Igivana ütlus. Niivõrd igivana, et võimatu isegi tuvastada, millise rahva mõttevaramusse algselt kuulunud on. Ehk isegi keskaegne mugandus mõnest antiikaegsest mõtteterast.
Ometi tõde, mis inimkonnal kõige sagedamini meelest ära läheb nii makro- kui mikrotasandil. Suures maailmas algavad sellest sõjad, väikeses maailmas perekonna- või töötülid.
Kõik on lihtne ja loogiline seni, kuni midagi väärtuslikku luuakse koos ja ühiste väärtuste alusel, vastastikku nurki maha nühkides, ühiselt panustades nii töös kui rahas ja vaeva nähes. Luues lõpuks midagi sellist, mida ühiselt nautida.
Kõik on hästi seni, kuni ühel päeval astub sisse uus tulija, kes teatab, et talle siin meeldib hirmsasti olla ja elada küll, ainult et omadel tingimustel. Et see, mis enne käis niimoodi, käib nüüd naamoodi ja vastupidi.
Loomulikult ajab see vanadel olijatel karva vastupäeva turri.
Sama muster kordub nii rahvussuhetes kui peresuhetes. Kui minna elama võõrale maale, tuleb kohaneda sealse kultuuri, keele ja reeglitega. Kui minna elama teise inimese majja, tuleb kohaneda tema reeglitega. Kui minna kuhugi tööle, tuleb aktsepteerida selle organisatsiooni reegleid. Või lahkuda.
Kui võõras kohas hakata kehtestama tulija reegleid, puhkevad konfliktid. Makrotasandil sõjad, peretasandil tülid.
Kui inimene tahab enesele kohta, kus ta võib omaenese reegleid kehtestada, tuleb see tal luua. Kas ostes või üles ehitades. Oma kodu ehitades. Oma firmat luues.
Isegi kodumaad saab valida ainult selle järgi, millega sa kohaneda suudad. Vastupidi pole võimalik, lootes, et su uus kodumaa kohaneb sinuga.
Paratamatus.
2 kommentaari:
Ma ei tahagi midagi muud öelda, kui et see mõtisklus mulle kohe väga meeldis.
Juba eile meeldis.
Midagi on Sind nüüd täiega välja vihastanud.
Kui nüüd suur pahameel möödas, mõtle sellele, et ka pühakiri ju kirjutatud/loodud inimeste poolt. Ning ega see suur patt pole kui seda ka vahel uuendatakse, kaasajastatakse ja parandatakse. Peaasi, et põhiolemus jääks alles.
Postita kommentaar