidugi ei ole, aga parata pole ka midagi. Ja kui juba nagunii minna tuleb, siis mida varem asjaga ühele poole saab, seda parem.
Arst muidugi hoiatas, et selle operatsiooniga võrreldes, mis tuleb, on eelmised kerged olnud. Aga siis vähemalt teab, mida oodata. Valuga tulen ma toime, haiglasolek, voodisse ja tilgutite külge vangistatus ja hilisem abitus on minu jaoks hullemad. Igaks juhuks kirjutas Xanaxi ka välja, aga sellised asjad jäävad juhuks, kui enam midagi muud üle ei jää ja hirm lainetena üle pea kokku lööb.
Täna on mõnus kodune õhtu, meespool läks võistlema ja mina istun arvuti taga, üks koer ühel pool, teine koer teisel pool tooli magamas. Millalgi hiljem võtan klaasi punast veini ja keeran end kamina ette lugema. Kui ees on terendamas pikem piinlemine, on iga selline hetk, kui elu lihtsalt nautida suudab, hindamatu väärtusega.
Järgmisel nädalal on õnneks nii palju tegemist, et pole aega põdeda. Tööasjad korda panna, kohustused laiali delegeerida (teistest on kahju, nad peavad kogu jama ka minu eest ära tegema, aga mis teha..) Ja kodus ka asjad läbi mõtlema ja üht-teist ära tegema.
Mõtteid on pea täis nagu silke pütis, aga paberile-arvutisse nad täna miskipärast mahtuda ei taha.
Elame veel.
Vaikne
Kuidagi kummaliselt vaikne on täna, isegi telefonid ei helise ja Skype ei hüppa lahti. On küll jaanuari lõpp ja kolmapäev, nii nädal kui kuu peaksid täies hoos kulgema, aga täna on nagu orkaani südamikus, täielik tuulevaikus. No eks homme saab seda hullem olema, üks nõupidamine ja koolitus teise otsa. Järgmine nädal tundub veel kiirem olema ja ülejärgmine suisa hullumaja. Sinnamaani on planeeritud, kauemaks pole julgenud. Ei tea ju, mida arst asjast arvab. Tegelikult, kui juba teadmine on, et sinna operatsioonilauale ronida tuleb, tahaks selle juba kiiremini selja taha saada. Mis siis, et on vastik, valus ja kogu paranemisprotsessi tuleb otsast alustada.
Käisin vist üle kuu aja autoga kesklinnas ja tundsin end nagu elevant portselanipoes. Lõpuks ma jõuan kõigi nende narkooside tagajärjel küll selleni, et ei julge enam üldse autot juhtida. Pea on uimane ja kontsentreeruda raske. Ja selle tunde üleminemine võtab kuid, kahjuks.
Sihukesed lollid mõtted ronivad muidugi siis pähe, kui parasjagu midagi tarka teha ei ole. Olen suutnud vist kogu selle haigeolemise jooksul enamuse oma jooksvaid ülesandeid alluvatele niimoodi ära delegeerida, et nad teevad neid automaatselt edasi ka siis, kui ma olemas olen ja tulevad nõu küsima alles siis, kui viimane häda majas. Tegelikult on nad ikka kohutavalt tublid ja ma ütlen seda neile ka päris tihti.
Meeskond ongi see asi, mis mind selles majas juba seitse aastat paigal hoidnud on. Jamasid ja probleeme tuleb ette igal pool ja nende lahendamise eest mulle ja teistelegi palka ju makstaksegi.
Aga kui sa tahad nende inimestega koos töötada, kellega sa ka tegelikult koos töötad, no mida siis veel ühest töökohast tahta.
Ja tegelikult oli see tänane ikka üks päris mõttetu kirjatükk
Rõõm väikestest asjadest
Uskumatu lugu, aga metsa tagant paistab ribake sinist taevast. Isegi ei mäleta enam, millal peale halli pilvekatte midagi muud aknast vaadata oli. Tuul lõõtsub muidugi endiselt ja mudalaamad ümber maja pole kusagil kadunud. Saatsin kaukaaslase just õue, ta vaatas mulle sellise näoga otsa, et oled Sa ikka täie mõistuse juures... Aga ikka läks. Nüüd istub keset õue ja põrnitseb köögiakna poole sellise näoga, nagu oleks ma talle midagi võlgu. Aga püüan südame kõvaks teha, las olla natuke aega värskes õhus ka.
