Mul keel ja näpud endiselt ei paindu seda situatsiooni kriisiks nimetamaks. Sest niivõrd väikest langust on kriisiks nimetada lihtsalt palju. Väikeriigina on meie majandusnäitajad, sealhulgas SKP niivõrd mõjutatavad üksikutest suurtest majandustehingutest, nii pidi Eesti väliskaubandusbilanss iga kord rappuma, kui Balti Laevaremonditehas mõne laeva välja saadab.
Ja seda, et kergeusklikele põllupealsete pappmajade müügiga üleöörikastumine pole enam võimalik (ja tänu sellele ostetakse vähem arulagedaid luksuskaupu), on ainult ettevõtlust tervendav nähtus.
Majanduskriisist Eestis võiks rääkida siis, kui sel nädalal (vist?) algavatele Osturallidele ja Hulludele Päevadele enam mitte ühtegi klienti ei ilmuks. Kuid karta on, et kolmapäevastes kollastes uudistes võib taas näha üksteisel peldikupaberi rulle käest rebivaid inimesi. Minu isiklik arvamus on, et arvestades prügi massi, mida niinimetatud tsiviliseeritud maad igapäevaselt toodavad, mõjuks ostuvõime vähenemine põhjapoolkeral ainult hästi.
Wall Street aga rappub ja majandusanalüütikud nimetavad toimuvat suurimaks majanduskatastroofiks peale 1929.aastat. Mis mulle omakorda meenutas, et kevadel Anna Davidi raamatut "Kingakuninganna" lugedes tekkisid vähemalt minu teadvuses selged paralleelid praeguse aja ja eelmise sajandi kahekümnendate vahel. Külma sõja lõpp vs. esimese maailmasõja lõpp. Autoritaarsete diktatuuride esilekerkimine (Nõukogude Liit vs. Venemaa). Börsikrahhiga lõppenud peadpööritav majanduskasv. Raadio kui esimese kontrollimatu meedia levik vs. interneti muutumine lahutamatuks elustiili osaks. Samasugune pärast-meid-tulgu-või-veeuputus elustiil ja ellusuhtumine. Luksuse fetisheerimine, luksuslikud sõidukid, kallid riided, rajud peod. Narkootikumid. Ameerika kuiv seadus vs. praegune suitsetajate ülepõhjapoolkeraline ahistamine.
Jääb loota, et inimkond on kaheksakümne aastaga siiski natuke targemaks saanud ja vähemalt massihävitusrelvadega võimupiire paika panema ei hakata.
MGDFLIMI
4 kommentaari:
Minu isiklik arvamus on, et arvestades prügi massi, mida niinimetatud tsiviliseeritud maad igapäevaselt toodavad, mõjuks ostuvõime vähenemine põhjapoolkeral ainult hästi.
Kirjutasin selle suurte tähtedega, printisin välja ja kleepisin seinale.
Et hetkedel, kui ennast haletsen tuletan meelde, mis mille jaoks hea on.
Võtsid asja minu jaoks kenasti kokku. Polnud Hardo Pajulat (kunagine naabripoiss) vaja ja ega ma tema jutust suurt sotti saa.
Sama meelt. Kui vaid tarbimishoolikud kaineks saades mässama ei hakka.
Olen tükk aega imestanud, kuidas seda halvenevat majandussituatsiooni ajakirjandus aitab hullemana paista. Eks millestki pea ju ajakirjanikud kirjutama ja isegi kui tulevikuprognoosidest suurt midagi ei jagata, artikkel peab järgmiseks päevaks valmis olema. Nii seda paanikat muudkui süvendatakse.
See on väga äraspidine loogika, mis majanduses kehtib. Kui mõttetu tarbimine väheneb (mis iseenesest on hea ja vajalik), siis kaovad töökohad, vähenevad riigimaksud ja selle tõttu väheneb raha tervishoiule, haridusele, politseile jne. Kui kaupluses käive väheneb, siis see ei tähenda, et hinnad langevad. Pigem vastupidi, selleks, et kompleks ennast üleval suudaks pidada, tuleb selle vähesele müüdavale kaubale suurem hinnalisa panna. Selle tõttu omakorda ei osteta kogu kaupa ära, riknenud kaup jälle suurendab kahjumit. Nii see ringmäng jätkub. Väikepoodide pankrottide pealt seda protsessi mitu korda nähtud. Paraku ei ole kogu rahval võimalik enam oma põllusaadusi süües ja oma metsa puudega ahju küttes lihtsa elu juurde tagasi pöörduda.
Kui hulluks asi läheb, ei oska keegi täpselt ennustada. Ma kirjutasin oma blogis juba möödunud aasta detsembris, et huvitav, kellel palk tõuseb uuel aastal. Mulle tundus, et ainult riigisektor oli jätkuvalt optimistlik. Ümberkaudsete firmade majanduselu näitas tugevaid halvenemise märke juba siis. Aga kuna nüüd lisandus olukorrale veel maailmapanganduse krahh, siis on seis kahtlane küll. Otsi või Mangi horoskoop välja, nagu mäletan, keerulist aastat seal lubati.
Paraku ta tõepoolest nii on, et kui jahtub majandus, siis kaovad ka töökohad ja kahanevad maksud. Aga samas peaks see üldist majandusõhkkonda tervendama, kuna ei jää enam taksojuhtidest kinnisvaraarendajaid, muidumeestest ehitusspetsialiste jne. Ning oma kulude ja ostude ülevaatamine ei tähenda tingimata koopasse tagasikolimist. Kui ma vaatan, millist mõttetut nänni müüb enamus hiigelpoode kogu maailmas (ma ei mõtle siin toitu), on kulude kokkuhoiu ruumi veel küllaga.
Postita kommentaar