Otsustasime vaatama minna, sinna kodunt ju ainult kümme kilomeetrit. Väljusime igaks juhuks nelikümmend minutit enne ürituse algust.
Väitega, et parkimiskohti eespool pole, käskis politsei autod parkida ligi kolme kilomeetri kaugusel Lohusalu sadamast. Edasi marssides selgus, et samasuguseid vabu teeääri nagu see, kuhu meie auto jätsime, oli eespool sadade meetrite kaupa.
Kui ma lõpuks üleni higisena, valutava selja ja paistes opiõmblustega kohale jõudsin, oli tuli ammu kohal ja pool üritust läbi. Igasugune isamaalisuse iva minust kah kadunud. Hakkasin igaks juhuks peaaegu kohe tagasi sammuma, muidu oleks päris öö peale jäänud.
Vahetu emotsioon on valus ja vastik. Kahju on endast, kellele peale kõiki neid lõikusi hädine kuus kilomeetrit ülejõukäivaks teekonnaks on muutunud. Kahju inimestest, kes tulid väikeste lastega, paljud pöörasid tagasi, sest lapsed ei jaksanud käia. Eriti kahju on vanainimestest, kel tuli ilmselt nägemata jäigi.
Kas siis tõesti oli korraldajatele üllatuseks, et Harjumaa külade vahel õhtuti praktiliselt puudub ühistansport ja inimesed liiguvad autodega?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar