Laks käes...

See ei ole esimene (ega loodetavasti ka viimane) kord tõdeda, et kui organismile temale lubatud puhkust kätte ei anta, siis ta võtab selle ise, täiesti süüdimatult ja temale sobival ajal ilma kellegagi kooskõlastamata.
Ennevanasti nimetati seda vist ülemiste hingamisteede katarriks, köhin nagu puuslik, pea valutab ja keha keeldub võtma mingit muud asendit peale lamava. Esimesed märgid olid juba nädalavahetusel, aga kuna ilma köhata, ei osanud kohe õigeid järeldusi teha.
Täna lohistasin veel end tööle, aastaaruande lõpetamine. Kuigi viimaseid liigutusi saab ehk kodunt interneti teel ka teha. 
Häh, ja ma olin veel õnnelik, et polnud talv läbi mitte kordagi haige. Nüüd siis käes.
Kuum piim, mesi, tee, tekk. Igemepõletiku vastu kirjutatud antibiootikumid (mida ma väga ei fänna, aga kui sunnitakse...) peaksid vähemalt ravimi infolehe järgi ka bronhiidi vastu toimima. Paar vaba päeva ülemuse lahkel nõusolekul. Ehk aitab.

Täiskuuball

Tegelikult poleks ma viitsinud eile mitte kuhugi minna. Mu aju ja kere olid omavahel leppimatult tülli läinud ja kui aju käskis kerel end maast lahti ajada ja tegutsema hakata, saatis kere ta lihtsalt kuradile ja väitis, et ta on talv läbi lund lükanud ja enne seda on teda kolme aasta jooksul viis korda lõhki lõigatud ja kokku õmmeldud ja üleüldse on kõigesr siiber ja isegi lamamine on liiga väsitav tegevus.
Kuid sõbrannale oli lubatud ja juuksuri aeg kinni pandud, tuli end jalule ajada. Stiimuliks veel teadmine,et tegelikult on niigi neid üritusi, kus pikka kleiti ja pidulikku soengut kanda, niigi meie kolkamaal armetult vähe. Eelmisel aastal ma kaubanduskoja ballil ei käinud, üleeelmisel ka mitte - olin peale järjekordset katkilõikamist enam-vähem voodis. Nii et üle tüki aja ju oleks võinud. Lisaks olin eelmisel nädalal leidnud täpselt Mirjami tehtud kaelakeega ühte värvi kleidi ja ei saanud oma absoluutset värvimälu ometigi demonstreerimata jätta. Kleit oli küll numbrijagu suur, aga seda viga sai vanadest varudest pärit jakiga varjata.

Kodunt väljusin küll õigel ajal, kuid kümme kilomeetrit eemal tuli meelde, et olin telefoni koju unustanud.Tagasi. Telefon kotti ja uuele katsele, seekord märgatavalt kiiremalt. Õnneks ei olnud sinivalgeid teel ja juuksurisalongi uksest astusin sisse kaks minutit pärast kokkulepitud kellaaega. Vau, ütles juuksurineiu, kui mind sisse lehvimas nägi. Ja siis veelkord vau.
Soeng tuli tualeti vääriline ja see andis jõudu. Nii mõnelgi korral küsiti, kas ehted on kujundatud kleidi või kleit ehte järgi. Tegelikult ei kumbagi :).
Üritus oli tore, kuigi Gloria restoran jäi kutsutute arvule ilmselgelt väikeseks. Väga head sööki jätkus küll kõigile ja veini voolas ojadena, aga istumiskohtadega oli kitsas käes ja jalad väsisid ära. Leidsime vahepeal küll lobisemiseks kohakese veinikeldris, aga seal oli kohutavalt umbne ja vinguhaisune.
Programm oli vaatamistväärt, söök imehea, torti, ma nagu tavaliselt ei puutunud, aga välja nägi too küll fantastiline. Veinid olevat ka head olnud, ise piirdusin vee ja mahlaga.
Kesköine Tallinn oli rüve. Lühikesel teekonnal Gloriast Vabaduse platsi parklasse kohtasime vähemalt kümmekonda maani purjus inimest, neist üks isane lahistas vastu seina kusta. Öäkk.
Parkla uksel selgus kurb tõsiasi, et peale kella kümmet õhtul pääseb parklasse ainult parkimispiletiga. Mis oli otse loomulikult parklas asuvas autos, sest naiste õhtukotid ei ole ette nähtud lõpmatu arvu esemete mahutamiseks. Õigemini ei mahu nendesse kottidesse peaaegu mitte midagi. Õnneks kakerdas seespool üks lõbusas meeleolus meesisend, kelle tähelepanu kaks kätega vehkivat blondiini lõpuks äratada suutsid.

