Advendiaeg

Mu isapoolsed vanavanemad olid tõsiusklikud inimesed, vanaisa kiriku vöörmünder ja kodune vanaema kuigivõrd ka koguduses tegev. Pere traditsioonidesse kuulus seega väga pidulik jõuluõhtu vanavanemate juures ja kuigi lapsed muidugi sellest usuvärgist eriti sotti ei saanud ning söögipalve tundus tüütusena, on igaveseks mälupildis alati laeni ulatuv uhke kuusk, tärgeldatud laudlinad ja salvrätikud, kristall ja eestiaegsed nõud. Muidugi ka kingikuhilad kuuse all.
Peale vanavanemate lahkumist oli aastaid kombeks jõuluõhtul ema juurde koguneda. Usuga polnud sel mingit pistmist, ema on veendunud ateist, aga kuidagi nii oli ja jäi, kuni mõned aastad tagasi mina traditsiooni üle võtsin ja nüüd on kodutalu see koht,kus meie väike pere jõuluõhtut veedab.
Advendiaeg aga muutus minu jaoks oluliseks siis, kui ma nüüdseks juba kuus aastat tagasi iseeneselegi ootamatult talveks maale jäin ja siis aasta jooksul kogu elamise linnast maale kolisin. Religiooniga pole minu jaoks advendiajal mingit pistmist ja tegelikult on ka talvine pööripäeva tähistamine iidne traditsioon, mille ristiusk lihtsalt adapteeris ja sellele oma sümboolika lisas.
Valguse võit pimeduse üle on see, mis minu jaoks talvise pööripäeva tähtsaks muudab. Ma ei armasta seda pimedat aega, näen hämaruses halvasti ja ei tunne end hästi. Kõige pimedamast ajast ülesaamiseks on särav advendiaeg oma sillerdavate tulukeste ja helkivate kaunistustega kõigiti teretulnud.
Linnas elades polnud sel nii suurt tähtsust, linnas ei ole iialgi pime, ka detsembrikuistel öödel mitte. Kusagil põlevad tuled, tänavavalgustus, autode laternad. Kuid maal on kottpime, eriti siis, kui lund ei ole ja taevas on pilves. Naabrite tuled meieni ei paista ja hoolimata sellest, et linnulennult on Tallinn vaid paarikümne kilomeetri kaugusel, aimub linnakuma kirdetaevas vaid eriti selge ilmaga.
Seetõttu ongi võrratult vahva akendele tuled sättida, räästasse valguskardinad riputada ja maja seestpooltki säravaks muuta. Päris kuusk tuleb tuppa küll alles jõululaupäeval, aga õue toome kuuse metsast juba täna, meie enda kuusekesed on alles liiga tillukesed, et neid valgustusega ahistada.
Ekskaasaga käis sel teemal igaastane vaidlus, tema oli naha ja karvadega igasuguse kaunistamise vastu ja väitis, et see võtvat temalt õige jõulutunde. Mina väitsin vastu, et minul ei takista küll mitte miski kogu see pea kuus nädalat kuni kolmekuningapäevani jõulumeeleolu tundmast. Ongi kergem ja lõbusam aasta pimedaimast ajast üle saada. Kokkuleppele me ei jõudnudki, ja sel aastal kavatsen võtta täiega ja üles riputada nii palju advendinänni, kui hing igatseb.
Ning niivõrd ilus on sõita autoga läbi detsembripimeduses Eestimaa ja imetleda kauneid ja tuledes säravaid maju.

Olukorrast maal ja linnas

Nagu ma aiablogis juba kirjutasin, jättis elekter meid maha pühapäeval kella kolme paiku päeval ja ka lumekühveldamise ja töölesaamisega oli üksjagu tegemist. Aga eile õhtuks sai voolu majja tagasi, vee jooksma ja toad soojaks, nii et kodus pole enam hullu midagi. Ainult et niisuguseid lumehangi nägin viimati tõesti vist üle kümne aasta tagasi.
Tegelikult aga tahtsin kirjutada hoopis sellest, mis eile teede olukorrast silma jäi. Kodunt välja sõites olime valmistunud hulleimaks, loogiline on, et kui igal pool sajab ja tormab, pole selliseid kiirreageerimisbrigaade olemas, kes korraga igale poole jõuaksid. Sama juhtuks igas riigis, Norras on mitmeid piirkondi, kuhu talvel sõiduautoga üldse ei lubata sõita. Ja USA põhjaosariikide ning Kanada elanikud on igal talvel valmis, et võib esineda olukordi, kus nädala jooksul kodunt liikuma ei pääse. Nii et täiesti tavaline talvine olukord.
Niisiis, kodunt arvates kõigepealt Keila vald. Teid oli lükatud, aga kuna lund sadas juurde, oli libe. Eriti üle 60 km/h sõita ei kannatanud. Sama Saue vallas, teid oli hooldatud. Saku vallas läks asi hullemaks, teed olid lumised, vaale täis ja libedad. Proovisime mööda Viljandi maanteed linna sisse keerata, kuid olles seisnud ligi kakskümmend minutit praktiliselt liikumatus ummikus, pöörasime ringi ja läksime ringteele tagasi. Tagantjäreletarkus olevat maailma ainuke täppisteadus, nii võiski tõdeda, et seda oleks pidanud kohe tegema, Kiili ja Rae vallas olid teed täiesti rahuldavad. Normaalne talvine olukord kestis kuni Tallinna linna piirini, sealt algas kaos.
Pildil pundar Sõjamäe teel. Smuuli viadukt on ainuke koht, kus libedustõrje on tehtud.
Edasi, päeval kell 13.00 Peterburi maanteel. Peal poolde rattasse ulatuv lumepuder, all jääkonarused, auto rappub nagu munakiviteel. Erilisi puhastamisjälgi pole märgata.
Õhtul kell 17.30 Sõjamäe tänaval, ilmselgelt pole siin päev läbi sahka käinud (ja siin käib ühistransport!!!). Lumi on põlvini, selle all kinnisõidetud jääkamakad. Hoolimata tuttuutest talverehvidest ja alla kolmekümnekilomeetrisest tunnikiirusest rappub ja libiseb neljaveoline nagu marutõbine robot. Paaris kohas on rekkad tee ääres kinni ja niigi ülikitsas tee muutub tõeliselt ohtlikuks. Ülemiste ristmikule jõudes pühin otsmikult külma higi ja loodan, et ehk nüüd läheb normaalsemaks.
Lähebki, aga ainult Järvevana tee lõpuni ja teatud mööndustega võib kuni Järve selverini tee sõidetavaks lugeda. Peale selle algab taas tants jääkonaruste ja lumepudruga ja nii kuni terve Vabaduse puiestee ulatuses Pääskülani välja.
Tsirkus jätkub täpselt linna piirini, alates Tallinna lõpusildist kuni Saue viaduktini võiks Pärnu maanteel sõidutingimused lausa autahvlile panna, tee on puhas ja libeduseta. Alates Sauest kuni koduni on tee samuti väga hea, kuigi kohati kergelt lumine.
Täna, 25.11 hommikul Sõjamäe teel seis endine, valla teehoolduspiirkonna lõpuni tee hooldatus, Tallinna sildist alates lumepuder põlvini, samuti pidi hooldamata olema kolleegi sõnul Peterburi tee.
Ühesõnaga, sel ajal kui Harjumaa vallad said oma teehooldustöödega olukorda arvesse võttes hiilgavalt hakkama, jäi pealinn küll lollikese ossa.
Ja palun ärge tulge mulle rääkima majanduskriisist ja kulude kokkuhoiust. Praegu me räägime siiski veel kaheprotsendilisest võimalikust majanduslangusest. Ja selle otsese matemaatilise järeldusena ka kaheprotsendilisest kulude kokkuhoiust, millega kohe kuidagi kõiki neid tegematajätmisi võimalik põhjendada ei ole. Kui mina ettevõtte tegevjuhina hakkaksin omanikele seletama, et tänu kaheprotsendilisele kulude kokkuhoiule jääb edaspidi pool tööd tegemata, siis kergemal juhul paluksid nad mul lahkumisavalduse kirjutada ja raskemal juhul kutsuksid kiirabi, sest ilmselgelt on mu mõistusega midagi ränka juhtunud...

Tuisust ja suhetest

Uuuuuuuuuuuu, ulub tuul akna taga. Iiiiiiiiiiii vastab teine iil korstnast. Tuisupöörised kihutavad üksteise sabas üle õue nagu valged tondid ja suured pärnadki kõiguvad. Suures toas, kus radiaatoreid ei ole ja mille uks saab koerte diivanitelt eemalehoidmiseks öösel kinni hoitud, oli hommikul 13 kraadi.
Aga kui välja minema ei pea, on mõnus seda stiihiat läbi akna vaadata ja kaminatuli teeb toa kiiresti soojaks.
Ekskaasa käis mõned päevad tagasi siin, viis lõpuks oma kaktused minema, mina nendest ei hooli ja pressisin juba mitu kuud, et tarigu minema. Sain talle kaasa sokutada ka eelmisest aastast jäänud salatid-seened, mida ma ise ei söö. Tema tungival nõudmisel ma selle purkitegemisega mässasin, söögu siis.
Suhelda tahtis hirmsasti. Aga ta jõudis juba tulles mu välja vihastada, nii palju peaks ikka siinelamisest meeles olema, et nii sopase ilmaga meil autot õue peale ei aeta. Ettekääne, et asju vaja tassida, oli liiga läbipaistev, tegelikult oli vaja ikka uus auto köögiakna alla ajada. Paraku olen mina see, kes neid rattarööpaid hiljem tasandama peab. Nüüd on nad õnneks kinni tuisanud, ja edasiseks idiooditõrjeks ladusin sissesõidule vanad autorehvid ette ja toppisin männioksi täis.
Mul on ainult hea meel, et tal hästi läheb, seda rahulikum on minul. Ja üleüldse ma ei kahetse midagi. Ei seda, et ma temaga viis aastat elasin, selles elus oli ka kauneid hetke, eriti esimestel aastatel. Ja veel vähem kahetsen lahkuminekut.
Kutsus külla. Vaevalt, et ma lähen, nii palju tema elu mind ei huvita. Üleüldse olen oma seltsielu nullilähedaseks muutnud. Kui keegi külla tuleb, siis selle vastu pole mul midagi. Aga ise kuhugi minna ei viitsi, kõik ürituste kutsed sokutan töökaaslastele või prügikasti ja naudin kodusolemist. Tõeliselt naudin.
Ja kõige vähem soovin ma mingeid suhteid luua. Töö juures on suhtlemist piisavalt ja eneseväljenduseks sobib ka blogimaailm. Mul ei ole midagi ei reaal- ega virtuaalsõprade vastu, aga lähisuheteks ei ole ma vähemalt praegu võimeline. Muuseas ei ole see esimene selline periood mu elus, neid on vähemalt kaks olnud ja mõlemad kestsid päris mitu aastat. Probleem ei ole haigetsaamises, meestevihkamises või milles iganes, ma lihtsalt ei taha. Tihtilugu ma lausa eelistan meestega suhtlemist, aga ainult sõbratasandil. Koolis on meil grupis ainult kolm naist, enamus mehed ja suhted kõigiga head.
Lennelda priilt, laulab Tõnis Mägi praegu raadios ja see kajastab mu hingeseisundit päris täpselt.

Shop till you drop in Crawley

Enamik inimesi pole seda kohanime ilmselt kunagi kuulnud ja enda jaoks avastasin selle linnakese paar aastat tagasi, kui mingi Londonis ümberistumise käigus jäi kahe lennu vahele pea terve ööpäev, millega midagi eriti tarka pihta hakata ei olnud. Hotellis kohalikku turismiinfot lapates jäi silma, et Crawleys on esindatud pea kõik põnevamad kaubandusketid ja nii saigi vaatama mindud. Nüüd katsun seal käia pea iga kord, kui Inglismaale satun. Peale suvist ebaõnnestunud katset endale paar pükse leida olen Eesti rõivakaupluste külastamisest lõplikult loobunud ja kuna midagi selga panna on vaja, sai seekordki kolmveerandpäevane Crawley-kroolimine tööreisi lõppu planeeritud.
Crawley on umbes Keila-suurune linn 45 kilomeetrit Londonist lõunas, mis olevat kohaliku kaubanduskeskusena tuntud juba alates 13.sajandist. Pääseda sinna on imelihtne, Gatwicki lennujaamas, kuhu maandub ka Estonian Air, tuleb tasuta süstikrongiga sõita Lõunaterminaalist Põhjaterminaali, laskuda esimesele korrusele, istuda kohalikule bussile nr.10 ja küsida bussijuhi käest pilet Broadwayle. Sõit kestab umbes kakskümmend minutit ja pilet maksab poolteist naela. Bussid käivad iga 10 minuti tagant.
Ja siis me shoppasime. Mõnuga. Marks&Spencer, mustad stretchteksad, hind allahindluses 17.50 (kõik hinnad eesti kroonis arusaamiseks tuleb korrutada kahekümnega). Bonmarche, tumelillad velvetpüksid, hind 15 naela. Nexti jätsime seekord vahele, aeg surus peale. Hennes&Mauritz, seekord ei leidnud eriti midagi peale ühe kümnenaelase kodukleidi. BHS-sist mõned vahvad jõulukingitused. Edasi sattusime Poundlandi, tegemist on poega, kus kõik asjad maksavad ühe naela ehk 20 krooni. Valik on seal suhteliselt juhuslik, olen sealt väljunud ka midagi ostmata, aga seekord suutsin kulutada 22 naela ja ostukorv sai sellest päris täis. Mõned näited, mida sealt sai 20 krooni eest soetada: fotopaber printerile, 72 lehte pakis; mõned käsimüügiravimid emale südamekloppimise vastu, 12-ne komplekt veekindlaid markereid, 12-ne komplekt mehhaanilisi pliiatseid, mänguasjad ja harjad koertele jne.jne. Kes neid asju siin soetanud on, teab, mis hinda tuleb maksta...
Peacock. Suhteliselt odav, kuid korralikust kangast ja päris põnevate lõigetega riided. Leian ühe musta seeliku, 12 naela, samuti mõned kiiksuga jõulukingitused. Naerame peaaegu pisarateni roosat autokomplekti vaadates, kuhu kuuluvad roosa karvane roolikate, peegliümbris ja päikesesirmi peale käivad roosad kosmeetikataskud. Õnnetuseks või õnneks pole tutvusringkonnas ühtegi tibi, kellele sellist kinkida võiks.
Primark. Sealsed riided on hirmodavad, aga kvaliteet sellele vastav, 3 naela maksvast kampsunist pole mõtet palju loota. Osta aga tasub pudinaid, puuvillased sokid näiteks, 7 paari pakis, paki hind 2 naela. Talvised 60den sukkpüksid, 3 paari pakis, paki hind 3 naela. Geeltallad kingadesse, 1 nael paar. Jne.
Viimaseks jätsime T.J.Hughesi, sest senise kogemuse kohaselt kipuvad seal tekkima kõige suuremad pakid. Õnneks asub see pood otse bussipeatuse kõrval. Tegemist on kolmekordse outlet-tüüpi kaubamajaga, kus müüakse kõike kosmeetikast kodutehnikani ja kust hea õnne puhul saab 12 naela ehk kahesaja neljakümne krooni eest nii Guerlaini lõhnaõli kui Ecco kingad.
Endale ostsin mitu kashmiiri-angoorasegust üliõhukest, kuid sooja dzemprit, 7 naela tükk, 2 kell-käevõru, 5 naela tükk, nahast vidinaid ja Sally Hanseni küünehooldustooteid,hind 1.50 - siin alla 100 krooni ei saa. Õde leidis endale 30 naelaga kashmiirjaki, mis nägi välja hirmkallis.
Siis hakkas aeg otsa saama. Tagasiteel veel M&S toidupoest pakkide kaupa õiglase kaubanduse kofeiinivaba teed ja kohvi, mis Inglismaal sugugi hingehinda ei maksa, ja Bootsist natuke hooldustooteid. Hotelli fuajees pakkisime oma träni kottidest kohvritesse ja eriti ei imestanud, et 11 kilost pagasist kahe peale saabumisel oli äralennul ligi 30 saanud.
Londonist väljalend hilines ligi nelikümmend minutit, sest seltsimees Savisaar suvatses lennule hilineda ja tema tõttu hoiti lennukit kinni. Võrdluseks võiksin siinkohal tuua, et lendasime Londonisse ümberistumisega Oslos - ja seda, et meiega ühes lennukis lendas Oslost Londonisse terve Norra kuninglik perekond, poleks me vist muidu märganud, kui vastavalt traditsioonile poleks lennuki kapten pärast maandumist tänanud lennu eest Tema Majesteeti, teisi kuninglikke kõrgusi ja kõiki ülejäänud reisijaid. Kuninglikel kõrgustel ei valmistanud õigeaegselt lennukile jõudmine miskipärast mingeid probleeme.
Ülemisel pildil jalakäijate väljak Queen´s Square Crawleys, mille ääres asub ka osa kirjeldatud poodidest. Ja alumisel pildil linnud (rästad?) sama väljaku tänavakohvikus. Crawleys oli reedel 15 kraadi sooja ja inimesed käisid kampsunites ja paljasääri.
***
Peale postituse teelesaatmist logisin end netipanka, et näha, kui põhjaliku aadrilaskmise ma krediitkaardil olin korraldanud ja avastasin meeldiva üllatusega, et inglise naela kurss on veelgi langenud ja ostud olid eesti krooni arvestatud kursiga 18,33.

Üheksa kuud...

...saab järgmisel nädalal viimasest operatsioonist ja vähemalt seni on elu ilus olnud. Ei rikkunud seda ka tänane visiit onkoloogi juurde, vaadati seest ja väljast ja öeldi, et sõrgu ei paista kusagilt. Ja et need möödunudkordsed atüüpilised rakud ei pruugi veel midagi tähendada. Et kuna armkude on nii palju, siis päris tüüpilisi rakke seal olla ei saagi. Näis muidugi, mis analüüsid ütlevad. Peab uskuma ja lootma.
Arst ütles,et esimesed kaks aastat on kõige ohtlikumad. Järgmine kontroll jaanuari algul. Ja kui see ka puhas on, on esimene aasta peaaegu möödas...
Pärast läksin Stockmanni, olin auto sealsesse parklasse jätnud, kuna mingist aegade algusest on mul kliendikaart, millega seal parkida. Majanduskriisil tundus olevat vaba päev, sest esimese vaba parkimiskoha leidsin neljandalt korruselt ja ega kaubamajagi inimtühi olnud. Kaubamaja külastamisel oli eesmärk ka, püüdsin välja selgitada, kas Eestis on veel kohta, kus müüakse kofeiinivaba musta teed. Vahepeal oli pea kõigis suuremates poodides, kuid nüüd on igalt poolt kadunud. Nii ka Stockmannist. Nii et neljapäeval tuleb Londonis taas pool kohvrit teed ja kohvi täis panna, vihale ajab. Suvel Iirimaal müüdi kofeiinivaba teed ja kohvi igas nurgapealses pisipoes.
Ostsin neljandalt korruselt paar imeilusat jõuluehet ja otsisin auto üles. Koju sõitsin kesklinnast üle pooleteise tunni (kakskümmend kilomeetrit pikem teekond Lasnamäelt koju läheb ümber linna viiekümne minutiga, ilma kihutamata).
Kuidagi tühi ja rahulik tunne on.

Mida lapsed loevad

Seitsmeteistaastane tuli külla. Mõned praktilised probleemid, nagu keerulisemate riiete pesemine ja triikimine. Ehk ka kuskil hingepõhjas pisuke igatsus emme ja tädi järele, kuigi selles vanuses ei tunnistata seda eneselegi, teistest rääkimata. Mäletan, mäletan, pole veel nii lubjastunud.
Laupäeva õhtul peale sauna viskasin pilgu peale, mida poiss seljakotis kaasa oli toonud ja millesse kaevunud. "Matemaatilise analüüsi algkursus", õpik Tartu Ülikoolile. Teine raamat vedeles laual,
Stephen Hawking "Black Holes and Baby Universes".
Õhõudne. Mina lugesin selles vanuses vanatädi pööningult üles kaevatud eestiaegseid armastusromaane. Kilode kaupa. Ainuke eneseõigustus, et tänu teismeea sagedastele haigeolekutele oli Balzac ja muud klassikud mul juba läbi näritud. Tema väidab, et ilukirjandus on surmavalt igav.
Kellesse see laps küll läinud on... ta isal polnud vähimaidki vaimseid huvisid.

Käidud-nähtud

Lendava konna blogi sirvides leidsin sihukese asja, endal ka huvitav vaadata... Peaks vist valged laigud käsile võtma.


create your personalized map of europe

Ära iial ütle iial...

...oli mu esimene mõte, kui ma Emmeliina poolt visatud palli nägin. Ja otsekui selle kinnituses sain täna kohe ka esimest korda elus kiiruseületamise eest trahvi, Peterburi teel.See pole paraku vabandus, et päike paistis silma ja tegelikult ma ei teinud seda meelega. Reastusin ümber ja ei vaadanud spidomeetrit. Ning ega ma nüüd tegelikult selle 360 krooni kätte ei sure ka, lihtsalt selliseid äpardusi võiks mitte juhtuda.
Aga sellegipoolest üritan meemile vastata.
1. KIRJUTA NELI TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS
- ei tapaks ega kasutaks vägivalda, välja arvatud juhul, kui keegi ohustaks mind ennast või mu lähedasi;
- ei varastaks;
- ei teeks midagi, mis on seotud suurte kõrgustega (kardan, välja arvatud lennukid);
- ei kuritarvitaks teiste usaldust.

2.KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
- veel rohkem põhja pool kui praegu. Parima meelega ma võtaksin oma kaks koera ja kassi ja lendaksin talveks lõunasse.

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
- idamaade köögi delikatesse nagu koeralliha, looted, sitikad, ussid jne;
- mulgiputru (olen selle kõrval kolm päeva nälginud, ikka ei saanud suutäitki alla;
- lamibasilma, oinamune jne. rahvuslikke delikatesse.

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
- liinitöölisena
- arstina, kaasa arvatud loomaarstina
- sotsiaaltöötajana (võtaksin liiga südamesse)
- klienditeenindajana (olen töötanud, tean, kui jube see on).

5.MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?
- stringe, valus on;
- nabapluuse, ultraminiseelikuid, mikropükse, madala värvliga pükse. Õnneks kõik nad on ka moest väljas.
6. KELLEGA SA MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?
- vägivaldse fanaatikuga

7. KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?
arvesse võttes kõigi operatsioonide füüsilisi tagajärgi ei seksi ma enam üldse mitte kunagi. Koht pole oluline.

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?
- armastatud elukaaslase surnukeha leidmist meie ühisest magamistoast 13 aastat tagasi. Kõik muu suudaksin ehk uuesti üle elada, aga seda kindlasti mitte. No ja järjekordne teade, et teil on vähk, poleks ka just teretulnud.

Aga palli viskan edasi Muhedikule, Deiale, Hilisele ja Köögikatale.

Ostlemas

Kuna töötegemine on viimasel ajal täiesti olulisel määral hakanud eraelu segama ja nädalavahetustel olen ma keeldunud metsast välja tulemast ja kaubandusdzunglites ekslemast, hakkas see lõpuks koduses majapidamises tundma andma. Pisiasjad, kuid eluks vajalikud. Täna võtsingi siis kõigi ületundide arvelt kaks hommikutundi poeskäimiseks. Esimesena hüppasin läbi puidumarketis, sealt said kirja saunalae lauad ja lavalauad, ma igal laupäeval kardan, et 45 aastat vana lava otsustab kokku vajuda. Edasi Hortesesse, orhideeväetis, kaktuseväetis ja kalmuküünlad, eilsel hingedepäeval jäi kalmistul käimata, aga küll need hinged kodu lähedal lehvivad. Siis Ülemistesse, küsisin Handymannist, mida hakata pihta neilt ostetud ja mitte tööle hakanud mootorsaega. Selgus kurb tõsiasi, et seda marki saage Eestis ei remondita ?! Lubati tagasi võtta või uue vastu vahetada, kui neil uusi olema saab. Hetkel ei olnud. Edasi, Jyskist paar uut voodilina ja hommikumantel, Watsonist vajalikud kosmeetilised möginad ja kiire toiduküttimise hüpe Rimisse, kus ma tavaliselt ei käi, ma vihkan nende kommet kõiki asju kogu aeg ringi tõsta, nii et iga külastuse ajal tuleb aardejahti pidada. Ma tean seda teooriat küll, et klientide huvi ülalhoidmiseks tuleb aeg-ajalt saali ümber paigutada, aga minu puhul on efekt vastupidine, ma ei osta neidki asju, mida ma osta kavatsesin, kuna ei leia neid lihtsalt üles...
Ja Rimi puhul käib mulle veel eriliselt närvidele normaalsete kaubaviitade asendamine ajuvaba lollaka tarbeluulega. Või kuidas mõista asjaolu, et sildi "Mõtle, mõista, mõtiskle" all müüakse kohvimasinaid? Või kuidas iseloomustab maitseaineid silt "Milleta kapp oleks tühi" - kas keegi oskab sealt pipart otsida? Sildist "sillerdavad sõõmud" karastusjookide kohal võib veel kuidagi aru saada. Ühesõnaga, pooled asjad jäidki ostmata, kuna ma ei viitsinud seda orienteerumismängu mängida ja kiire oli ka. Kassas antud nännikogumise kleepsud panin mantlitaskusse ja viskasin pärast prügikasti, kassa juurde ma enam neid ei jäta peale seda, kui kaks tüüpi ükskord nende pärast kaklema läksid.
Pärast kogu seda ostlemist olin hullemini väsinud kui pärast puulõhkumist, mitte ei mõista, kuidas ostlemist meelelahutuseks peetakse...