Tormiga oli seekord hästi. Internet oli küll vahelduvvoolul, vahel oli ja siis jälle mitte, aga vähemalt elekter jäi seekord püsima. Linnast väljas elades tähendab ju tormihoiatus endiselt veetünni, ahjupuude, küünalde ja taskulampide alalist valmisolekut.
..........................................
Käisin õues jalutamas ja nautisin päikest, hoolimata tuuleiilidest ja metsas raksuvatest puudest oli lausa kevadine tunne. Raske uskuda, et 20.jaanuar. Osadel püsikutel pole isegi lehed kolletunud ja murust parem ei räägigi. Roheline mis roheline. Ma nii väga loodan, et saan kevadeks jalule ja oma aia eest hoolt kanda.
Ühes hiljutises postituses oli juttu hädaldamisest. Ja et kas live´s pole kellegagi rääkida. Tegelikult on vist asi selles (vähemalt minu puhul, teiste eest ei saa ju sõna võtta), et kuigi mul on ka päriselus kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid, ajab vahel ikkagi niimoodi üle ääre, et peab vahu välja laskma. Ja kirjutamine on selleks parim vahend. Võiks ju kirjutada muidugi lihtsalt niisama, enda jaoks, olen elus vist köidete kaupa päevikuid kirjutanud (ja muuseas südamest kahetsenud, et teismeea päevikud millalgi ära põletasin, kindlasti oleks praegu äraütlemata naljakas lugemine olnud). Ja võiks muidugi ka mere äärde minna ja ennast tühjaks karjuda, praeguse tuule ja lainega ei kuuleks vist ka paari meetri kaugusele midagi.
Aga ka kõige üksinduselembelisem inimene paraku on ja jääb sotsiaalseks olendiks. Kes vajab liigikaaslaste toetust, mõistmist ja kaasaelamist. Või ka paikapanemist, kui vaja.
Rõõmu jagada on lähedastega lihtsam, sest tead, et teed neile head. Ja triviaalne väljend, et rõõm jagades mitmekordistub, on ju tegelikult tõsi. Jagatud kurbus ja mure aga tunduvad kuidagi vähenevat. Lähedaste puhul on asi raskem, neid puudutab sinu kurbus ja valu isiklikult, ja oma muresid kurtes tundub, nagu teeksid kellelegi haiget. Neil on niigi raske, ja seetõttu ei tahagi nende õlule veel suuremat koormat laduda. Aga anonüümsetes internetiavarustes oma ulgu kuuldavale lasta on kuidagi kergem. Blogide lugemine ja kommenteerimine on ju täiesti vabatahtlik viis oma aega veeta.
Tunnistan, et minu jaoks on blogimine hetkel täiesti omakasupüüdlik tegevus. Kui olen löödud, lömmis ja rea pealt maas, on iga positiivne vastukaja kui tilk kuivanud soovide kaevul. Ja ma olen selle eest tänulik.
Ja ma olen ka tänulik iga kauni päeva eest (s.t. sellise eest, kui mul miski parajasti ei valuta, nagu täna . Või eile, kui pärast paari purki Fizzi läks perega saunas juba päris lõbusaks olemiseks. Ma küll ei tea, kas ma tohin sauna minna või natuke siidrit juua, arstid ei ole selle kohta midagi öelnud.. Aga ma usaldan ikka veel oma keha ja seni, kuni olemine millestki paremaks läheb...
Homsest lähen tööle ja interneti jaoks jääb ilmselt vähem aega, pidev suhtlemine tõmbab õhtuks täiesti tühjaks ja kirjutamiseks lihtsalt ei jagu energiat. Aga kui ma mõnda aega isegi midagi ei kirjuta, ei tähenda see veel seda, et olen lasknud va sõralisel end nahka panna
Valikud 2
Üks vastikumaid asju maailmas, vähemalt minu jaoks, on teadmatus. Isegi vilets teadmine, et valikuid eriti ei ole, on parem kui ebamäärasuses sudimine. Võib-olla sellepärast magasingi täna öösel nagu laip, ärkasin alles kell pool kümme ja olen siiamaani suhteliselt uimane. Kuigi üritan vaikselt tööd teha.
Kuna arst mu sedamoodi välja kutsus, polnud teade, et histoloogia leidis taas vähirakke, eriline uudis. Positiivne uudis oli see, et neid oli ainult pindmises kihis. Negatiivne see, et tuleb uus lõikus, suurem, ja nagu tohter hoiatas, saab paranemine olema pikk ja piinarikas, vähemalt paar kuud haiguslehte. Järgmisel nädalal otsustab kõrge konsiilium, kui palju lõigata, aga isegi minusugusele võhikule on selge, et palju.
Aga nagu öeldud, valikuid eriti ei ole. Või on ainult halvad. Ja kui valida, kas kärvata aeglaselt ja piinarikkalt (sest seda vähkisuremine kuuldavasti on), või loovutada tükk soolestikust, piinelda paar kuud ja loota sellele, et nüüd lõpuks on nad kogu sõralise lõpuks kätte saanud, on ju loomulik valik viimane.
Ma olen väsinud, aga kunagi peab hakkama pilvede tagant ka päike paistma. Ja nagu ma ka arstile ütlesin, ahastamiseks on põhjust alles siis, kui öeldakse, et enam pole mõtet opereerida. Kuu lõpupäevil siis selgub, millal taas skalpell sisse lüüakse.
Täna siis nii
Niimoodi siis. Just hakkaski tuju heaks minema, pea ei käinud enam ringi ja tagumisele otsale võis vaikselt ja ettevaatlikult toetuma hakata. Seda tähistamaks käisime koera ja kassi vaktsineerimas, olingi nädal aega hiljaks jäänud, opieelses tööasjade orgunnis läks see lihtsalt meelest. Kord juba Tallinnas olles sai ka üks kiire tööasi joonde aetud ja tagasiteel oli meeleolu juba päris positiivne. Ning siis helises mobiil, just siis, kui kaupluse kassas arvet maksin. Liinil mu arst teatega, et histoloogiast tulid äralõigatud kasvajate analüüside vastused ja et need ei ole head. Ja et ta tahab mind nii kiiresti kui võimalik näha. Neljapäeval. Et edasiseks plaane teha.
No nii palju ma juba tean, et need plaanid ei tähenda puhkust Mnemba saarel. Ja sellele, mida nad tähendada võiksid, mõelda ei taha. Eks siis kuuleb, kui käes.
Koju jõudes tulid enesehaletsusest paar pisarat ja mees torises, et ma pean positiivsemalt mõtlema. Et vaadaku ma ümberringi, kui palju sellise diagnoosiga inimesi ümberringi elus ja rõõmus on. Tal oli muidugi õigus. Aga minakene on ju minukesele alati kõige lähemal, kallim ja hellitamisväärsem.
Kummaline aga on tõesti see, et viimasel ajal olen just reaalelus kohanud kümneid naisi, kes sellesama Kolgata läbi käinud on. Ja mitte ainult haiglas, vaid kõige absurdsemates kohtades. Ehk on inimesed lihtsalt avalamaks muutunud ja rohkem rääkima hakanud. Ning omamoodi on kõik need kohtumised mulle jõudu andnud - kui said nemad hakkama, saan mina ka. Pole minu moodi alla anda...
Kulla kodune ühendus Kõu jukerdab ka jälle, peale vooluühenduse tule ei näita ruuter ühtegi tulukest. Vahepeal oli nagu stabiilsem, viimasel ajal esineb jälle auke.
On olnud paremaid päevi
Mulle ei meeldi viriseda, pole kunagi meeldinud. Aga just seda ma täna tegema kipungi, arrgghhh. Lootsin vaikselt nädalaga jalule saada, aga paistab, et ega ikka ei saa küll. Opihaav teeb endiselt põrguvalu ja vahetpidamata valuvaigisteid neelata ka ei taha, teeb peast ogaraks. Haava pestes oigan vannitoas kõva häälega ja tänan taevast, et lähimad naabrid on saja meetri kaugusel ja ei kuule. Aitab sellest, et koerad vaatavad mind hämmeldusega.
Lamamisest on totaalne siiber ja isegi lugemine tüütab ära. Millessegi asjalikku sellise enesetundega nagunii süveneda ei suuda, aga naistekatest ja krimkadest on juba midagi mürgitusesarnast. Inimene on ikka tõeline veidrik, kui tööd on üle kõrvade, unistad ajast, kui saaks lesida ja lugeda. Ja kui see aeg käes on, saab sellest lesimisest ja lugemisest õige pea isu täis.
Aga tuleb tubli olla ja mõista, et mitte miski peale aja ei aita paraneda.
Valikud
Üks loetud postitus pani mind mõtlema paar päeva tagasi haiglas kohatud palatikaaslasele. Tõsine eesti maanaine, eluaeg rasket tööd teinud, mitu last korralikeks inimesteks kasvatanud ja end insulti joonud mehe maha matnud. Üldse mitte vormist väljas ja sajakilone, pigem oma pisut üle viiekümnese vanuse kohta kaunis. Haiglas diagnoosiga: raskuste tõstmise tagajärjel soolestiku allavajumine. Arstide otsus: kui eluviisi ei muuda ja ei luba, et üle viiekiloseid raskusi enam ei tõsta, nemad ei opereeri, sest tüsistused on liiga suured.
Nii ta sealt haiglast opereerimata koju läkski, silmades valu ja pea õlgade vahel. Sest loomad tahavad hoolt, puud lõhkumist, kodu hoolt ning halvatud ema tõstmist ja pesemist. Oma elu ta muuta ei suuda ega oska. Küsimus... kui kauaks veel sellist elu. Ja pagana lihtne on öelda, muutke oma elu. Noorena on see suhteliselt lihtne. Aga keskealine inimene ei ole enam nii riskialdis ning väga vähesed on suutelised oma elus kannapöörde sooritama. Ja kellel olekski õigust öelda, et ta peab oma seitsmekümneaastase ema hooldekodusse panema, lapsepõlvekodu maha müüma ja elama ilma füüsilise tööta... Küsimus, mida ta üldse siis peaks tegema hakkama?
Sellist valikut ei sooviks kellelegi
Õmmeldud, kuid rõõmus
Nõnna siis. Selleks korraks siis järjekordne augustamine selja taga ja mõned õmblused juures. Seekord läks päris hõlpsasti, vähem kui tund aega narkoosi ei suutnud tõepoolest pohmelli tekitada ja niipea, kui tilgutid maha võeti, lippasin mööda haiglat ringi, et vereringe korralikult tööle saada. Nojah, see pahe muidugi ka, millest naljalt ei vabane, suitsetamine. Pahe paheks, aga vähemalt kaks kirurgi on mulle vaiksel irvel öelnud, et nende kogemus näitab, et reeglina paranevad suitsetajad operatsioonihaavadest kiiremini kui mittesuitsetajad - viimaseid ei motiveeri miski valudega voodist välja tulema, aga suitsunälg ajab suitsetaja jalule. Kasvõi koos tilgutiga ja ratastoolis.
Edasi siis kolm nädalat ootamist, millal laborist histoloogia vastused kohale jõuavad. Õnneks olen viimase kahe aasta jooksul õppinud sellele mitte mõtlema. Vähemalt mitte pidevalt.
Ja südamest tänud kõigile anonüümsele kaasaelajatele. Seda ma tõepoolest ei osanud oodata.
Vaikus
Tükk aega vait olnud, vaikimine kuld,mis sa ikka seinalehes nii väga laterdad. Seda enam, et tööajast pole selliseks lõbuks tavaliselt lihtsalt aega ja kodus on meil võrk alates juulikuust, aitäh Eesti Energiale, Kõu on ikka parem kui mitte midagi. Ükski Wimax meie Tallinna linna piirist 30 km kaugusel asuvasse karukoopasse ju ei küüni.