Viisin sõbranna hotelli ja võtsin suuna maanteele. Kuu oli taevas tõeliselt suur.  Südaöine liiklus oli üllatavalt tihe, täistulesid peaaegu ei saanudki kasutada. Lisaks paar ilmselgelt suitsiidikalduvustega jalgratturit ja mõned teeserval kakerdavad helkuriteta paarikesed. Koju jõudes limpsisin klaasi martiinit raamatulugemise kõrvale.
Täna keeldub kere endiselt koostööst ja ilusat ilma olen imetlenud peamiselt läbi akna. Noh, paar ringi ümber maja on ikka sooritatud.

Arengutest

Peale kolmepäevast e-kirjasõda reisifirmaga saime kasutamata jäänud hotelli raha tagasi. Kaalukeeleks sai ilmselt, et juba laupäeval, kui lennu tühistamisest teatati, tuhnisin ise netiavarusest välja hotelli meiliaadressi ja saatsin kirja, et broneering jääb kasutamata. Hiljem oli see tõsiseks argumendiks, kuna reisifirma esialgne reaktsioon oli, et nemad raha ei tagasta, kuna nende vahendaja ei maksvat neile raha tagasi. Samas hotelli kodulehel seisis mustvalges tekst, et reserveeringut võib trahvivabalt tühistada kuni kella neljani esimese päeva pärastlõunal.
Sellist jama selle firma poolt poleks tegelikult oodanud. Aga ega Euroopa reisinduses pole kah sellist jama varem juhtunud ja lõpp oli positiivne, nii et anname andeks seekord.
Lennupiletitega alles tegeletakse, siian on saadetud meilile valik võimalusi - tagastamine, ümberbroneerimine kuni 31.maini või aasta lõpuni kehtiv ostuvaucher koos kümneeurose või tuhande lennumiilise boonusega. Valisime tagastamise ja ei tõmble, saab ju aru, et tuhandete inimeste avalduste läbivaatamine võtab aega.
Ja rootsi pangale esitan veel kontserdipiletite kompenseerimise avalduse kah. See mahub parasjagu selle haleda 150 euro sisse ära kah, mida nad maksma on võimelised. Igaks juhuks kandsin suurema osa oma säästudest teise panka. Päris ma nendest ei pääse, sest kodulaenu lõpu ja autoliisingu jupi ümbertõstmine teise panka läheks liiga kulukaks, aga eks nad niipalju mu käest siis saavad ka ja ei midagi enamat.
Nädal möödus enam-vähem töiselt. Väsimus on muidugi endiselt meeletu, aga saab hakkama.
Kevadet ei paista ka eriti kusagil, ma ei mäletagi sellist aprilli, kui temperatuur kodu akna taga üle pluss viie ei tõusegi. Meil on isegi veel lund.
Mai lõppu lükatud puhkusenädala suhtes tekkis idee, aga kuna igasugune broneerimine ja ümberbroneerimine tundub hetkel väga keerukas ja aeganõudev olevat, ei julge selle teostumisse eriti loota. Kuigi lootma ikka peab.

Rootsi panga naeruväärne reisikindlustus

Tänu ühe kommentaatori meeldetuletusele võtsin siis täna vaevaks uurida, kas oleks võimalik siiski mingit rahakest tagasi saada. On ju igasuguseid krediitkaarte soetatud just nimelt tänu sellele, et nendega peaks kaasnema reisikindlustus, sealhulgas ka reisitõrkekindlustus. Kusjuures nende krediitkaartide kuumaksud ei ole üldse mitte madalad.


Saatsin siis täna aadressil kahjuabi@swedbank.ee järelepärimise, et kulud hotellile ja kontserdipiletitele olid sellised ja sellised, milliseid pabereid peaks esitama...

