Tuisust ja suhetest

Uuuuuuuuuuuu, ulub tuul akna taga. Iiiiiiiiiiii vastab teine iil korstnast. Tuisupöörised kihutavad üksteise sabas üle õue nagu valged tondid ja suured pärnadki kõiguvad. Suures toas, kus radiaatoreid ei ole ja mille uks saab koerte diivanitelt eemalehoidmiseks öösel kinni hoitud, oli hommikul 13 kraadi.
Aga kui välja minema ei pea, on mõnus seda stiihiat läbi akna vaadata ja kaminatuli teeb toa kiiresti soojaks.
Ekskaasa käis mõned päevad tagasi siin, viis lõpuks oma kaktused minema, mina nendest ei hooli ja pressisin juba mitu kuud, et tarigu minema. Sain talle kaasa sokutada ka eelmisest aastast jäänud salatid-seened, mida ma ise ei söö. Tema tungival nõudmisel ma selle purkitegemisega mässasin, söögu siis.
Suhelda tahtis hirmsasti. Aga ta jõudis juba tulles mu välja vihastada, nii palju peaks ikka siinelamisest meeles olema, et nii sopase ilmaga meil autot õue peale ei aeta. Ettekääne, et asju vaja tassida, oli liiga läbipaistev, tegelikult oli vaja ikka uus auto köögiakna alla ajada. Paraku olen mina see, kes neid rattarööpaid hiljem tasandama peab. Nüüd on nad õnneks kinni tuisanud, ja edasiseks idiooditõrjeks ladusin sissesõidule vanad autorehvid ette ja toppisin männioksi täis.
Mul on ainult hea meel, et tal hästi läheb, seda rahulikum on minul. Ja üleüldse ma ei kahetse midagi. Ei seda, et ma temaga viis aastat elasin, selles elus oli ka kauneid hetke, eriti esimestel aastatel. Ja veel vähem kahetsen lahkuminekut.
Kutsus külla. Vaevalt, et ma lähen, nii palju tema elu mind ei huvita. Üleüldse olen oma seltsielu nullilähedaseks muutnud. Kui keegi külla tuleb, siis selle vastu pole mul midagi. Aga ise kuhugi minna ei viitsi, kõik ürituste kutsed sokutan töökaaslastele või prügikasti ja naudin kodusolemist. Tõeliselt naudin.
Ja kõige vähem soovin ma mingeid suhteid luua. Töö juures on suhtlemist piisavalt ja eneseväljenduseks sobib ka blogimaailm. Mul ei ole midagi ei reaal- ega virtuaalsõprade vastu, aga lähisuheteks ei ole ma vähemalt praegu võimeline. Muuseas ei ole see esimene selline periood mu elus, neid on vähemalt kaks olnud ja mõlemad kestsid päris mitu aastat. Probleem ei ole haigetsaamises, meestevihkamises või milles iganes, ma lihtsalt ei taha. Tihtilugu ma lausa eelistan meestega suhtlemist, aga ainult sõbratasandil. Koolis on meil grupis ainult kolm naist, enamus mehed ja suhted kõigiga head.
Lennelda priilt, laulab Tõnis Mägi praegu raadios ja see kajastab mu hingeseisundit päris täpselt.