Balanced, secure and realistic

Your result for What Your Taste in Art Says About You Test...

Balanced, Secure, and Realistic.

Impressionism is a movement in French painting, sometimes called optical realism because of its almost scientific interest in the actual visual experience and effect of light and movement on appearance of objects. Impressionist paintings are balanced, use colored shadows, use pure color, broken brushstrokes, thick paint, and scenes from everyday life or nature.

People that like Impressionist paintings may not alway be what is deemed socially acceptable. They tend to move on their own path without always worrying that it may be offensive to others. They value friendships but because they also value honesty tend to have a few really good friends. They do not, however, like people that are rude and do not appreciate the ideas of others. They are secure enough in themselves that they can listen to the ideas of other people without it affecting their own final decisions. The world for them is not black and white but more in shades of grey and muted colors. They like things to be aestically pleasing, not stark and sharp. There are many ways to view things, and the impresssionist personality views the world from many different aspects. They enjoy life and try to keep a realistic viewpoint of things, but are not very open to new experiences. If they are content in their live they will be more than likely pleased to keep things just the way they are.

Take What Your Taste in Art Says About You Test at HelloQuizzy

Sada peal ja kurvid sirged...

,,,ja ei mingit internetti. Umbes nii võibki seda nädalat iseloomustada, mis algas esmaspäeva öösel kell 2.50 äratuskella helinaga. Kiire kohvi ja hambapesu, autosse ja lennujaama. Vahemaandumisega Prahas, olime kell pool kümme juba Budapestis ja pool üksteist hotellis. Kurvavõitu mulje jättis mulle madjaritemaa. Käisin seal viimati täpselt 19 aastat tagasi ja siis oli see meie jaoks ju peaaegu Lääne-Euroopa, puhtad tänavad, kaupa täis poed, soojad inimesed. Nüüd aga oli Budapesti kesklinn küll kena ja puhas, kuid äärelinnas, kus asus meie hotell, veeresid tänavatel prügilaamad ja hulkusid koerad, kõik oli kuidagi väga räämas ja kulunud. Nagu aeg oleks seisma jäänud ja areneva Euroopa riigi asemel meenutas tänavapilt mullle nendest riikidest, kus ma viimastel aastatel käinud olen, kõige rohkem Ukrainat.
Ka hotell, kus me elasime, oli ajale jalgu jäänud. Kena vanast villast ehitatud neljatärnihotell, mida nende enda kodulehekülg www.hotelaquarius.hu reklaamis, kui vaikset ja rahulikku, asus tegelikkuses äsjaehitatud kiirtee ja raudtee vahel. Kuna konditsioneer ei töötanud, ei saanud suletud aknaga toas hingata ja avatud aknaga toas polnud pideva müra tõttu eriti hea magada. Õnneks oli õhtuteks väsimus nii suur, et magama siiski jäin. Parim lugu oli internetiga, väidetavalt oli hotellis olemas wifi, mille parooli ei teadnud mitte keegi??? ja kaableid neil ka ei olnud. Pea sama naljakas lugu oli ungari forintiga, mida hotellis ei vahetatud, aga ilma milleta oli suht võimatu sellelt tühermaalt linna pääseda.
Egas midagi. Päev läbi hotellis konutada polnud ka mõtet ja nii sõitsime vana ja logiseva linnaliini Ikarusega lihtsalt jänest. Linnaekskursioon oli järgmise päeva kavas nagunii, seetõttu kolasime pool päeva kohalikus kaubanduskeskuses. Jõudsin taas järeldusele, et Eesti on vist ainuke riik maailmas, kust mul pole võimalik enda numbrile riideid osta, Ungaris oli valikut oikuipalju.
Seejärel kaks päeva nõupidamist ja kolmapäeva õhtul taas lennujaama, kus selgus,et kell 19.15 väljuma pidanud Czech Airlinesi Praha lend jääb kaks tundi hiljaks ja tänu sellele me Prahast väljuvale Tallinna lennukile ei jõua. Küsiti, kas oleme nõus Finnairiga üle Helsingi lendama, jõuaksime samaks ajaks. Selle nimel, et koju saada, oleksime olnud vist kasvõi õhupalliga lendama, Finnair kõlas aga hoopis hästi. Rohkem vahejuhtumeid õnneks polnud, kell pool üks öösel olime Tallinnas, kell pool kaks kodus ja kuskil poole kolme paiku sai ka silma looja.
Hommikul kell kaheksa ülessaamiseks oleks vintsi vaja olnud, isegi ei saa aru, kuidas ma ikka lõpuks püsti ja dushi alla sain. Pea puhtaks, kuivaks, töömehele instruktsioonid kätte ja Tallinna poole ajama. Enne kell üks alanud koolipäeva jõudsin veel portsu tööd ära teha, aga koolis tundsin, et kusagil pool tundi enne päeva lõppu hakkas pilt vaikselt taskusse vajuma ja keskendumisvõime oli ideaalsest väga kaugel.
Nüüd on kaunis kehv olla, pea käib ringi. Peab vara tuttu minema.
Kui lahtipakkimata pagasi hulgast oma fotoka üles leian, saab ehk ka mõned pildid üles.

Karvane feminist

Eks ikka see, kes blogi päisest suurte pruunide silmadega vastu vaatab. Enamikel koerasõpradel läheb selle peni pilte nähes nunnumeeter koheselt rikki. Tegelikus elus keegi talle naljalt pai tegema ei kipu, viiskümmend kilo eluskaalu ja kaukaaslasi ümbritsevad legendid hoiavad ka julgemad igaks juhuks ohutul distantsil.
Selle peni kasvatamisel kiskus algusest saadik kiiva. Esimesed kaheksa elukuud elas ta õues ja oli sellega päris rahul. Siis aga lõi paremasse õlga liigesepõletik, arstionu käskis soojas olla ja nii ta tuppa tuli ja jäi. Nüüd on meil siis kaukaasia süle- ja kaisukoer. Meie koerte erinevus ongi selles, et kui neile kogemata saba peale astuda (ja lamavad nad loomulikult seal, kus on kõige rohkem jalus), siis kolli nähvab hammastega, kauka aga kiljatab ja laseb jalga. Kuigi eeldada võiks vastupidist reaktsiooni. Sügamise, kallistamise ja kaenlasseronimise peale on mõlemad mihklid.
Oma territooriumist väljaspool on kauka nii inimeste kui teiste koerte suhtes üsnagi tolerantne, peale selle armastab hullult lapsi ja üldse mitte kulinaarses mõttes. Kuigi ka ma ise pidin peaaegu selili kukkuma, kui nägin naabrite kahte jõnglast, kolme- ja viieaastast, meie hiidkoera seljas ratsutamas. Kui kauka õhtusele jooksule lasta ja naabrid juhtuvad siin olema, kõlab paari minutiga rõõmus hüüe "Auua!!!". Aua aga laseb lastel end rõõmuga karvust ja sabast kiskuda.
Kodus aga on olukord teistsugune ja siia võõraid naljalt ei lubata, neid peab enne tutvustama. Viimaste kuude jooksul aga on asi õite naljakaks läinud, naised-lapsed võetaks kohe omaks, aga mehi üle läve ei lubata. Hulleim lugu oli ühe kauge sugulasega, kes süüdimatult majja sisse jalutas, õde niitis teisel pool maja traktoriga muru ja ei kuulnud, kauka aga ajas sissetungija esiku nurka ja seni lõugas ja laksutas hambaid, kuni õepoeg külalist päästma jõudis.
Eelmise laupäeva õhtul taas sama reaktsioon, eksämm ja äi olid külas. Ämma käest võeti kooki ja lamati tema jalgade vastas, kui aga äiapapa saunast tuppa jõudis, hakkas koer loengut pidama. Kõlas see nagu sisekorraeeskirjade tutvustamine, kuigi täpselt aru ei saanud keegi. Ta ei rünnanud, ei näidanud hambaid, lihtsalt istus maas ja haukus.
Ja eile oli pea samasugune lugu hooldekodust käima tulnud onuga, keda ta ometi kutsikast peale tunneb. Samas naabrinaised-lapsed võivad edasi-tagasi saalida nii palju kui tahavad.
Ilmselt on koer kehtestanud meestele ja naistele erinevad reeglid. Naised võivad kõike, meeste koht on nurgas, käed üleval ja mitte liigutada.
Ma loodan, et ma ise ikka nii õel veel ei ole :)

