Advendiaeg

Mu isapoolsed vanavanemad olid tõsiusklikud inimesed, vanaisa kiriku vöörmünder ja kodune vanaema kuigivõrd ka koguduses tegev. Pere traditsioonidesse kuulus seega väga pidulik jõuluõhtu vanavanemate juures ja kuigi lapsed muidugi sellest usuvärgist eriti sotti ei saanud ning söögipalve tundus tüütusena, on igaveseks mälupildis alati laeni ulatuv uhke kuusk, tärgeldatud laudlinad ja salvrätikud, kristall ja eestiaegsed nõud. Muidugi ka kingikuhilad kuuse all.
Peale vanavanemate lahkumist oli aastaid kombeks jõuluõhtul ema juurde koguneda. Usuga polnud sel mingit pistmist, ema on veendunud ateist, aga kuidagi nii oli ja jäi, kuni mõned aastad tagasi mina traditsiooni üle võtsin ja nüüd on kodutalu see koht,kus meie väike pere jõuluõhtut veedab.
Advendiaeg aga muutus minu jaoks oluliseks siis, kui ma nüüdseks juba kuus aastat tagasi iseeneselegi ootamatult talveks maale jäin ja siis aasta jooksul kogu elamise linnast maale kolisin. Religiooniga pole minu jaoks advendiajal mingit pistmist ja tegelikult on ka talvine pööripäeva tähistamine iidne traditsioon, mille ristiusk lihtsalt adapteeris ja sellele oma sümboolika lisas.
Valguse võit pimeduse üle on see, mis minu jaoks talvise pööripäeva tähtsaks muudab. Ma ei armasta seda pimedat aega, näen hämaruses halvasti ja ei tunne end hästi. Kõige pimedamast ajast ülesaamiseks on särav advendiaeg oma sillerdavate tulukeste ja helkivate kaunistustega kõigiti teretulnud.
Linnas elades polnud sel nii suurt tähtsust, linnas ei ole iialgi pime, ka detsembrikuistel öödel mitte. Kusagil põlevad tuled, tänavavalgustus, autode laternad. Kuid maal on kottpime, eriti siis, kui lund ei ole ja taevas on pilves. Naabrite tuled meieni ei paista ja hoolimata sellest, et linnulennult on Tallinn vaid paarikümne kilomeetri kaugusel, aimub linnakuma kirdetaevas vaid eriti selge ilmaga.
Seetõttu ongi võrratult vahva akendele tuled sättida, räästasse valguskardinad riputada ja maja seestpooltki säravaks muuta. Päris kuusk tuleb tuppa küll alles jõululaupäeval, aga õue toome kuuse metsast juba täna, meie enda kuusekesed on alles liiga tillukesed, et neid valgustusega ahistada.
Ekskaasaga käis sel teemal igaastane vaidlus, tema oli naha ja karvadega igasuguse kaunistamise vastu ja väitis, et see võtvat temalt õige jõulutunde. Mina väitsin vastu, et minul ei takista küll mitte miski kogu see pea kuus nädalat kuni kolmekuningapäevani jõulumeeleolu tundmast. Ongi kergem ja lõbusam aasta pimedaimast ajast üle saada. Kokkuleppele me ei jõudnudki, ja sel aastal kavatsen võtta täiega ja üles riputada nii palju advendinänni, kui hing igatseb.
Ning niivõrd ilus on sõita autoga läbi detsembripimeduses Eestimaa ja imetleda kauneid ja tuledes säravaid maju.