Paari tunni pärast sain sellise vastuse:

Kindlustus saaks korvata hetkel erandkorralise otsusega ettetasutud ning tagastamatud teenused maksimaalselt 150 € ulatuses (hotell, kontsert).
Lennupiletite kulu kompenseerib lennufirma.
Kahjukäsitluse jätkamiseks paluksin Teil edastada järgnevad materjalid:
1.konto väljavõte reisi eest tasumise kohta;
Kindlustuskaitse jõustub juhul kui tasuda vähemalt 75% reisikuludest ühel järgneval toodud viisil:
1. Swedbank ASi  Gold krediitkaardiga;
2. ülekandega Swedbank interndtipangast Gold krediitkaardiga seotud limiidikontot teenindavalt arvelduskontolt;
3. eelpool nimetatud arvelduskontoga seotud deebetkaardiga.
2. arved ettetasutud teenuste kohta;
3. manuses olev kahjuavaldus.

Ma ausalt öeldes hakkasin seda summat nähes luksuma ja mõtlesin, et nad on ühe nulliga eksinud...150 euroga saab Londonis kolmele inimesele ehk üheks ööks telkimisplatsi (koerahotell on juba kallim) ja hädaga saaks sellega ehk kontserdipiletite maksumuse katta...igaks juhuks küsisin üle ja sain vastuseks:

Paraku on hetkel tegemist olukorraga, mis kuulub enamus seltsides üldiste välistuste alla (loodusjõud) ning hüvitamiskohustust tegelikult kindlustusseltsidel ei ole.
Vastutulelikust seisukohast võtsime otsuse vastu, et hüvitame oma klientidele ettetasutud lisakulud 150 € ulatuses, mis reisi ärajäämise korral kasutamata jäid.

Tore. Edaspidi võivad nad oma krediitkaardid sinnasamusesse toppida ja minu palgalaekumise kah ära unustada, sest teatavasti kliendid hääletavad jalgadega ja minu ja nende arusaam vastutulelikkusest ei lähe mitte üks nõks kokku. Lisaks lugesin igaks juhuks üle nende kindlustustingimused:

Me ei hüvita kahju, mille põhjustas:
Üldistes tingimustes:
• terrorismiakt;
• massihävitusrelv, sõda või sõjalise operatsiooni sarnane olukord, riigipööre, ülestõus, rahvarahutus, streik, töökatkestus;
• tuumaenergia, radioaktiivsus, epideemia, keskkonna saastatus;
• ametivõimude tegevus, vara sundvõõrandamine;
• kindlustatu joobeseisund (alkoholijoove, narkojoove, toksiline joove jms) või joobeseisundi järelnähud;
• enesetapp ja enesetapukatse, õigusvastane tegutsemine, teadlik enese ohtu asetamine, osalemine kaklustes;
• kindlustatu tahtlus või raske hooletus.

Reisikatkestuse või ärajäämise kohal on veel lisatingimused:
Hüvitamisele ei kuulu reisi ärajäämine või katkemine, mille põhjuseks on:
• rasedus või sellest tingitud komplikatsioon, sünnitus;
• krooniline haigus või selle ägenemine;
• psühhiaatriline või psühhoneuroloogiline haigus, k.a depressioon;
• kindlustatu tahtlik enese vigastamine, haigestumise põhjustamine või vara kahjustamine.

Kui keegi näeb nendes tingimustes sõna loodusõnnetus, andke mulle ka teada, ma panen homseks silmaarsti aja kinni. Äärmisel juhul käiks keskkonna saastatus?

Nii et kõik kullakesed, kes kusagil Euroopa avarustes oma kulutshekke koguvad...pole vist mõtet hakata oma taskuid paberipahnaga koormama, nende eest ei tasuta nagunii. Ja juristidel jätkub nüüd ilmselt tööd ja leiba pikemaks ajaks.

Puhkus tuksis

Eilne päev oli tõeliselt masendav, isegi nutsin ühe peatäie. Ma ei ole eriline nutja, viimati oli ikka väga-väga tükk aega tagasi. Võiks isegi sagedamini, kui pinged üle pea kasvavad, on nutmine üks nende vabakslaskmise kanaleid. Tellimise peale see paraku ei õnnestu.

Aga eile ulusin, nii et põrand märg. Positiivsete emotsioonide leidmine on peale seda meeletult rasket talve viimasel ajal nagunii keerulisevõitu ja ma ootasin seda reisi nii väga. Lisaks teiste negatiivsete emotsioonide kumuleerumine, igemepõletik, külmavõetud roosid, mõned pisiasjad otsa. Ja saigi karikas täis.
Saun ja magamine aitasid. Nüüd suudan juba mõelda, et meil on võrreldes miljonite kusagil võõrsil olevate inimestega isegi vedanud, ma istun kodus arvuti taga, mitte ei pea kusagil kohvri otsas paaniliselt kojusõiduvõimalust ootama. See ootamine oligi kõige hullem, teadmatus - kas lendame, kas hakata pakkima, mitte? Vastik. Kui lõpuks Bookinghouse teade tühistatud lennu kohta meilboksi potsatas, hakkas isegi kergem. Vähemalt mingisugunegi teadmine, mis siis, et mitte just meeldivate killast.
Loodetavasti pole ka roosid nii kapitaalselt külmavõetud, ehk on ainult maapealsed osad pihta saanud. Osadel pole üldse häda midagi.
Igemepõletik andis ka hommikuks järgi.
Kui ma kell kaheksa silmad avasin, akna taga tuiskas. Kõige ehtsam lumetuisk. Õnneks sulas lumi maapinnal kohe. Nüüd paistab päike, aga tuul on väga tugev ja jäine.
Homme - homme lähen ilmselt tööle. Kui vaadata järgmise nädala ilmateadet, siis nulli ümber keerlev temperatuur õuetegemisi eriti ei soodusta ja puhkust nelja seina vahel arvutit vahtides veeta oleks ka kaunis mõttetu. Mul on sellest neljast seinast rohkem kui kõrini.
Ainukesed, kes kujunenud olukorraga rahul on, on jalge ees norisevad koerad.
***
Täienduseks netist leitud nali:

Britain : WTF Iceland ?!? Why did you send us volcanic ash ? Our airspace has shut down. Iceland : What ? It's what you asked for isn't it ? Britain : NO! CASH! you dyslexic fuck. CASH not ASH! Iceland : woooops..

Kui emake Maa aevastab...

on end ülbelt looduse krooniks pidav inimene täpselt sama abitu nagu selili kukkunud sitikas. Siba, mis sa sibad ja vihasta, mis sa vihastad, teha ikka eriti midagi ei saa. Ma ei taha ausalt öeldes isegi mitte ette kujutada, mis praegu enamuses Põhja-Euroopa lennujaamades toimub. Olen kunagi olnud Kopenhaageni lennujaamas uduga, mis takistas õhkutõusmist paar tundi ja juba selle tulemus oli korralik kaos. Mis siis rääkida paaripäevasest lennuseisakutest suurtes lennujaamades, kus iga viie minuti tagant stardib 5-10 lennukit.

Mind isiklikult puudutab see samuti, kuna pühapäeva hommikul peaksin olema Tallinnast Riia kaudu Londonisse suunduval lennukil. Kas see ka teoks saab, ei ole praegu võimalik ette ennustada. Lennupiletite raha lubab lennufirma tagasi maksta, hotelli osas vastust veel pole. Pühapäeva õhtuks juba oktoobris ostetud kontserdipiletid võib ka korstnasse kirjutada ja sellest oleks vaat et veel kõige rohkem kahju, sest selliseid kontserte eriti sagedasti ei korraldata.
Praegu tulen lihtsalt hoida pöidlaid ja varbaid, et see tuhapilv kuhugi Põhja-Jäämere kohale kooserdaks. Koos minuga hoiavad pöidlaid ja varbaid ilmselt kümned tuhanded inimesed, kellel arvataolevalt on suuremaidki muresid kui ära jääma kippuv puhkusereis.
Pildid siit. http://www.dailyworldbuzz.com/iceland-volcano-eruption-from-eyjafjallajokull-glacier-island-exclusive-report/30991/

Kiire

Kui märts oli suhteliselt rahulik ja uimane, siis aprill tõi kaasa tempo olulise kiirenemise. Sada peal ja kurvid sirged. Miskipärast kipub kõik alati kumuleeruma. Kui on kiire tööl, siis on miskipärast sama ka koduste asjadega, kõik kuhjuvad, päevad jäävad lühikeseks ja hommikule järgneb kohe õhtu.
Aga ega ma ei virise, tegelikult meeldib mulle tegutsemine oluliselt rohkem kui mittetegutsemine.

Analüüsid olid korras, sama seis, mis augustis peale operatsiooni. Seegi hästi. Mis muidugi ei takista hirmudel aeg-ajalt tagasi tulemas. Õhtuti, pimedas, üksinda.

Tulen nendega toime. Päevade päike annab jõudu. Väikesed asjad. Nagu näiteks see,et täna jalutasin kümnesentimeetriste kontsega valgetes saabastes terve kilomeetri :). Veel aasta tagasi ma ei uskunud, et suudan üldse enam nii kõrgeid kontsi kanda.