Välklampide valgel

Viimase aja motivatsioonikoolitustel on korduvalt juttu olnud sellest, et inimesi tunnustatakse liiga vähe. Ise olen küll püüdnud ebaeestlaslikult vastupidiselt käituda, sõna "tubli" ei maksa ju mitte midagi, aga annab rohkem kui mõnigi rahasumma. Ja muidugi peab see kiitus ka hingest tulema, tühjade tünnide kõmina tunneb ära pea iga inimene.
Endale on tunnustust ka viimasel ajal kapaga jagunud. Äripäev. EPL. Ajakirja Naised nädala naise tiitel. Tallinna vastutustundliku ettevõtte auhinna nominent. Tänane välisministri tänukiri, mille juurde käis niipalju välklampide sähvatusi, et isegi minu paksukskasvatatud nahk hakkas punetama. Lõpuks andsin intervjuu Gruusia televisioonile (Venemaa viisa saamine edaspidi on ilmselt kahtlane).
Ja Gruusial on ka veel ühte portsu beebiriideid vaja, nii et tuleb orgunnima hakata.
Midagi pole öelda, üksielamine tähendab minu jaoks ka seda, et ma saan rahulikult töönarkomaan olla ja keegi ei tänita mu kallal sellepärast.
See nädal on sellegipoolest tappev olnud. Liiga palju väliskülalisi, lõunasööke, õhtusööke ja tikuvõileibu. Seltskonnaelu ja small talk pole mu tugevaimad küljed ja ma olen ropult väsinud. Asja positiivne külg on, et külmkappi olen avanud terve nädala jooksul ainult kohvipiima kättesaamiseks ja raha pole pea üldse kulunud, sest selleks ajaks, kui ma koju jõuan, on poed ammu kinni.
Nüüd aitab, nädalavahetuse veedan koerte seltskonnas (kes õnneks ei räägi) ja kui ilmaga veab, muldan roosid ära. Metsast välja ei tule.
Töötajatele aga teen uue nädala algul suure tordilaua, sest tegelikult kuulub kogu see tunnustus neile. Mina olen ainult vahendaja.

Majanduse jahenemise kainestav mõju

Mul keel ja näpud endiselt ei paindu seda situatsiooni kriisiks nimetamaks. Sest niivõrd väikest langust on kriisiks nimetada lihtsalt palju. Väikeriigina on meie majandusnäitajad, sealhulgas SKP niivõrd mõjutatavad üksikutest suurtest majandustehingutest, nii pidi Eesti väliskaubandusbilanss iga kord rappuma, kui Balti Laevaremonditehas mõne laeva välja saadab.
Ja seda, et kergeusklikele põllupealsete pappmajade müügiga üleöörikastumine pole enam võimalik (ja tänu sellele ostetakse vähem arulagedaid luksuskaupu), on ainult ettevõtlust tervendav nähtus.
Majanduskriisist Eestis võiks rääkida siis, kui sel nädalal (vist?) algavatele Osturallidele ja Hulludele Päevadele enam mitte ühtegi klienti ei ilmuks. Kuid karta on, et kolmapäevastes kollastes uudistes võib taas näha üksteisel peldikupaberi rulle käest rebivaid inimesi. Minu isiklik arvamus on, et arvestades prügi massi, mida niinimetatud tsiviliseeritud maad igapäevaselt toodavad, mõjuks ostuvõime vähenemine põhjapoolkeral ainult hästi.
Wall Street aga rappub ja majandusanalüütikud nimetavad toimuvat suurimaks majanduskatastroofiks peale 1929.aastat. Mis mulle omakorda meenutas, et kevadel Anna Davidi raamatut "Kingakuninganna" lugedes tekkisid vähemalt minu teadvuses selged paralleelid praeguse aja ja eelmise sajandi kahekümnendate vahel. Külma sõja lõpp vs. esimese maailmasõja lõpp. Autoritaarsete diktatuuride esilekerkimine (Nõukogude Liit vs. Venemaa). Börsikrahhiga lõppenud peadpööritav majanduskasv. Raadio kui esimese kontrollimatu meedia levik vs. interneti muutumine lahutamatuks elustiili osaks. Samasugune pärast-meid-tulgu-või-veeuputus elustiil ja ellusuhtumine. Luksuse fetisheerimine, luksuslikud sõidukid, kallid riided, rajud peod. Narkootikumid. Ameerika kuiv seadus vs. praegune suitsetajate ülepõhjapoolkeraline ahistamine.
Jääb loota, et inimkond on kaheksakümne aastaga siiski natuke targemaks saanud ja vähemalt massihävitusrelvadega võimupiire paika panema ei hakata.
MGDFLIMI

Sõnadeta

Algav Alzheimer ja kingad nr.11

Ma olen muidu ka hajameelne, äga täna olin ma jobu kuubis.
Hommikul pesin töötegemise kõrvalt neli masinatäit pesu, päike paistis ja üle tüki aja paistis ilus ilm tulevat. Mõistusele ei mõjunud see siiski soodsalt: pidevalt olid valel korrusel kas pesu, pesukorv või mina ise. Lohutasin end sellega, et trepist üles-alla käimine on südamele kasulik. Ja see, et pärast lõunat vihm kogu pesu uuesti märjaks kastis, on juba hoopis teine lugu. Küll ta millalgi ära kuivab.
Siis ajas ehitusmees mu poodi. Et seda, teist ja viiendat. Oli teine püüdlikult eestikeelse nimekirja valmis maalinud, eesti keelt ta eriti ei räägi, aru saab ja kirjutada üritab. Igaks juhuks vaatasin kohe nimekirja üle ja märkasin, et viimase asjana seisis kirjas "kingad".
Esimene mõte oli, et vaene mees on kingad ära lõhkunud, aga kas tõesti pean mina talle uued ostma...
Teine mõte oli, et äkki ta mõtles prussikinga, on selline ehitusjubin. Aga milleks talle seda vaja ja millises mõõdus?
Läksin täpsustama ja mees teatas rõõmsalt, et number üksteist.
Hea, et ma seletamise peale ikka aru sain, et tal oli hoopis kindaid vaja.
Nimekirja unustasin kuuri tööpingi peale.
Ehituspoes kuhjasin korvi vajalikke nudinaid täis ja siis hakkas telefon üürgama. Panin korvi käest, võtsin kõne vastu ja ...unustasin, kuhu ma korvi jätsin. Otsisin oma kümme minutit, üles leidsin.
Platsil selgus, et vajalik penoplastipakk siiski auto tagauksest sisse ei mahu. Sõitsin koju käru järgi. Kohale jõudsin just selleks ajaks, et näha, kuidas teise poe transad laevad puitbriketti maha kõige märjemasse ja porisemasse kohta, mis meie õuel üldse leida on.
Võtsin Hondale käru järgi ja sõitsin ehituspoodi tagasi. Käru dokumendid unustasin loomulikult koju.
Viimast päevavalgust kasutasin selleks, et poolteist tonni veest tilkuvaid briketipakke kuuri vedada. Traktorit ei julgenud võtta, kartsin kinni jääda ja üksinda seda trakatsit porist välja tirida poleks üldse lõbus olnud. Siis läks juba nii pimedaks, et kuuris hakkasid näpud pakkide vahele kinni jääma. Pool tonni jäi õeraasule hommikuvõimlemiseks.
Nüüd kavatsen veeta mõnusa naiseliku reedeõhtu dr.House, Eesti Naise ja klaasi punase veini seltskonnas.

Päevad on muutunud lühemaks

.. ja mitte ainult päevavalge suhtes, kuigi tõsi on, et pimedaks läheb häbitult vara ja ka hommikune raadioäratus kell 6.00 kõlab läbi kottmusta pimeduse. Õnneks pikki otsi veel pimedas sõitma pole pidanud, aga pea on seegi aeg käes.
Lühemaks jäänud on päevad hoopis selles mõttes, et vaevalt on hommik alanud, kui tuleb juba hakata meiki maha võtma ja tudule minema, et uuele päevale vastu astuda. Kõikvõimalikke tegemisi ja siputamisi on äkki nii palju, et kuidagi enam ei mahuta neid enam tavapärasesse ajakavasse ära. Üks asi on kindlasti selles, et üksi olles-elades saan tõepoolest teha neid asju, mis mulle meeldivad, ja võib-olla olen lihtsalt natuke üle planeerinud, tõelisele Amburile kohaselt tahaks ju kõike ja nii pea kui võimalik. Teiseks on koormus ka tegelikult päris suur, töö juures on igasügiseselt hullult kiire, lisaks kool, töömees hakkas viimasele renoveeritavale majaosale tuuletõket ja voodrit peale panema ning selle juures tuleb arhitekt-töödejuhataja-varustaja olla. Õnneks on sama mees mul maja juures nii palju asju teinud,et ma olen ta päris põhjalikult oma käpa järgi välja dresseerinud, selliseid kõnesid, et mul sai Makrofleks poolest päevast otsa, pole ammu enam tulnud. Kolmandaks ragistasin vahepeal vist natuke ülearugi aias, neljandaks elas ema ligi kolm nädalat minu juures, viiendaks oli kaukaaslaseplikal jooksuaeg, kuuendaks hakkasin kolmapäeviti peale tööd ujumas käima (täna juba kolmas kord minna) jnejnejne.
Siis pole vist midagi imestada jah, kui 24 tunnist kipub päevas väheks jääma. Aega ei saa juurde laenata...