Olen esimest korda viimase paari nädala jooksul niipalju üksi, et sain ka pilgu blogimaailma visata.
Kõigepealt puhkuseelsed töö- ja koduspurdid ja siis nädal aega Iirimaal. Tempolt põrgulik, õhkkonnalt nõiduslik. Ma üldse ei imesta, et niipalju eestlasi Iirimaale kolinud on, pea igas iiri väikelinnas oli mõni eestlane.
Siis koju, maandumine Tallinnas kell kaheksa hommikul, päev läbi mängisin aias zombit ja arvasin, et rohisin. Õhtul saun ja hommikul teine kohver, auto ja laev. Nüüdseks on kolmepäevane söögiorgia, mida meie firmas kvartalinõupidamiseks nimetatakse, läbi saanud, istun ühes mõnusas Soome järveäärses spahotellis, asjad on enam-vähem pakitud ja homme ootab veel kiire shopingutuur Ikeasse ja õhtuse laevaga koju.
Aga nendele, kes teavad... arstilkäik läks vist hästi. See tähendab, et kui järgmise paari nädala jooksul ei helistata, siis olid ka analüüsid korras ja kuni oktoobrini on jälle rahu maa peal ja skalpelli pole esialgu karta. Endal on miskipärast ka üle kahe aasta esimest korda tunne, et kui vahepeal välja lööd oppidejärgne äbarikutunne välja arvata, siis vist praegu ongi korras ja sõrad selleks korraks köndistatud,
5 kommentaari:
Vot see on nüüd küll hea uudis:)
Loodame, et nad ei helista.
Hoian pöialt, et nüüdsest läheb kõik ülesmäge ja telefonikõne väh sellelt numbrilt jääb tulemata!
Ilusat suve! (:
Toredad uudised :)!
tore!
naudi suve!
Kuigi see rändamine võib tunduda huvitav ja glamuurne, on ta ikka paganama väsitav, ma arvan. Kui sul nüüd puhkus tuleb, siis saad oma armsas aias olla ja mõnuleda. Oma kodus ikka kõige parem, kas pole! Ilusat suve!
Postita kommentaar