Kui käia pool päeva tööl, siis ei saa mitte pool tööpäeva ja pool kodust päeva, vaid ühe täiesti tuksis päeva. Peavalu kauba peale.
Vihastasin tegelikult täiesti tühise asja peale. Lootsin vist vaimus, et uus ja särav kontor teeb ka inimesed korralikumaks, aga ei. Endiselt kohviruumis laga ja plekirida. Nagu polekski tööl naised, vaid mingid põssad. Huvitav, kuidas neil kodused köögid välja näevad. Või ei, ma siiski ei tahaks seda vist näha.
Nõudepesumasin vedeles lahti pakkimata keset kööki. Kellelgi polnud viitsimist telefonitoru tõsta ja paigaldajat tellida. Kuigi numbri ma jätsin. Ilmselt on nii keerulise töö tegemiseks ikkagi tippjuhti vaja.
Õhupuhastaja oleks olnud vaja olnud kastist välja võtta ja vooluvõrku ühendada. See oli kah liiga keeruline. Terve teine korrus haises nagu solgiauk mädanevate õunasüdamete ja mingisuguse kapsa järele.
Üht ja teist, suhtlemist, paar probleemi, ja oligi päev õhtupoolikus. Sõitsin linna. Ostsin veel ühe telefoni, sest see poola ime Myphone jooksis peale nädalast kasutamist nii keerulise asja kui numbri mälusse salvestamine lihtsalt kinni. Sellise riistapuu peale ei saa loota.
Siis veel rünnak toidupoele ja läbi see päev oligi. Koju jõudes valutas pea ja valutasid õmblused.
Homme ei lähe kuhugi, kolmapäeval teen uue poolepäevase treeningpäeva :).
Neljapäeva hommikul arsti juurde ja siis kell 16.15 väljuvale Londoni lennukile.
Ma tahan ära, nii koduste kui töiste probleemide juurest. Loodetavasti mõneks päevaks saan ka.
5 kommentaari:
Jään ootama su Londoni muljeid, et siis, kui ise sinna satun, oleks mõned orientiirid juba ees.
Seepoleminuasiteha-tõbi on juba ammust aega tunginud toredaisse kodumaistesse kollektiividesse.
Parem on ju küüsi viilida ja netti nokkida, kui kurja otseselt turjal pole. Ja tegelikult võib õigustatud pahameelele vastuseks alati ripsmeid plaksutada: oi, kas MINA pidin tegema või? Ütleks, et nagu lapsed, aga see oleks asjalike laste solvamine :P
Seanahavedajatest koosnevas tiimis on btw, võimalik elada küll. Tuleb lihtsalt käituda nö. nooretreenerina. Kutsud raffa kööki kohvitama ja siis pärast lööd kaht kätt kokku: oi, masinad IKKA veel siin! Teeme nüüd kähku nii, et Pille helistab paigaldajale, Malle peseb need paar tassikest ja Helle roogib õunasüdamed kokku! etc. etc.
Meetodi rakendamine nõuab parasjagu näitlejameisterlikkust, aga nimelise delegeerimise vastu ei saa ka hullem laiskloom mitte ;)
Nu mis teha. Luurele siukestega tüüpidega ei läheks ilmapääl. Kollektiivis on aga kaks võimalust: taluda või paluda :)
Kena Londonit, sääl on praegu ilus.
Head olemist! Mina sain mõnusat eksistentsiaalset viivu nautida lebotades Buckinghami palee äärsel muruplatsi.
Aga naispõssade olemasolus olen isegi veendunud... kahjuks.
Rahu, ainult rahu! Sa ei tohi selliseid asju südamesse võtta. Maailma õnnestub parandada vaid iseenda läbi ja korraga väikestes kogustes;-)
ma jagasin laiskade lohakate ja ka tigedate naistega aastaid maid
kui neid 2 aastat juhtima pidin ja vastutama, siis olin sunnitud üksi hulga tööd ära tegema, sest oma rahakotiga vastutada ei tahtnud nende tegemata ja halvasti tehtud töö eest
läksin hommikuti poolteist tundi varem enne teisi tööle, et loputada nõusid üle tulise veega mida kuidagi teha ei tahetud , koristasin põrandaid sodist ja pühkisin tolmu
kui olin rea töötaja siis pidin iga päev enne, kui tööd alustasin koristama eelmise vahetuse sodi
kui söögitädi asendama pidin , pidin koristama siis ka terve kuu tolmu jne
kui vastu hakkasin siis öeldi kui ei meeldi mine ära
arvasin et selliselt käitutakse sellepärast, et väikeses kohas ongi töö ja hügieenikultuur madal
ja mina kes ma tulin sinna suurest linnast, olin oma harjumuste ja tõekspidamistega neile liiga võõras
tuleb välja, et see jama oleks nagu üldlevinud ;(
Postita kommentaar