Üheksa kuud...

...saab järgmisel nädalal viimasest operatsioonist ja vähemalt seni on elu ilus olnud. Ei rikkunud seda ka tänane visiit onkoloogi juurde, vaadati seest ja väljast ja öeldi, et sõrgu ei paista kusagilt. Ja et need möödunudkordsed atüüpilised rakud ei pruugi veel midagi tähendada. Et kuna armkude on nii palju, siis päris tüüpilisi rakke seal olla ei saagi. Näis muidugi, mis analüüsid ütlevad. Peab uskuma ja lootma.
Arst ütles,et esimesed kaks aastat on kõige ohtlikumad. Järgmine kontroll jaanuari algul. Ja kui see ka puhas on, on esimene aasta peaaegu möödas...
Pärast läksin Stockmanni, olin auto sealsesse parklasse jätnud, kuna mingist aegade algusest on mul kliendikaart, millega seal parkida. Majanduskriisil tundus olevat vaba päev, sest esimese vaba parkimiskoha leidsin neljandalt korruselt ja ega kaubamajagi inimtühi olnud. Kaubamaja külastamisel oli eesmärk ka, püüdsin välja selgitada, kas Eestis on veel kohta, kus müüakse kofeiinivaba musta teed. Vahepeal oli pea kõigis suuremates poodides, kuid nüüd on igalt poolt kadunud. Nii ka Stockmannist. Nii et neljapäeval tuleb Londonis taas pool kohvrit teed ja kohvi täis panna, vihale ajab. Suvel Iirimaal müüdi kofeiinivaba teed ja kohvi igas nurgapealses pisipoes.
Ostsin neljandalt korruselt paar imeilusat jõuluehet ja otsisin auto üles. Koju sõitsin kesklinnast üle pooleteise tunni (kakskümmend kilomeetrit pikem teekond Lasnamäelt koju läheb ümber linna viiekümne minutiga, ilma kihutamata).
Kuidagi tühi ja rahulik tunne on.