Aga see selleks. Vahepeal ei olnud ka tuju midagi kirjutada. Eriti mitte sellest, et eelmise aasta lõpu luupainajad osutusid tõelisuseks ja juunis olin taas operatsioonilaual. Va sõraline oli sõrad teise kohta löönud. Ja tänu kaitseinglile ja kontrollis käimisele avastati taas nii varajases staadiumis, et piisas kirurginoast, mingit kohutavat keemiaravi ja kiiritamist vaja ei olnud. Sellest moraal, naised, kes te seda lugema juhtute, käige naistearsi juures. Kaotate vast tükikese oma ajast, aga võita võib elu. Vähemalt mingiks ajaks.
Praegune töötuju nullilähedus on aga tingitud teadmisest, et esmaspäeval ootab taas sõber opilaud ja narkoos. Seekord küll mitte otseselt vähiga seoses, aga kui asjad ripakile jätta, võib see seos siiski tekkida. Juba teadmine, et paar päeva tuleb haiglas lamada, rikub igasuguse tuju ära. Lugesin mõni aeg tagasi, kuidas Kati Murutar tänapäevaseid narkoosivahendeid kiitis, et tema olevat juba paar päeva peale narkoosi ringi lipanud ja asju ajanud. Nomaeitea, mina olin vähematl nädala peale narkoosi nagu zombi, mitte millestki ei saanud aru.
Aga tsutt auru välja laskmist muudab elu hetkeks helgemaks. Ja pealegi paistab täna päike.
Kevadehõngus
Hoolimata talviselt paukuvast pakasest on esimesi kevade märke näha, nimelt juba nädal aega kerkib eikusagilt esile vanu deite. Mul pole vist juba paar aastat üheski portaalis kontot peale praeguse blogi, aga sellest hoolimata näib mu meiliaadress, telefoninumber ja autonumber mõnedele meestele olevat igaveseks mälurakkudesse söövitatud. Paar päeva tagasi suhtlesin ühega koduväravas, enne oli ta mind vist kümmekond kilomeetrit mööda maanteed taga ajanud. Ja eile helistas teine ammuunustatud deit ja oli väga solvunud, et ma teda paariaastase vahemiku järel häälest ära ei tundnud. No ja mõne sõbraga lobisen skaibis ju päris tihti.
Nii et 47-aastaselt on ikka vara ennast veel maha kanda. Olgu siis tõved kallal või ärgu olgu.
Vaatasin kultusfilmiks tituleeritava “Tulnuka” lõpuks ära. Õepoeg, kes mulle selle alla laadis, avaldas küll diskreetselt arvamust, et äkki see mulle ei meeldi, vastasin, et no ega ma nii lubjastunud ka ei ole. Nojah. Tegelikult see film meeldis mulle, hästi tehtud. Aga jube on see, et ilmselt see linnastunud noor ei saa aru, et see elu maal ongi selline. Üks ühele. Kui lähen oma mehevanemate juurde Raplamaale ja juhtun seal mõnda oma mehe endist koolivenda kohtama, siis see tekst ongi täpselt selline. Sattusin jõulude ajal oma meheõe köögis olema ja kui talle niinimetatud sõbrad külla tulema, oleks selle köögistseeni võinud üksüheselt Merivoo filmi kopeerida ja see oleks sinna sobinud nagu rusikas silmaauku. See on asi, mis selle filmi juures jube on. See, et see on külaelu täpne koopia. Mitte film ei ole jube, vaid see elustiil, mida see kujutab. Ja mis on siinsamas meie lähedal täies eheduses olemas.
Paranoia
Veebipäevikust olen seekord pikalt eemal olnud, paberpäevik on see-eest tihedamalt vatti saanud. Üks põhjus muidugi tervis, diivanil patjade vahel on kaustikuga natuke lihtsam läbi saada kui klaviatuuriga. Teiseks, mõned mõtted jäävadki iseendale ja pärispäevikusse.
Aga pärast seda vähioperatsiooni on paranoia sellegipoolest. Iga suvalist täppi nahal uurin kahtlustusega. Samas ega sinna onkoloogiasse minema ka ei kipu, isegi siis, kui see hädavajalik oleks. Nojah, siis peab muidugi minema. Kuigi rõvedamat kohta ja rõvedamat arsti, kui see, kelle juurde mina sattusin, annab vist otsida. Mina pole küll kohanud.