Siiruviiruline nädal

Varakevadine aeg, kusagil kevadise pööripäeva ja ülestõusmispühade vahel, on minu jaoks miskipärast olnud emotsionaalselt keeruline. Isegi sedavõrd, et kunagi ma pidasin kevadet kõige ebameeldivamaks aastaajaks. Vanuse ja analüüsivõime kasvades jõudsin järeldusele, et kuna ma olen niigi rahutu hing, siis kevadel lihtsalt see rahutus mitmekordistub, ning kui õiget väljundit ei leia, muutub painavaks. Pluss veel see, et hinge rahutus ja kere väsimus on üksteisega igaveses ja parandamatus vastuolus. Selles mõttes oleks siiski õige kusagil märtsikuus üks vähemalt nädalane puhkus võtta, nii nagu eelmisel aastal Kanaaridel oldud sai.Järgmisel aastal, kui elu ja tervist, katsun targem olla. 
Juhtus sel nädalal mõndagi. Kõigepealt tekkis Geni kaudu äkki kontakt emaemaemapoolsete sugulastega, kellest ma lapsest saadik midagi kuulnud polnud, lisaks osutus vanatädi pojatütar mu blogide ammuseks lugejaks...Eesti on ikka imepisike küll ja tervitused MM-le, kui ta seda lugema juhtub.
Laupäeva hommikust alates asume saarel, ümber künka lainetab vesi, kuhu kahepäevane vihm lisaks lumesulamisveele oluliselt panustas. Kui eile õnnestus sellest järvest veel Hondaga läbi sõita, siis täna ma seda igaks juhuks parketimaasturiga parem ei üritaks ja homseks sõiduriistaks saab ilmselt Lumehelbeke. Tavaelus pintsaklipslastest naabrimehed kehastusid küll ümber kraavihallideks ja üritavad praegugi veele mere poole teed rajada, aga praeguseks on vesi ikka veel üle põlve ja sulamismaterjali ka veel kuhjaga alles. 
Eile käisin korterit vastu võtmas, kohale jõudes olin täiesti jahmunud, sest maja ümber, kus tavaliselt on piisavalt parkimisruumi, polnud kohta isegi mitte pikali kukkuda, rääkimata nii suure asja kui auto parkimisest. Algul ei suutnud ma aru saada, mis toimub, kõik naabrid korraga miljonärideks saanud? Sest odavad need autod küll ei olnud. Kui aga ukseesise kiriku ukse taga looklevat, kunagist mausoleumisaba meenutavat järjekorda nägin, tuli meelde, et õigeusklikel on komme oma pühaderoogi kirikus õnnistamas käia. Sellest ka siis parkimisummistus. Auto sain jätta majast mitmesaja meetri kaugusele ja seega luhtus ka kavatsus mõned asjad ära tuua. Otsustasin võtta aega ja veel korterisse jäänud raamatud ja mõned muud vähesed esemed läbi sorteerida ja otsustada, mis koju tuua, mis minema visata. Prügimäele tuleks saata osa mööblitki, peale kaheksat aastat väikeste lastega peresid pole sellest midagi vaatamisväärset alles jäänud. Ja köök vajaks remonti - töötuid maalreid peaks praegu väidetavalt piisavalt olema?
Kuigi mine tea. Nagu naabrinaine täna sapiselt märkis, istuvad tänapäeva töötud suurelt jaolt internetis ja teatavad, et alla xxx krooni tunnis nemad ennast liigutama ei hakka. Täna oleks hädasti kraavikaevajaid vaja olnud - pole. Eelmisel nädalal otsisin kohta, kus remonditaks muusikakeskusi - no pole. Lõpuks leidsin IT bussi, kus hapul näol mu pisiveaga riistapuu vastu võeti, küsides, kas ma ikka tean, et nende teenus maksab 500 krooni tund...tõepoolest, sellise rahaga 1500 krooni maksnud raadiot remontima hakata kas ongi mõtet. Küllap olen ma siis ainuke loll, kellele lihtsalt käib närvidele pidevalt asju ära visata ja nende asemele uusi osta. Asi polegi niipalju rahas, mind lihtsalt häirib see saastamine.
Aga pole viga. Elame veel, ükskord voolab see vesi merre nagunii ja kui Lumehelbeke ka enam läbi ei saa, lubasid naabrid kanuu laenata.