Täiskuuball

Tegelikult poleks ma viitsinud eile mitte kuhugi minna. Mu aju ja kere olid omavahel leppimatult tülli läinud ja kui aju käskis kerel end maast lahti ajada ja tegutsema hakata, saatis kere ta lihtsalt kuradile ja väitis, et ta on talv läbi lund lükanud ja enne seda on teda kolme aasta jooksul viis korda lõhki lõigatud ja kokku õmmeldud ja üleüldse on kõigesr siiber ja isegi lamamine on liiga väsitav tegevus.
Kuid sõbrannale oli lubatud ja juuksuri aeg kinni pandud, tuli end jalule ajada. Stiimuliks veel teadmine,et tegelikult on niigi neid üritusi, kus pikka kleiti ja pidulikku soengut kanda, niigi meie kolkamaal armetult vähe. Eelmisel aastal ma kaubanduskoja ballil ei käinud, üleeelmisel ka mitte - olin peale järjekordset katkilõikamist enam-vähem voodis. Nii et üle tüki aja ju oleks võinud. Lisaks olin eelmisel nädalal leidnud täpselt Mirjami tehtud kaelakeega ühte värvi kleidi ja ei saanud oma absoluutset värvimälu ometigi demonstreerimata jätta. Kleit oli küll numbrijagu suur, aga seda viga sai vanadest varudest pärit jakiga varjata.

Kodunt väljusin küll õigel ajal, kuid kümme kilomeetrit eemal tuli meelde, et olin telefoni koju unustanud.Tagasi. Telefon kotti ja uuele katsele, seekord märgatavalt kiiremalt. Õnneks ei olnud sinivalgeid teel ja juuksurisalongi uksest astusin sisse kaks minutit pärast kokkulepitud kellaaega. Vau, ütles juuksurineiu, kui mind sisse lehvimas nägi. Ja siis veelkord vau.
Soeng tuli tualeti vääriline ja see andis jõudu. Nii mõnelgi korral küsiti, kas ehted on kujundatud kleidi või kleit ehte järgi. Tegelikult ei kumbagi :).
Üritus oli tore, kuigi Gloria restoran jäi kutsutute arvule ilmselgelt väikeseks. Väga head sööki jätkus küll kõigile ja veini voolas ojadena, aga istumiskohtadega oli kitsas käes ja jalad väsisid ära. Leidsime vahepeal küll lobisemiseks kohakese veinikeldris, aga seal oli kohutavalt umbne ja vinguhaisune.
Programm oli vaatamistväärt, söök imehea, torti, ma nagu tavaliselt ei puutunud, aga välja nägi too küll fantastiline. Veinid olevat ka head olnud, ise piirdusin vee ja mahlaga.
Kesköine Tallinn oli rüve. Lühikesel teekonnal Gloriast Vabaduse platsi parklasse kohtasime vähemalt kümmekonda maani purjus inimest, neist üks isane lahistas vastu seina kusta. Öäkk.
Parkla uksel selgus kurb tõsiasi, et peale kella kümmet õhtul pääseb parklasse ainult parkimispiletiga. Mis oli otse loomulikult parklas asuvas autos, sest naiste õhtukotid ei ole ette nähtud lõpmatu arvu esemete mahutamiseks. Õigemini ei mahu nendesse kottidesse peaaegu mitte midagi. Õnneks kakerdas seespool üks lõbusas meeleolus meesisend, kelle tähelepanu kaks kätega vehkivat blondiini lõpuks äratada suutsid.

Viisin sõbranna hotelli ja võtsin suuna maanteele. Kuu oli taevas tõeliselt suur.  Südaöine liiklus oli üllatavalt tihe, täistulesid peaaegu ei saanudki kasutada. Lisaks paar ilmselgelt suitsiidikalduvustega jalgratturit ja mõned teeserval kakerdavad helkuriteta paarikesed. Koju jõudes limpsisin klaasi martiinit raamatulugemise kõrvale.
Täna keeldub kere endiselt koostööst ja ilusat ilma olen imetlenud peamiselt läbi akna. Noh, paar ringi ümber maja on ikka sooritatud.