Tarbijavaenulik pakend

Kõige vihkamisväärsemasse, raskemini avatavasse ja ebaratsionaalsemasse pakendisse on pakitud kõikvõimalikud arvutijubinad. Teate küll, need teravate kokkukeevitatud servadega peamisel õhku täis ülipaksust plastikust asjad. Võib-olla on asja mõte see,et seda inimvaenulikku pakendit vaadates tuleks meelde, et tehnika on üldse üks looduskauge värk ja võib-olla oleks parem mitte osta? No aga päris ilma ei saa ju. Mõned kogemused viimastest nädalatest.
Norras hakkas kärssama mu läppari adapter ja vältimaks seda õnnetust, et ka läpats ise ära kõrbeb, otsustasin esimesel võimalusel uue osta. Oslo lennujaamas oli adaptereid kenake valik, otse loomulikult kliendi- ja pommikindlalt ära pakitud. Kui juba, siis tahtsin saada sellist, millega saab muid vidinaid ka laadida, fotokat, pihuarvutit jne. Oligi sihuke olemas. Ilusate piltidega pakend. Igaks juhuks tirisin oma Ordi läpaka kotist välja ja küsin, kas adapter sellele arvutile kõlbab. Müüja vaatas seda Ordit õudusega ja teatas, et mitte mingil juhul, sobib ainult nendele, mis pakendi peal kirjas; HP, Lenovo, Fujitsu-Siemens ja nii edasi mõned tuntumad nimed. Kuna pakendit ilma seda lõhkumata avada pole võimalik, ei saanud ka tema väidet kontrollida. Helistasin siis meie patsiga poisile, vabandasin ette-taha (et reede õhtu ja hilja juba), tema ütles, et sobib küll, saatku ma see müüja... läksin poodi tagasi, ei saatnud, ja ostsin ligi 800 norra krooni maksva jubina ära. Müüja sisises, et kui ma pakendi ära lõhun, nemad tagasi ei võta ja peaaegu viskas selle kolaka üle leti. Kuna kotti ei antud, tõmbasin terava keevisservaga kõigepealt käelt naha maha. Lennukisse, kuhu maniküürkääridega ei lubata, selle surmarelvaga siiski sai, kuigi minu arust piloodi kõri läbilõikamiseks oleks see pakendiserv oluliselt mõjusam olnud kui minikäärid.
Kodus läks pakendi avamiseks vaja pussnuga ja peaaegu et kreissaagi, müüripurustajat ja kuvaldat. Aga õnneks oli sees vähemalt õige asi.
Tänane näide aga selline: tellisin endale zebra.ee-st uued pihuarvuti puutepliiatsid. Pakend taas see terava servaga mõrvarelv, mõõtmetega 24*11*4 sentimeetrit. Sees kolm tillukest pliiatsit pikkusega 9 cm ja diameetriga 4 mm. Pakendi avamisega olin tõsises hädas, kuna töö juures mul pole ei nuga ega saagi. Ning kolmele pliiatsitillule lisaks oli pakendis garantiileht A3 lehel.
Loo moraal: selle asemel, et peedistada inimesi prügisorteerimise ja äraandmisega, oleks tagumine aeg hakata trahvima tootjaid taoliste pakendite ringlusselaskmise eest.

Mõni hommik võib mõnus olla

Ärkamine tööpäeviti kell 6 hommikul tähendab minu jaoks seda, et kuigi ma olen visuaalselt ärkvel, suudan moodustada mõningaid artikuleeritud sõnu, juua kohvi, pesta, riidesse panna ja silmi värvida, magavad mu seedeelundid alles sügavat und. Hommikuti kodus ma süüa ei suuda ja tagajärg on, et kella üheksa paiku on nälg kallal. Siis aga tavaliselt pole midagi süüa ja tuleb lõunani kannatada.
Täna hommikul Tallinna piirile jõudes aga tuli miskipärast hea idee minna Susi hotelli hommikust sööma. Väike pööre vales suunas ja kohal olimegi. Superviisakas teenindus, maitsev söök ja lauda paistev päike tegid tuju nii rõõmsaks, et kaotatud paarikümnest minutist ja rahakotist lahkunud 85 kroonist polnud vähemalgi määral kahju.
Kõht on siiamaani nii täis, et lõunasöögi võib rahumeelega vahele jätta.