Inimene on ikka veider loomake küll. 47-aastasena võiks ju mõelda, et on elus tehtud, kogetud ja saavutatud küll, mis siin ikka põdeda, kui midagi juhtub. Aga miskipärast mida vanemaks, seda rohkem elu külge küünte ja hammastega klammerdud. Tahaks ju ka kunagi seda aega, mille nimel eluaeg rabeletud, natuke ka nautida. Kahekümneaastaselt mul selliseid probleeme oma mäletamist mööda küll ei olnud, siis oli sügavalt suva, milline on tervis ja kui kauaks teda jätkub.
Püüan endale pidevalt selgeks teha, et põdemiseks pole põhjust. Kui öeldi, et sellises staadiumis on vähk 100% ravitav, siis pole ju mõtet sellele mõelda. Ela ja õilmitse, seni kuni aega on antud. Aga see on vist see ehteestlaslik kaasasündinud depressiivsus, mis kuklas kruvi keerab... aga äkki. Aga. Aga. Aga.
Aga phhhhhhhhhhhhhhh ... nüüd olen selle endast selleks korraks välja kirjutanud ja ehk ülejäänud osa päevast saan ilma painajateta hakkama.
Sume august
Vastuolulised lood selle suvega. Ühelt poolt pole ammuilma sellist soojust nautida saanud, veel pikkadel õhtutelgi sai terrassil raamatut loetud ja ei mingeid sääski.
Teisalt piinleb ja kannatab loodus meeletu kuivuse käes. Kastan roose mis kastan, aga sellest hoolimata on maa pealt märg, ja juba viie sentimeetri sügavuselt kuiv. Kollasekskõrbenud murust ei maksa rääkidagi, järgmist kevadet tuleb ilmselt alustada, muruseemnekott seljas .
Aga sellegipoolest on ikka veel mõnus. Seisin hommikul aknal, kohvitass käes, ja jälgisin, kuidas metskitsed udulaamadest välja jalutasid esimesi mahakukkunud õunu nosima. Liikusid teised pealetuult ja nii vaikselt, et teisel pool maja tukkuv kaukaaslane ei pannud neid tähelegi.
Ja siis tuli autosse istuda ja linna tööle roolida. See enam nii mõnus ei olnud.
Painajalik teadmatus
Olen juba nädalapäevad nii rea pealt maas, kui olla saab. Üritan küll mitte mõelda, aga välja tuleb kehvasti.
Painajalik aeg algas onkoloogi ühest lausest - see sõrmejäljesuurune plekk Teie nahal võib olla vähk, aga võib ka mitte olla. Ja ta võib olla juba laiali läinud, aga võib ka mitte olla. Teada saab kindlalt alles siis, kui nahatükk on ära lõigatud ja laborisse uurimiseks saadetud, analüüsid näitavad, kas on va sõraline või pole mitte. Aga opereerida niipea ei saa, kuna algul algab arstil puhkus ja siis läheb opituba remonti. Pean oma teadmatusega elama kuni augusti teise pooleni.
Tegelikult oleks ta võinud selle ütlemata jätta. Isegi kui see on vähk, pole teadmine, et kaks kuud ei tehta Sinuga mitte midagi ja selle ajaga võib asi hoolega edasi areneda, just suurem asi. Ja kui ei ole vähk, siis miks pidi ta mind niimoodi terveks suveks muretsema panema?
Oleks aidanud sellest, et oleks palunud mul augustis biopsiale tulla ja kogu jutt.
Olen nädal aega näinud õudusunenägusid omaenda matustest ja lugenud internetist igasugust jampsi kokku, kuni selleni välja, et nahavähki suremus on ligi 80%... Mõelnud sellest, mis saab mu lähedastest siis, kui mind enam ei ole. Ja tundnud hinges kõrvetavat valu, nähes kevadist loodust puhkemas ja piineldes painaja käes, et võib-olla järgmisel kevadel pole mind enam nägemas, kuidas mu roosiaed õitesse puhkeb.
Irooniline on selle juures veel asjaolu, et ma olen eluaeg päevitamist vihanud.
