laupäev, 28. juuni 2008

Viimaks ometi selline hommik,

kus saab paljajalu ja öösärgis õue minna, kohvitass ja läptop kaasas. Taevas on küll pisut vines, pole välistatud, et vihmalubadus millalgi ka täitub, aga vähemalt seni katsun eestimaisest juunihommikust küll viimast võtta. Kartsin küll, et wifi basseini äärde ei ulatu, aga ennäe imet, toimetab küll. Nii et praegu tunnen end küll täieliku mõisaprouana, roosid õitsevad, purskkaev suliseb ja päike paistab. Mõnus.
Möödaminnes tuvastasin küll fakti, et peenrasse on järjekordselt nõgesed tekkinud (nõgesed, naadid ja varemerohi lihtsalt jumaldavad meie savist ja kivist pinnast), aga ei viitsinud nii varajasel tunnil neid mõrvama hakata. Selleks oleks pidanud nahkkindad välja otsima jne.jne. Liiga keeruline.
Kui välja arvata, et kolli pani äsja vastu mu sigaretti oma saba põlema (jäle kärsahais), kauka teeb teisel pool maja mingeid hääli, mille kõrval Baskerville´i koer tunduks süütu kääbuspuudlina, ja kass oleks kividel balansseerides äärepealt basseini lajatanud, on tõepoolest kena ja rahulik. Igav selle loomaaiaga igatahes ei hakka.
Lugesin eile õhtul mingit Reet Ausi järjekordset sõnavõttu second-handi teemal ja läksin taas karvaseks. Ma ei suuda aru saada, kuidas tütarlaps saab kirjutada taaskasutuse alast magistritööd (ja huvitav oleks teada, kes on ta juhendaja), kui ta ajakirjanduses alatasa oma äärmiselt puudulikke ja ühekülgseid teadmisi demonstreerib. Eriti pani mind silmi pööritama lause, et Eestist kogutud kasutatud riided on keskkonnasäästlikumad kui sisse toodud kasutatud riided. Mnjah. Arvesse võttes, et Eestis peale mõne üksiku tegija enam valmisriideid ei toodagi (liiga kallis, ka nt. Baltika osad asjad tulevad alltöövõtuna idast), ei suuda ma küll aru saada, kuidas eestlase seljas olnud Lindexi hõlst saab olla keskkonnasäästlikum kui soomlase või rootslase seljas olnu? Ja kes mäletab, millal Eestis viimati rõivakangast toodeti? Kreenholm ei lähe atvesse, nende spetsiifika on siiski kodutekstiil ja karta on, et neidki kaua pole. Iseenesest võib ju olla päris hea meel, et meil kangatootjaid ei ole, tegemist on kaunis keskkonda kurnava tootmisharuga. Aga lõpptulemus on siiski see, et kõik see mis meil poes, seljas või kapis on, on Eestisse imporditud. Kui tegemist ei ole just maavillase kampsuniga, mille villa päritolu kindlalt teada on.
Ja teine jaburus, millega inimesi lollitada, on kogu see tants ümber orgaanilise puuvilla. Jah, keemiat ei kasutata ja see on muidugi hea. Aga joogivett kulub kordades rohkem, kui tavalise puuvillakasvatuse juures. Ja just vesi on see ressurss, millega maapalli peal olukord järjest kriitilisemaks muutub.
Ühesõnaga, silmaringi piiratus oli ja jääb asjaks, mis mul karva turri ja silmad põlema ajab. Ja ma kuidagi ei parane sellest. Kuigi selles vanuses juba võiks.

3 kommentaari:

Bianka ütles ...

Sellised hetked ongi väärt seda rabelemist ja tüütut linna vahet sõitmist. Naudi neid täiega!

Emmeliina ütles ...

lõpuks jõudsin ka sinu blogindusse. kuna olen põhjalik, siis kaevun pealispinda ja olen saanud teada ja meelde jätnud selliseid asju ja seiku, mida sa meiega jagada oled tahtnud. minu siiras imetlus kodutalu taastamise tegude eest. kust võtavad küll naised sellise jõu? minul ka selle Reet Ausiga seoses mõtted: taaskasutus küll, aga hind selline, et vaevalt kogu tema looming uuesti käitlusse läheb. mina ise olin nõuka ajal kõva sundõmbleja ja tegin ilma diplomita midagi samasugust (tolmumantlitest moodsaid jopesid, meeste nailonsärkidest pluuse jne. + laste riided). viimasel ajal olen maha käinud, kuid kogu garderoobi soetan kaltsukatest. (mitte keskkonnasäästlikult vaid uudishimust ja pere eelarvepoliitikat silmas pidades. kuna ma igapäevaselt tööl ei käi on stiil ja nõuded teised. kui sügisel pean tööle hakkama eks siis näeb.

päevalill ütles ...

Mul on ka tekkinud tihti näiteks Reet Ausi või Epp Petrone avaldusi lugedes kõhklusi ja kahtlusi,et nähakse ainult asja üht külge.Ollakse kinni dogmades ja ei taheta millegipärast üldistades asjale läheneda.Reet Ausi taaskasutus on siiski äri.Tegelen samuti tekstiiliga,sellepärast ka minu huvi taaskasutuse vastu.Pigem on tõeliselt keskkonnateadlik tegija Marja Matiisen,kes hiljuti ka raamatu LAPITÖÖ EESTI KODUS ilmutas.
Säästa saame ju vaid vähem tarbides!