Koer on koer on koer

Your result for The What Breed Of Dog Are You Test...

Border Collie

You scored 82% Loyal and 65% Independant!

Koeraelu ratastoolis

Minu parimad sõbrad Norras on Aanst ja Holliday. Me kohtume küll vaid kord aastas ja muul ajal ei suhtle, sest Aanst ja Holliday ei oska kirjutada ega helistada. Nad on mu norra kolleegi njuufaundlandi koerad. Pildil siis esiplaanil mina koos Aanstiga ja meie vahelt paistab Holliday rõõmus koon.
Seegi kord tormas Aanst mind nähes viiemeetriste hüpetega minu poole ja üritas peremehe hirmuröögatuste saatel mind emmata. Kuna mul on pikaajaline praktika suurte koerte embustest äravingerdamises, siis pihta ta mulle ei saanud. Holliday, kes nii kiiresti kohe jutuks tulevatel põhjustel liikuda ei saa, haukus aga läbematult, kuni oma paid ja kallid ka kätte sai.
Holliday tagakeha on halvatud ja olnud seda tema kümneaastasest elust enamiku aega. Tema tagakäpad ripuvad kasutult ja kodus liigub koer esikäppadel tagakeha taga lohistades. Õueskäimiseks aga on peremees talle konstrueerinud lapsekäru raamist, sellele keevitatud tugedest ja turvarihmadest seadeldise. Sest paistab, et ratastoole koertele ei müüda isegi rikkas Norras mitte.
Esimene kord, kui seda kaadervärki nägin, mõtlesin, et vaene koer! Kui ehmatus üle läks, sain aru, et see koer ei ole sugugi vaene ega õnnetu. Ta on elanud õnnelikku koeraelu teda armastavas peres. Ja tegemist on väga elurõõmsa elukaga, kellel peale piiratud liikumisvõime pole häda mitte kui midagi.
Ja iga kord, kui ma neid kutsasid näen, mõtlen sellele, mida oleks Eestis soovitatud halvatud koeraga teha. Ratastool või mürgisüst?

Ning ka mõned lubatud Norra maastikuvaated, küll üle-eelmisest aastast. Selleaastane vastik udu polnud vähimalgi määral fotogeeniline, mis sa sellest valgest massist ikka pildistad...
Pildid lähevad klõpsates suuremaks.

