Pühapäeva õhtupoolikul mõtlesin, et vist peaks kastma hakkama, savises mullas olid kohati lausa praod sees. Tänaseks on tunne, et ega nüüd nii kuiv ka ei olnud, võiks nagu juba järele jätta. Ja 10 kraadi sooja on augustikuu jaoks nagu ka nats napivõitu.
Laupäeva õhtul pidasime õepoja 17.sünnipäeva. Võib-olla olen kusagil ka varem kirjutanud (võib-olla ka mitte), et meil on õega kahe peale laps. Ei, lesbilisi kalduvusi ei ole meil kummalgi, lapsel on isa täiesti olemas, aga vallaslaps on ta nii kirjade järgi kui ilmselt ka kasvatuselt. Ja üheksakümnendate algul oli see üksinda lapsekasvatamine kaunis keeruline värk. Ma ei taha sellega öelda, et see praegu kerge oleks. Aga kerge enesekiituse hõnguga võib öelda, et tulemus on päris hea. Põhikooli lõpetamisel ette loetud kiituskirjade hulk ületas kuulajate kannatuse ja pool saali hakkas haigutama. Mõneti on temas kõike liigagi, liiga intelligentne, liiga printsipiaalne. Lausa murelikuks teeb, mina olin tema vanuses palju suurem pätt.
Haiglast ei ole kuu aja jooksul helistatud ja selle üle võib ainult rõõmu tunda. Seega äralõigatud nahatükikestes uusi sõrajälgi ei avastatud ka mikroskoobi all. Kuni oktoobrini siis võib ennast jälle tavalise inimesena tunda ja üritada mitte närveerida. Vahetevahel tuleb isegi päris hästi välja.
Eile tilkus nina terve päeva, asi ei näinud külmetuse, pigem mingi allergia moodi välja. Püüdsin ära mõistatada, millega eilne päev üleeilsest erines ja jõudsin lõpuks järeldusele, et tegemist oli allergiaga töölehakkamise vastu. Sest eile oli peale puhkust esimene tööpäev.
Mõned päevad tagasi, kui ilm veel mõnus oli, vedelesin õhtul hämarduvas aias kiigel, andsin vaikselt hoogu ja rüüpasin aeg-ajalt klaasist siidrit. Rohutirtsud saagisid, lilled lõhnasid ja päike läks puulatvade taha peitu. Mõtlesin sellele, et viimasest operatsioonist on möödas viis kuud ja mehe väljatõstmisest 2,5 kuud. Sellest viimasest 2,5 kuust olen ma kolm nädalat Eestist ära olnud. Ja sellest hoolimata olen ma suutnud ära lõpetada kõik mehe poolt suure hurraaga alustatud projektid ja lõpetamata tööd,mida tema ei suutnud teha kaheksa kodusistutud kuuga. Ja mina tegin need asjad ära põhitöö kõrvalt ja opist paranedes. Peaks mainima, et ma olen tulemusega päris rahul. Ja mis oleks siis põhjus, et vaimselt ja emotsionaalselt mitterahuldavat kooselu taluda? Sellist põhjust ju polegi. Selts? Seda saab koertelt-kassidelt, töö juurest, sõpradelt ja internetist. Seks - minu puhul olematu põhjus, kui inimese keha on nelja opi käigus tükkideks lõigatud ja uuesti kokku õmmeldud, pole seksist mõtet rääkida. Kui üldse kunagi, siis aasta-paari pärast, kui kusagilt enam ei kisu ega valuta.
Ja ole nii tükkideks lõigatud kui tahes, ja nii õmblusi täis, kui tahes, seni, kuni silm näeb ja hing sees laulab, on elu elamist väärt. Elu on kingitus, iga päev on kingitud. Mõtleme sellele. Vahetevahel.
4 kommentaari:
lõppkokkuvõttes on Sul ju kõik kenasti. ja loodame, et siitmaalt saab ainult paremaks minna. lähebki.
kena, et vihmane ilm on, saime Sinust üle tüki aja jälle kuulda (lugeda)!
tore, et sul õde on ja veel toredam, et teie kahepeale kasvatus nii head vilja on kandnud. ilmselt on pinnas soodne ja kasvatajad head. mulle meeldib, et leiad igast päevast oma väikse rõõmu, õpin sinult nii mõndagi
Algusest peale seda opijanti jälginud ja midagi pole öelda - rõõm on ütlemata suur! Pöidlaid ikka veel peost lahti ei lase, kuid usun parimat:)
Hea meel, et arstide poolt muret pole! Positiivsus on parim ravi. Nüüd, kus oled selle kooselu stressi seljataha jätnud, saabki ainult paremaks minna.
Sinu õepoja üle, kes on seega nagu natuke ka sinu poeg, on väga hea meel. Tänapäeval on see suur asi, kui poiss ilma isata kasvades probleemne pole. Olete tubli töö teinud.
Sellised üleelamised panevadki ELU hindama. Mina sain aru sellest, et elus olemine on väärtus omaette, mitte ilmtingimata HÄSTI elamine, nagu tavaliselt kombeks on arvata. See mõte tuli mul pähe oma pinginaabri kirstu juures.
Postita kommentaar