Vedasin oma rootslasest bossi täna terve päeva ringi, päeva kilometraaz tuli üle kahesaja kilomeetri. Lennujaamast uude, uuest vanasse, siis veel ühte ja teise kohta, uuesti uude ja uuesti lennujaama. Boss oli väga happy ja hirmus rahul enam-vähem kõigega, mida nägi.
Ja siis kukutasin talle sepahaamri pähe. Et sorry, aga järgmisest nädalast mind ei ole. Nii umbes kaks kuud.
Selle üle ta otse loomulikult enam eriti õnnelik ei olnud. Aga vähemalt suhtus normaalselt. Et hoiab pöialt ja et kõik läheks hästi. Küll tööasjadega saab.
Teine mure oli vaesekesel veel. Et miks ikka tema lemmiknaised, s.t. juhtkonda kuuluv leedulanna ja mina ikka kuidagimoodi läbi ei saa. Tõtt-öelda pole kaheksa aasta jooksul kordagi läbi saanud. Kultuurilised erinevused, ütleksin mina. Üks üritab juhtida kamandamise ja ülbitsemisega, teine mõistuse ja koostööga. Arvake ära, kumb kuidas. Igatahes kus iganes me põrkume, tekib konflikt.
Sealtpoolt oli igatahes kõva ajupesu käinud. Et temakene on ikka väga tundlik ja sellised asjad mõjuvad talle väga halvasti. Vastasin, et mulle mõjub ka väga halvasti, kui minu kallal põhjusetult ülbitseda üritatakse. Selle jätsin diplomaatilistel põhjustel ütlemata, et minu meelest on temakene täpselt sama tundlik nagu nõukogude tank ja ainuke teda juhtiv tunne, mida mina olen ligemale üheksa aasta jooksul märganud, on omakasupüüdlikkus. Kombinatsioonis ülima upsakusega. Või olen ma lihtsalt kõik need aastad olen olnud totaalselt pime ja kurt tema heade omaduste suhtes.
Aga noh, mis ma torisen. Pole see esimene kord sel teemal diskuteerida ega jää kardetavasti ka viimaseks. Vähemalt ei pea ma kaks kuud selle mutiga suhtlema. Midagi positiivset kah haigeolemises.
1 kommentaar:
Thela hää,
olen juba peaaegu kindel, et oled viimaks kohtunud mu kunagise leedulannast kolleegiga.
Ma kaldun arvama, et teda vaevas mania grandiosa, eriti arvestades tema haledalt läbinähtavaid manipulatsioone aegaejalt nö. hinge pugeda ning sõbrannatseda. Juba järgmisel päeval võis tulla ülipiinlikult vigases inglise keeles meil, kus kogu Eesti naiskonda süüdistati seitsmes surmapatus ning nende tollast juhti (mind) katsetes oma tiimi välja suretada. Pole vist vaja märkidagi, et juba järgmisel näostnäkku kohtumisel plaksutas prouhen oma ilmsüüta ripsmeid ning üritas taas sõbrannatseda.
Ma tõesti usun ning loodan, et Leedu juhtivad spetsialistid uurivad toda nähtust põhjalikult, sest erinevalt lätakaist, kel kaasasündinud bojaarlus veres oli, näis leedulasist vähemalt iga teine täiesti inimesena :)
Jaksu haigeolemisele. Loetagu mõni hää raamat, kui ilmad & tervis lubavad.
trv,
mj
Postita kommentaar