Kord kuus, kuu alguspäevadel on mul kombeks oma rahaasjad üle vaadata. Kuna ma pole viimase nelja nädala jooksul kodunt väljas peaaegu käinudki, ei olnudki seekord eriti midagi vaadata. Kaardiarve näitas kahte poekülastust, haiglast tulles ja vahepeal arsti juures käies. Vahepeal on süüa ostnud küll õde, aga kuna ta väidab, et summad pole märkimisväärsed, siis eks minu kanda jääb selle kuu elektriarve (mis elektriboileriga eramajas, kus kõik käivad vähemalt kord päevas dushi all, pole sugugi väikeste killast).
Pole midagi öelda, kodus vedelemine on odav lõbu. Ma pole ostnud riideid ega raamatuid, kosmeetikat on kulunud minimaalselt, vaid pesu- ja hooldusvahendid. Üleüldse pole ostnud ühtegi asja peale toidu. Seega olen ka mina majanduslanguses otseselt süüdi - midagi ei osta, SKP aina kukub.
Bensiinile pole kulunud sentigi, sest ma pole autoga meetritki sõitnud. Bussipiletitele on kulunud 70 krooni.
Nii et kui välja arvata majalaen, autoliising, kindlustused, prügivedu, internet ja televisioon ning tellitava ajakirjanduse otsekorraldused, mis pank automaatselt arvelt maha kratib, on elamisele kulunud hämmastavalt vähe raha. Puudust tundnud pole ma aga millestki, vastupidi, tasapisi kappe koristades olen kokku korjanud neli suurt kotitäit Humanasse minevat träni. Ilmselt tuleks seda veel, aga kõike ei raatsi minema saata - olen leidnud kevadel ostetud suveriideid, mida pole kordagi selga saanud ja kingi, mis pole jalas käinudki: kaks kolimiskuud jooksin ringi peamiselt pusades-teksastes ja viimase kuu olen veetnud kodukleitides.
Ma ei taha kaugeltki pidada loengut teemal kuidas-on-võimalik-n-krooniga-kuus ära elada. Pigem on see mõtisklus iseenese jaoks . kuivõrd vähesega on tegelikult võimalik ära elada ja kui palju kulub tavaliselt igasuguste impulsiivostude peale, ilma milleta on suurepäraselt võimalik hakkama saada. Seejuures ei ole mul selle kuu jooksul olnud kordagi igav - kodus on tuhandeid raamatuid, kümneid filme, aed, kus jalutada ja nokitseda, ja sõbrad, kes tulevad külla.
Selliseid järelemõtlemise aegu on mõnikord vaja.
4 kommentaari:
Ma olen ühel eluperioodil mitme koha peal rabeledes kõvasti raha teenida üritanud. Siis polnud aega seda arukalt kulutada, ostetud sai kiirustades tihti mõttetuid asju. Ega raha ikka oluliselt rohkem järgi ei jäänud kui praegu, kui vähem teenin. See-eest kulutan arukamalt, teen ise süüa ega osta kallist valmistoitu jne. Aga raha asemel on mul kasutada palju suurem väärtus, vaba aeg.
Praegune üleüldine aeg on minule küll väga distsiplineerivalt mõjunud ja millegipärast olen palju õnnelikum... Saan potsikud tühjaks kulutada, ilma et need halvaks läheksid, loen läbi seni lugemata seisvad raamatud, naudin otsast lõpuni oma käekestega valmistatud toitu ja mida kõike veel. Ei tegele emotsiooniostudega ja ära jäävad sellest tulenevad süümekad.
Seega tõepoolest - vahel on tarvis ükskõik mis asjaoludel need asjad ringi vaadata ja endalegi üllatavate avastusteni tulla:)
mhmh
jummala õige
Täpselt samale järeldusele olen jõudnud kordi, aga õppinud sellest ei ole.
Eredaimalt on meeles lapse titeaeg, mil toiduarved vähenesid ise süüa valmistades kolossaalselt.
Tegelikult ei vaja me ju paljut, mida ostame. Ja suur osa teenitust kulub sealsamas teenimiskohas käimiseks - rõivad, aksessuaarid, kütus jms.
Kurb tegelikult.
Postita kommentaar