Seitsmeteistaastane tuli külla. Mõned praktilised probleemid, nagu keerulisemate riiete pesemine ja triikimine. Ehk ka kuskil hingepõhjas pisuke igatsus emme ja tädi järele, kuigi selles vanuses ei tunnistata seda eneselegi, teistest rääkimata. Mäletan, mäletan, pole veel nii lubjastunud.
Laupäeva õhtul peale sauna viskasin pilgu peale, mida poiss seljakotis kaasa oli toonud ja millesse kaevunud. "Matemaatilise analüüsi algkursus", õpik Tartu Ülikoolile. Teine raamat vedeles laual,
Stephen Hawking "Black Holes and Baby Universes".
Õhõudne. Mina lugesin selles vanuses vanatädi pööningult üles kaevatud eestiaegseid armastusromaane. Kilode kaupa. Ainuke eneseõigustus, et tänu teismeea sagedastele haigeolekutele oli Balzac ja muud klassikud mul juba läbi näritud. Tema väidab, et ilukirjandus on surmavalt igav.
Kellesse see laps küll läinud on... ta isal polnud vähimaidki vaimseid huvisid.
2 kommentaari:
Irw. Ma mäletan, et mina lugesin valimatult KÕIKE. Ühtemoodi läks nii Isaac Asimov kui Stephen King (selles vanuses oli inglise keel ka veel ainuke võõrkeel, kust ma end läbi suutsin närida). Aga tänapäeva lapsed õpivad keele juba telekast ära (mäletan oma üllatust, kui sõbranna kuue aastane poeg vaatas saksa kanalilt Täheväravaid ja küsis mu käest šokeeritult:"Sa ei saagi saksa keelest aru vä??!!") ja saavad telekast/internetist nii palju informatsiooni, et pole ime, et neil sügavamate asjade vastu huvi tekib. Minu 18 aastane väikevend (kes, tõsi küll, käib reaalklassis) aitab mul füüsika ja matemaatikaga seotud ülikooli kodutöid teha ja naerab, kui ma millestki piisavalt kiiresti aru ei saa. Nemad on meie tulevik. :D
Peaasi, kui nad loevad;)
Postita kommentaar