Hornsjoe Hoyfjellhotell

Uskumatu küll, aga WiFi on jõudnud ka Norra mägismaale, veel aasta tagasi polnud siin internetist muhvigi. Kohta, kus ma neid ridu kirja panen, nimetatakse Norra kõige kõrgemalasuvaks majutuskohaks, 914 meetrit merepinnast. Ja kui keegi viitsib Norra kaarti vaadata, siis asub ta mõne sentimeetri kaugusel Lillehammerist kirdes. Maanteed mööda nelikümmend kilomeetrit, linnulennult veelgi vähem, sest maantee kerib nagu madu end mööda platooserva serpentiinidena ülespoole ja tõuseb selle lühikese vahemaa jooksul ligi 800 meetrit. Nii et minusugune kõrgusekartja vahtis paar aastat tagasi siia esimest korda sattudes terve teekonna vältel bussi põrandat. Nüüd on mind viimaste aastate jooksul nii palju mägedega harjutatud, et julgen juba piiluda. Vaated on tõepoolest võimsad. Isegi eile õhtul, kui me Lillehammerist alles pimedas sõitma hakkasime, oli kaunis lummav vaatepilt, kuidas orupõhjas asuv linnatulede sära järjest pisemaks täpiks muutus. Kui me aga üles platoole jõudsime, sattusime nii paksu udu sisse, et nähtavus oli umbes viis meetrit. Arvestades tee looklemist mööda kuristiku serva ja alalõpmata üle tee tuiskavaid suitsiidseid norra rebaseid oli tunne kaunis kõhe. Aga kohale jõudsime.
Täna hommikul oli samasugune valge vatt akna taga, arutasime kolleegiga, kas see ongi udu või oleme pilve sees. Mõlemad tõenäolised.
Hotellis on mõnigi asi paranenud, isegi soe vesi oli (see eest puudus dushiotsik, kolleegi voodist voodilinad ja kõik käterätikud) ja kuigi toast õhkus ukse avamisel keldrikülmust, aitas kolleegiga kahe peale ära limpsitud pudel punaveini toa soojemaks kütta ja hommikuks oli ka radikas alla andnud, s.t. soojaks läinud.
Mis hotelli enesesse puutub, siis Norra mõistes on ta vist tõesti odav. Ja miks siin...väga rahulik koht on suure konverentsi korraldamiseks, piisavalt ruumi ja parasjagu privaatsust. Tavakülastajate hulgas pidi hotell eriti populaarne olema suusahooajal, mis siinmail algab juba oktoobri lõpus. Ja ka suvel, kui käiakse kalal. Aknast avanev vaade meenutab Lõuna-Eesti kuppelmaastikku, ainult et metsa ei ole, kuused-kadakad on hästi madalad ja nähtavus on kümneid kilomeetreid.
Terve Norra kohta ei tahaks midagi arvata, ma olen sel maal küll palju kordi käinud, aga ikka sama marsruuti mööda. Mu ülemus on veendumusel, et "Oslo is the ugliest town in the world", kuid sellega ma ikka nõus poleks, eriti kui mõni suvaline Zimbabwe või Angola linn võrdluseks panna. Kuid olles Oslos paar korda terve päeva ringi tuianud (mitte seekord), ei suuda ka mina eriti midagi head esile tuua. Ainuke turistiatraktsioon, mis tõesti meelde on jäänud, oli aastatagune mõnetunnine laevakruiis Oslo fjordis, see oli tõesti ilus. Hinnad on Norras meie mõistes meeletud ja teenindus hullem kui meil. Jääb mulje, et neil on pappi ilma tülikate külalistetagi küll, nii et palun ärge üldse tulge meie õuele.
Aga nüüd pean lõpetama, teised jõudsid mägedes turnimiselt tagasi. Viidates oma õmblustele, ma igaks juhuks keeldusin jalutuskäigust.

Kes teisele auku kaevab...

Tund aega veel lennujaama minekuni aega, kõik pooleliolev lõpetatud ja uut alustada pole mõtet. Kohver paksult sooje riideid täis, seal Norra mägismaa karutagumikus, kuhu meid seekord nõupidamisele saadetakse, on alati kohutavalt külm olnud. Kaasa arvatud hotellis sees, eelmisel aastal magasin dressides ja villaste sokkidega, seekord pole ka kindlasti parem. Sooja vett pole, internetti ei ole, mobiililevi on ainult õues, toit on vilets ja lähim pood paarikümne kilomeetri kaugusel. See-eest öö maksab 420 norra krooni per nägu - ja omanikud paluvad alati, et me seda urgast reklaamiksime. No seda ma siis praegu teengi.
Loodus on muidugi ilus, kui kellelegi tundra meeldib. Esimest korda meeldis mulle ka. Neljandat korda sama asja vaadata pole enam üldse huvitav.
Täna hommikul korraldasin töise eksperimendi. Võtsime allüksuse juhiks meil varem töötanud inimese. Naiste kollektiiv, kuulujutud levivad, ja kui tema endine vahetu ülemus asjast teada sai, kirjutas kaebekirja. Kuidas kodanik N olevat oma töötamise ajal valetanud, varastanud, töödistsipliini rikkunud jms ja üleüldse ei kõlbavat meie auväärses firmas isegi mitte uksematti pühkima. Kuna kodanik N aga ei töötanud meil mitte kaks päeva, vaid kaks aastat, ja kogu selle aja jooksul tema kohta midagi santi meieni ei jõudnud, tegime saalomonliku kohtuistungi ja panime tibid vastamisi, kaebaja ja kaebealuse. Vahele panin personalijuhi, kes on ligi kaks meetrit pikk meesterahvas ja keda nähes naised kohe kõhud sisse tõmbavad. Et las siis ütlevad meie ja üksteise kuuldes täpselt ära, mis neil teineteise kohta öelda on ja kui päris löömaks käheb, siis personalijuht viskab vett vahele.
Detailidesse ei lasku, aga lugu lõppes sellega, et laimaja sai käskkirjaga vastu näppe. Sellest ka pealkiri - vanasõnad ja rahvatarkused ei aegu kunagi.

Öko? Mitteöko?

Reedel tegelesin prügisorteerimise produktide äraveoga. Värvilised läikpaberil asjandused paberikonteinerisse, panditaara taarapunkti ja muu klaas kah vastavasse konteinerisse. Kena keik, aga kuna linnast väljas elades asuvad need peened konteinerid-punktid nii pagana kaugel, et kui ma siis konterinerorienteerumise lõppedes auto bensiininäidikut vaatasin, tekkis oma tegevuse keskkonnasäästlikkuse suhtes küll tugevaid kahtlusi.
Ennevanasti oli prügisorteerimisega simpel. Kõik, mis põles, läks saunaahju või lõkkesse. Kõik, mis komposteerus, läks metsa. Ja seda, mis ei põlenud ega komposteerunud, kogunes aasta jooksul parasjagu niipalju, et kord aastas sai renditud järelhaagis, ilusti kottidesse pakitud sodi peale laotud ja lähimale prügimäele veetud, kus see väikese raha eest kenasti ära ladestati.
Suurte prügivedajate usina lobistamise tagajärjel vastu võetud jäätmeseadus tõi ka meile paar aastat tagasi kohustusliku prügiveolepingu ja sellest päevast lõpetasime me igasuguse prügisorteerimise. Sest maksta tuli nagunii, konteineri suurusest sõltumata käis iga kuu 36-tonnine prügiauto meie metsateed segi keeramas ja enda aja raiskamisel ei näinud enam mingit mõtet olevat.
Selle aasta prügijama tagajärjel tuli ka meile kuri kiri. Et konteinerisse enam peaaegu midagi panna ei tohi, ja seegi, mida tohib, peab olema pestud ja triigitud.
No nii palju siis sai tehtud, et toidujäätmeid hakkasime eraldi koguma, niipalju kui neid kahe hea isuga koeraga majapidamises üldse järele jääb, peamiselt kohvi- ja teepaks, see koertele ei meki.
Ajalehtede kasutamiseks on igasuguseid nippe, olen neid märjana rulli keeranud, ära kuivatanud ja hiljem saunaahjus halgudena ära põletanud. Paberikonteinerisse lähevad ikka peamiselt kriitpaberil asjad, mis hästi põleda ei taha. Ja panditaara taarapunkti, kuigi see on paras nuhtlus ja bensiinikulu.
36-tonnine prügiauto aga äestab meie rannakarjamaad endiselt kord kuus, sest harvem seadus ei luba. Järgmisel nädalavahetusel ongi taas teeparandamise talgud, naabrinaise madal Mazda kipub jälle kõtu peale kinni jääma.
Lõpetuseks perehuumorit. Tulen hommikul pesuhunnikuga trepist alla ja arutan kõvahäälselt, et kas see nähtamatu koduloom, kes toodab põrandatele prahti ja see loom, kes toodab musta pesu, on üks loom või kaks erinevat looma? Õde arvas, et küllap ikka üks loom, aga see-eest väga võimekas. Sest lisaks pesu- ja prügitootmisele kasvatab ta õues maltsa ja võililli, riputab laelampidele koerakarvu, sokutab kraanikaussi pesemata tasse ja on järjekordselt saunas ära joonud kogu õlle. No on see, vast loom!
Saime hallis päevas kõhutäie naerda.

Meediast. Natuke karvaselt.

Istusin terve päeva meediasuhtluse meistriklassis ja kuigi sai ka tsuti positiivset energiat ja mhead mõtted, tundsin terve päeva, et midagi on nagu valesti. Härrased ja prouased tegevajakirjanikud muudkui aga rõhutasid, kui hirmus oluline on nendega hästi läbi saada ja nendele kogu aeg infot edastada. Nomaeitea. Minu meelest on ajakirjandus ainuke majandusharu, mis toitub informatsioonist. Ja toitumisahela üks põhiprintsiipe on see, et toit tuleb endal leida. Või välja teenida. Ette kantakse toit ainult nendele, kes nooruse või vanuse tõttu seda ise ei ole suutelised tegema.
Aga seda olen ma ennegi kogenud, et enamikele ajakirjanduse esindajatele võrdub kolmnurgast Pärnu maantee-Narva maantee-Maakri tänav väljasaatmine ekspeditsiooniga Amazonase deltasse. Kuigi ma ei ole kindel, et nad ka Lasnamäel ilma GPS-ta ära ei eksiks.
Just nagu mu mõtete kinnituseks avaldas juhtiv majandusleht arvamuseavalduse juurde pildi, mida ma olen korduvalt palunud mitte enam avaldada ja mille kohta õde irooniliselt küsis, et millal sa selle jaki humanitaarabisse saatsid, kaks või kolm aastat tagasi?
Positiivsema poole pealt võib tõdeda, et arvamust ikka küsitakse. Ei pea seda kellelegi toppima. Äkki küsiks meediasuhtluse seminari rahast pool tagasi?

Viis asja, mida ma internetis ei tee

Tööpaus. Toppan teiste taga, nagu kuu esimestel päevadel sageli ette tuleb. Ja et mitte väga lainelt maha libiseda, püüan õue mitte vaadata ja kolan internetis.
Eri põlvkondade ja erinevate huvidega inimeste jaoks omab meie armas nett erinevaid tähendusi ja erinevaid funktsioone. Ise olen internetikasutaja 1996.aastast, kui pea meie kõigi nett rippus alatasa katkeva dial-upi otsas ja OK jutukas oli suhtlemiseks kuum koht - ma ise olen seal isegi uut aastat vastu võtnud, ainult ei mäleta, millist.
Sellest hoolimata on funktsioone, mida ma ei kasuta, ja kohti, kus ma eales ei käi. Nii näiteks:
1) ei käi pornosaitidel ega mängi hasartmänge - puudub igasugune huvi mõlema teema vastu.
2) ei kasuta orkutit, facebooki ega MSN-i. Ilmselt olen ma nii vana ja loll, et kahe esimese mõttekusest ei saa lihtsalt aru, kuigi mul on mõlemas konto, pole seda aastate jooksul kordagi vaja läinud. MSN aga on vahetunud Skype vastu, milleta küll ei oskaks enam läbi saada.
3) ei vaata YouTube videoid. Töö juures pole selleks iial aega ja kodune Kõu annab mingi võbeleva-hüpleva õuduse, niipalju kui ma proovinud olen. Ja ega seda õiget huvi ka pole. (ma vaatan isegi telekat haruharva).
4) ei oma kontot üheski tutvumisportaalis - kuigi olen neti kaudu leidnud palju sõpru ja ka viimase, nüüdseks lõppenud kooselu kaaslase, on praegune seis selline, et kellegagi suhete loomiseks puudub nii huvi kui aeg.
5) ei loe Tähismaade blogi, ükskord proovisin, aga see teiste mustas pesus sobramine tundus nii nilbe, et ma liigitasin nimetatud saidi momentaalselt porno alla (vt.punkt 1).
Aga igatahes oleks huvitav teada, mida teised internetis ei tee. Algarv ja Trulla, laduge oma mittetegemised lagedale :)