Täna hommikul kella üheteistkümneks oli see nädal kestnud 131 tundi, sellest kodukatuse all olen veetnud 34 tundi, sellest omakorda umbes 30 tundi magades ja viimane öö moodustas magamisest terve kolmandiku.
Ülejäänud tundidesse on mahtunud kaks tavapikkuses tööpäeva, kaks ülipikka nõupidamispäeva, neli lennusõitu, lõpmatuid jõlkumisi võõrastes lennujaamades ja pool päeva poolvaba jalutamist Berliini tänavatel, natuke talvise garderoobi täiendamist, valutavad päkad. Berliin on ilus oma laiade puiesteedega. Ja inimesed on Berliinis ilusad, lausa rõõm oli vaadata tänavatäisi hästirõivastatud ja hästilõhnavaid inimesi, mehed mantlite ja ülikondadega, ei mingeid suusajopesid ja lehmakarjusepükse. Tundsin end oma tepitud jopenässakaga, nagu oleks mulle tempel „Ost“ otsaette löödud, kuigi miskipärast keegi mind vene keeles kõnetada ei püüdnud, seda pole üldse kunagi juhtunud. On peetud rootslaseks ja taanlaseks vist kõige rohkem, aga slaavi riike pole kunagi pakutud ja loomulikult seda kärbsemustasuurust Eestit ei taipa keegi pakkuda...
Nädala krooniks (ja sõna kroon siin täiesti õigel kohal) Tätte-Matvere eileõhtune lahkumiskontsert Nokia kontsermajas. Kahtlesin pileteid ostes ja oma nädalakava ja –tempot juba ette teades, et ma üldse ühes tükis sellele kontserdile kohale jõuan, aga jõudsin, ja hetkeajel esimesse ritta ostetud piletid (odavamad olid nagunii otsas) osutusid täistabamuseks, oli tunne, nagu tõepoolest istuks sõpradega koos silmsilmitsi ja saadaks neid kaugele teele, see, et selja taga istus veel sadu inimesi, ei puutunud üldse asjasse. Ei oska mina kultuuriprofaanina arvata, mis on Tätte-Matvere fenomen, aga hinge pugeda ja sellele magusat soolvett valada,mis ühtaegu naerma ja nutma ajab, oskavad nad imehästi.
Tasakaalu saavutamine elus on viimasel ajal jälle keeruliseks muutunud. Kõike tahaks teha, kõike kogeda. Aga ööpäevas on endiselt ainult kakskümmend neli miskipärast vanemaks jäädes aina lühemaks muutuvat tundi ja alateadvuses pesitseb hirm, et ühel hetkel ütleb poole sajandi vanune kere jälle stopp, pea hoogu.
Aga saab mis saab. On vähemalt midagi meenutada – ja meenutused on teatavasti varandus, mille väärtust ei vähenda kriisid ega inflatsioon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar