Päevad on muutunud lühemaks

.. ja mitte ainult päevavalge suhtes, kuigi tõsi on, et pimedaks läheb häbitult vara ja ka hommikune raadioäratus kell 6.00 kõlab läbi kottmusta pimeduse. Õnneks pikki otsi veel pimedas sõitma pole pidanud, aga pea on seegi aeg käes.
Lühemaks jäänud on päevad hoopis selles mõttes, et vaevalt on hommik alanud, kui tuleb juba hakata meiki maha võtma ja tudule minema, et uuele päevale vastu astuda. Kõikvõimalikke tegemisi ja siputamisi on äkki nii palju, et kuidagi enam ei mahuta neid enam tavapärasesse ajakavasse ära. Üks asi on kindlasti selles, et üksi olles-elades saan tõepoolest teha neid asju, mis mulle meeldivad, ja võib-olla olen lihtsalt natuke üle planeerinud, tõelisele Amburile kohaselt tahaks ju kõike ja nii pea kui võimalik. Teiseks on koormus ka tegelikult päris suur, töö juures on igasügiseselt hullult kiire, lisaks kool, töömees hakkas viimasele renoveeritavale majaosale tuuletõket ja voodrit peale panema ning selle juures tuleb arhitekt-töödejuhataja-varustaja olla. Õnneks on sama mees mul maja juures nii palju asju teinud,et ma olen ta päris põhjalikult oma käpa järgi välja dresseerinud, selliseid kõnesid, et mul sai Makrofleks poolest päevast otsa, pole ammu enam tulnud. Kolmandaks ragistasin vahepeal vist natuke ülearugi aias, neljandaks elas ema ligi kolm nädalat minu juures, viiendaks oli kaukaaslaseplikal jooksuaeg, kuuendaks hakkasin kolmapäeviti peale tööd ujumas käima (täna juba kolmas kord minna) jnejnejne.
Siis pole vist midagi imestada jah, kui 24 tunnist kipub päevas väheks jääma. Aega ei saa juurde laenata...