Kui märts oli suhteliselt rahulik ja uimane, siis aprill tõi kaasa tempo olulise kiirenemise. Sada peal ja kurvid sirged. Miskipärast kipub kõik alati kumuleeruma. Kui on kiire tööl, siis on miskipärast sama ka koduste asjadega, kõik kuhjuvad, päevad jäävad lühikeseks ja hommikule järgneb kohe õhtu.
Aga ega ma ei virise, tegelikult meeldib mulle tegutsemine oluliselt rohkem kui mittetegutsemine.
Analüüsid olid korras, sama seis, mis augustis peale operatsiooni. Seegi hästi. Mis muidugi ei takista hirmudel aeg-ajalt tagasi tulemas. Õhtuti, pimedas, üksinda.
Tulen nendega toime. Päevade päike annab jõudu. Väikesed asjad. Nagu näiteks see,et täna jalutasin kümnesentimeetriste kontsega valgetes saabastes terve kilomeetri :). Veel aasta tagasi ma ei uskunud, et suudan üldse enam nii kõrgeid kontsi kanda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar