Siga poris

Muuseas, olen ma hiina horoskoobi järgi seaaastal sündinud. Sellest ka pealkiri. Ehk nagu mu kadunud vanaema ükskord horoskoope uurides rõõmsalt teatas "Sina oled siga, mina olen siga ja su isa on ka siga!" Nalja nabani. Nüüdseks on teised sead teispoolsuses ja ma pean üksinda röhkima.
Lisaks olen täheldanud, et mida keerulisem aeg parasjagu käsil on, seda rohkem hakkan ma tegelema tibindusega, riided, kosmeetika, juuksur jne. Ilmselt aitab see pealiskihi lakkumine kuidagi mõtteid sisemas möllavatest emotsioonidest eemal hoida. Just nagu tormisesse merre tünnitäie õli kallamine.
Mis iseenesest ei tähenda, et mulle ei meeldiks hea välja näha, meeldib küll.
Kehvade emotsioonide ajastu algas eelmisest neljapäevast, kui arvuti kõvaketas hakkas ilmseid hinguselemineku tundemärke ilmutama. Arvuti käivitus - ei käivitunud - siis jälle käivitus, lõpuks jätsin ta suure hirmuga terveks nädalavahetuseks tööle ja esmaspäeva hommikul helistasin itimehele. Ilus Blond Poiss tuli kohale, ohkas, ütles, et kõvaketas, ja lahkus koos mu läpakaga, lubades kolmapäevaks korda teha. Positiivne oli asjas see, et kõvaketta garantii lõpuni oli jäänud üheksateist päeva.
Tühja sest läpakast, sest samal ajal oli meil alanud õpilasvahetus Islandiga. Etteruttavalt võib öelda, et see läks täiega aia taha: sellest, mis programmi tutvustuses koolis räägiti, nagu ühised ekskursioonid, õhtusöögid, spordivõistlused jms., jäi asi väga kaugeks, sest kogu see jõuk 17-18 aastaseid jäämaalasi tahtis ainult klubides-pubides hängida ja seejuures nina täis tõmmata. Kusjuures minusugusele eluvõõrale tädikesele oli ikka täielikuks üllatuseks, kui lihtsalt nad igalt poolt alkoholi kätte said. Teisipäeva õhtuks oli igatahes meiepoolne õpilasesindaja täielikult hullumas ja ütles, et see on viimane kord elus, kui ta taolises programmis osaleb. Kaheks ööks seitsmest õnnestus meil Islandi jõmpsikas ka kinni püüda ja koju tassida, aga sellesse, et teda kuskile metsa viiakse, suhtus ta kaunis negatiivselt. Lisaks ei osanud 17-aastane noormees voodit teha, loopis trussikud mööda tuba laiali ja kartis koeri - kuigi see oli olnud meie poolt ühes programmis osalemise eeltingimuseks, et meile määratud õpilane koeri karta ei tohi. No võib-olla ta oma arust ei kartnudki, ta lihtsalt polnud minipuudlist suuremat koera varem näinud. Mõningase peavalu ja logistikaülesannete lahendamise tagajärjel õnnestus meil turtsuv jõmpsikas viimasteks öödeks Tallinnas ühe poisi klassivenna juurde majutada ja sellega olid hundid söönud ja lambad terved. Ning loodetavasti jõuab see lällav jõuk homme hommikul Taara abiga kõik ka lennukile. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kui Eesti eliitkoolidesse sissepääsul loeb kõigepealt ajutegevuse tulemus ja raha võiks ka natuke olla, siis Islandil piisab ainult rahast, ajutegevuse olemasolu pole ilmtingimata vajalik. See ei ole ainult subjektiivne arvamus, juhtusin kuulma, kuidas poisid omavahel mingite tasemetestide tulemusi võrdlesid. Ilmselt jäi ka nende endi suhtes lõpptulemuseks see, et islandlase arvates oli meie poiss igav tuupur, kes pidu pidada ei mõista, ja meie poisi arvates oli islandlane talle külla lennanud nädalane õnnetusjuhtum, keda tuli linna pealt baaridest ja pubidest taga otsimas käia.
Sellest kõigest polnud veel küll, esmaspäeval oli emal uus reiearteri operatsioon ja kuni kella poole neljani päeval ei teadnud me mitte kui midagi, mis ja kuidas. Helistasin pealelõunal iga poole tunni tagant veresoontekirurgiasse, ei ole toodud, ei ole toodud. Lõpuks ometi toodi. Vererõhk 70/30, õde käis vaatamas ja sai peaaegu rabanduse, ema oli nii jube välja näinud. Teisipäeva hommikul oli lõpuks suuteline telefoni ise vastu võtma. Hingasin kergendatult, pingelang oli totaalne.
Kolmapäeval ja neljapäeval olid niisama segased päevad, keerulised kohtumised, rasked koosolekud, palju ränka ütlemist. Kui aus olla, siis ma ei saa aru ega saagi vist aru saama, miks peab inimestele pidevalt meelde tuletama, et lisaks tööl käimisele tuleb tööd ka teha.
Läpakat pole ma siiamaani remondist kätte saanud, kliendile antud lubadus on meil endiselt tükk tühja õhku. Kolmapäeval lubati, et neljapäeval. Neljapäeval, et reedel. Reedel sain pika nuiamise ja ootamise peale asendusarvuti. Kui koju jõudsin ja saba seina panin, selgus, et sellel on lapselukk peal, mitte kuhugi sisse logida ei saa. Täismäng. Ma isegi ei hakanud uuesti itimehele helistama, 50 km kaugusel pole mul temast mingit tolku.
Nüüd istun õe arvutis, õde kantseldab poissi ja tema satelliiti, et too ikka hommikuks lennukile jõuaks. Kui tal lennukis pohmell on, mina sellele jõmpsikale kaasa ei tunne. Paha tädi olen.
Nädalavahetuseks lubab vähemalt soojemat ilma. Ehk saab väljas olla ja lasta kevadtuulel kogu selle pahna kõrvadest välja puhuda.