Elu räpakolliga
Ei tea, kuidas teistele, aga mulle mõjub kolmas kooseluaasta küll degenereerivalt. Üksinda elades olin märgatavalt korralikum. Aga ma lihtsalt ei suuda vahetpidamata teise inimese järelt kasida.
Ämm on mul küll nii korralik inimene, täiesti arusaamatu, kuidas tal pojast selline räpakoll on õnnestunud kasvatada. Ma ei suuda mõista, kuidas inimene suudab ringi käia nädal aega ühtede ja samade trussikutega. Sama lugu muude riietega, mida vahetatakse vaid laupäevase saunaskäigu ajal. Ja kui ma siis kohe jaole ei saa, topitakse järgmisel hommikul räpased riided uuesti selga.
Õnneks ei maga me juba ammu ühes voodis, ja ega ma sellesse tuppa, kus tema magab, eriti hommikul siseneda ka ei taha. Pesemata riiete hais segunemas toidujäätmete haisuga – sest söök on endale külmkapist teleka ette tassitud ja ega pesemata nõusid ja tühjakssaanud piimapakke-kilekotte pole ju ometigi vaevutud kööki kraanikaussi ja prügikasti viimast.
Kõike seda kroonib täistatistatud paberrätikute kiht – härral on nimelt kombeks rebida majapidamispaberi rullist tükk, nuusata see täis ja jätta suvalisse kohta vedelema. Halvemal juhul tassitakse oma tuppa kempsupaberi rull, mida siis samal otstarbel kasutatakse.
Esimesed kaks aastat koristasin tema järelt üsna usinalt, aga enam ei suuda. Tekib lootusetu tunne, kui veerand tundi peale härra kojusaabumist näeb äsjakoristatud tuba taas välja nagu prügimägi. Ja ilmselt ei ole minu võimuses ka 36-aastast meest ümber kasvatada.
Ilmselt tuleb mul ta ühel päeval lihtsalt välja visata. Kogun praegu selleks vaimujõudu.
Kunagi olin ma ju temasse armunud...
Külaliskommenteerijad
Püüdsin endale ette kujutada, millised näevad välja külaliste nime all, s.t. kontot mitteomavad anonüümsed kommenteerijad. Silme ette kangastus eelkõige raskekujulist aknet põdev raskete kompleksidega tegelane, kõige ja kõigi peale kade, kõike ja kõiki vihkav. Vaesed inimesed, mul on neist lihtsalt kahju, kui nad ei oska oma aega ega energiat muu kui anonüümse sõimu peale kulutada.
Muuseas, mulle isiklikult näib, et blogi kirjutatakse eelkõige iseenda jaoks. Kas seda keegi loeb ka, on mul isiklikult suva. Aga kommentaarid, mida on kirjutanud ilmselgelt alaarenenud kommenteerija, kustutan ära sellegipoolest.
Vargad
Ma hakkan vist vanaks jääma, aga tõepoolest enam ei saa aru, mis inimestega lahti on.
Me polnud tükil ajal territooriumil tõsist haarangut korraldanud ja nüüd siis turvafirma eestvedamisel tegime. Tulemus - 12 inimest 48-st jäi varguskatsega vahele. Kurat. Nagu oleks töölistel siin kehv olla. Neid on ninnutatud-nännutatud, soe tuba ja eesti keskmine palk ametlikult ja kindlal kuupäeval. Eelmisel aastal kupatasime kolm parimat firma kulul turismireisile Itaaliasse, ja nüüd jäid needsamad kolm parimat väravas vargusega vahele. Kena, mis?
Sihukesed asjad võtavad küll tööisu ära.
Külm on...
Hm, ilmselt pole see pealkiri kuigi originaalne. Ja ega süüdistada pole ka mitte kedagi peale iseenda... kes käskis kolm aastat tagasi keskküttega linnakorterist maamajja kolida, nüüd jooksen õhtuti kut orav rattas ahjude vahel ja normaalne koduriietus on sellest hoolimata sulevest ja lambavillased sussid, prrrrr.
Aga see läheb üle ja juba märtsikuust ei tahaks linnaselamisest mõeldagi.
4 kommentaari:
Postita kommentaar