Laupäevaõhtune paanikahäire sai alguse sellest, et seitsmeteistaastane oli teinud neli vastamata kõnet ema telefonile ja teise neli mulle. Esimene reaktsioon, vanaemaga midagi juhtunud. Teismelise telefon oli levist väljas. Tagantjärele võis see ikka hullult naljakas vaatepilt olla, kui me õekesega, ihualasti ja saunamütsid peas, teineteisele kohkunult otsa jõllitasime. Kõne ema korteri lauatelefonile tähendas paanika lõppu, emme oli täesti tervise juures, ainult kurtis, et laulupeo ülekanne on sünge ja igav, tema läheb parem magama.
Poisi saime ka lõpuks kätte, tema oli just tahtnud meid laulupeole kutsuda. Vabandasime viisakalt, et me juba saunas. Aga kena kutsumastki.
Kava vaadates poleks ma sinna tahtnud ka minna. Liiga tõsine ja morbiidne. Ühinesin mõttes loetuga, et lisaks Ivan Orava hauasambale oli meil nüüd ka Ivan Orava mälestusteenistus. Vähemalt sai vana sepp vääriliselt ära saadetud.
Olid ajad, kui ma kuulasin sellist muusikat palju. Enam ei taha ja isegi siis, kui poiss kodus kuulab, lähen kuuldekaugusest välja. Praegusel ajaperioodil on mul iga positiivset tunderaasukest vaja ja ma ei taha, et miski mu meeleolu häiriks. Minu hingeraamatu masenduse ja kurbuseleheküljed on täis kirjutatud ja sinna ei mahu enam ridagi. Nimetatagu mind pealegi degenereerunuks, sellegipoolest tahan ainult positiivseid elamusi. Negatiivseid tuleb soovimatagi uksest ja aknast.
Aga mulle meeldib, et seitsmeteistaastane kuulab ja loeb ja mõistab. Tema hingeraamat on valgeid lehti täis ja just selles vanuses tuleb sinna õigeid asju kirjutada. Lugesin isegi selles vanuses klassikuid, kuulasin tundide kaupa klassikat. Muusikas polnud miski, mis oli kirjutatud peale 18.sajandit, minu jaoks midagi väärt.
See aeg sai millalgi läbi.
Massiüritused enam ei meeldi, koduste hiigelpärnade sahin on meeldivaim muusika.
Filmidraamasid ei vaata. Mu enda pool sajandit on enamuses olnud selline draama, mille kõrval Hollywood kahvatuks.
Ainult positiivseid elamusi, sest nendes on elukestvus ja elujõud.
Ja isamaalisus on meie kaunis emakeeles ja meie imelises looduses.
3 kommentaari:
"...koduste hiigelpärnade sahin on meeldivaim muusika..."
Täpselt sama siin:)
Ma imestasin seal lauluväljakul, kuidas inimesed muudkui kommunikeerusid oma moblade abil. Meie EMT küll inimeste ühendamisega hakkama ei saanud. Vähemalt mitte siis, kui seda vaja oleks olnud.
Lahe kild, see Ivan Orava hauasamba ja mälestusteenistuse nali.
oma aed annab sõna otseses mõttes ka kogu selle energia ja tunde tagasi, mis sinna pandud on.
maailmas uuritakse täitsa palju nö teraapiliste aedade loomist (tervendavad siis nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt) ja peamine järeldus, millele on jõutud, on see, et eks kõik vormid ja värvid ka mõjutavad, kuid kõige teraapilisema mõjuga on just see "energia tagasikiirgumine ja inimese laadimine".
:)
Postita kommentaar