Siiruviiruline nädal

Varakevadine aeg, kusagil kevadise pööripäeva ja ülestõusmispühade vahel, on minu jaoks miskipärast olnud emotsionaalselt keeruline. Isegi sedavõrd, et kunagi ma pidasin kevadet kõige ebameeldivamaks aastaajaks. Vanuse ja analüüsivõime kasvades jõudsin järeldusele, et kuna ma olen niigi rahutu hing, siis kevadel lihtsalt see rahutus mitmekordistub, ning kui õiget väljundit ei leia, muutub painavaks. Pluss veel see, et hinge rahutus ja kere väsimus on üksteisega igaveses ja parandamatus vastuolus. Selles mõttes oleks siiski õige kusagil märtsikuus üks vähemalt nädalane puhkus võtta, nii nagu eelmisel aastal Kanaaridel oldud sai.Järgmisel aastal, kui elu ja tervist, katsun targem olla. 
Juhtus sel nädalal mõndagi. Kõigepealt tekkis Geni kaudu äkki kontakt emaemaemapoolsete sugulastega, kellest ma lapsest saadik midagi kuulnud polnud, lisaks osutus vanatädi pojatütar mu blogide ammuseks lugejaks...Eesti on ikka imepisike küll ja tervitused MM-le, kui ta seda lugema juhtub.
Laupäeva hommikust alates asume saarel, ümber künka lainetab vesi, kuhu kahepäevane vihm lisaks lumesulamisveele oluliselt panustas. Kui eile õnnestus sellest järvest veel Hondaga läbi sõita, siis täna ma seda igaks juhuks parketimaasturiga parem ei üritaks ja homseks sõiduriistaks saab ilmselt Lumehelbeke. Tavaelus pintsaklipslastest naabrimehed kehastusid küll ümber kraavihallideks ja üritavad praegugi veele mere poole teed rajada, aga praeguseks on vesi ikka veel üle põlve ja sulamismaterjali ka veel kuhjaga alles. 
Eile käisin korterit vastu võtmas, kohale jõudes olin täiesti jahmunud, sest maja ümber, kus tavaliselt on piisavalt parkimisruumi, polnud kohta isegi mitte pikali kukkuda, rääkimata nii suure asja kui auto parkimisest. Algul ei suutnud ma aru saada, mis toimub, kõik naabrid korraga miljonärideks saanud? Sest odavad need autod küll ei olnud. Kui aga ukseesise kiriku ukse taga looklevat, kunagist mausoleumisaba meenutavat järjekorda nägin, tuli meelde, et õigeusklikel on komme oma pühaderoogi kirikus õnnistamas käia. Sellest ka siis parkimisummistus. Auto sain jätta majast mitmesaja meetri kaugusele ja seega luhtus ka kavatsus mõned asjad ära tuua. Otsustasin võtta aega ja veel korterisse jäänud raamatud ja mõned muud vähesed esemed läbi sorteerida ja otsustada, mis koju tuua, mis minema visata. Prügimäele tuleks saata osa mööblitki, peale kaheksat aastat väikeste lastega peresid pole sellest midagi vaatamisväärset alles jäänud. Ja köök vajaks remonti - töötuid maalreid peaks praegu väidetavalt piisavalt olema?
Kuigi mine tea. Nagu naabrinaine täna sapiselt märkis, istuvad tänapäeva töötud suurelt jaolt internetis ja teatavad, et alla xxx krooni tunnis nemad ennast liigutama ei hakka. Täna oleks hädasti kraavikaevajaid vaja olnud - pole. Eelmisel nädalal otsisin kohta, kus remonditaks muusikakeskusi - no pole. Lõpuks leidsin IT bussi, kus hapul näol mu pisiveaga riistapuu vastu võeti, küsides, kas ma ikka tean, et nende teenus maksab 500 krooni tund...tõepoolest, sellise rahaga 1500 krooni maksnud raadiot remontima hakata kas ongi mõtet. Küllap olen ma siis ainuke loll, kellele lihtsalt käib närvidele pidevalt asju ära visata ja nende asemele uusi osta. Asi polegi niipalju rahas, mind lihtsalt häirib see saastamine.
Aga pole viga. Elame veel, ükskord voolab see vesi merre nagunii ja kui Lumehelbeke ka enam läbi ei saa, lubasid naabrid kanuu laenata.