Istusin terve päeva meediasuhtluse meistriklassis ja kuigi sai ka tsuti positiivset energiat ja mhead mõtted, tundsin terve päeva, et midagi on nagu valesti. Härrased ja prouased tegevajakirjanikud muudkui aga rõhutasid, kui hirmus oluline on nendega hästi läbi saada ja nendele kogu aeg infot edastada. Nomaeitea. Minu meelest on ajakirjandus ainuke majandusharu, mis toitub informatsioonist. Ja toitumisahela üks põhiprintsiipe on see, et toit tuleb endal leida. Või välja teenida. Ette kantakse toit ainult nendele, kes nooruse või vanuse tõttu seda ise ei ole suutelised tegema.
Aga seda olen ma ennegi kogenud, et enamikele ajakirjanduse esindajatele võrdub kolmnurgast Pärnu maantee-Narva maantee-Maakri tänav väljasaatmine ekspeditsiooniga Amazonase deltasse. Kuigi ma ei ole kindel, et nad ka Lasnamäel ilma GPS-ta ära ei eksiks.
Just nagu mu mõtete kinnituseks avaldas juhtiv majandusleht arvamuseavalduse juurde pildi, mida ma olen korduvalt palunud mitte enam avaldada ja mille kohta õde irooniliselt küsis, et millal sa selle jaki humanitaarabisse saatsid, kaks või kolm aastat tagasi?
Positiivsema poole pealt võib tõdeda, et arvamust ikka küsitakse. Ei pea seda kellelegi toppima. Äkki küsiks meediasuhtluse seminari rahast pool tagasi?
8 kommentaari:
Oot, mis avaldus või pilt see siis oli? Enamasti on lehtedes kyll nii, et yhelt poolt oleks justkui systeemid, aga teisalt on kõigil kiire ja kaader vahetub... nii et aastatagusest kaebdusest ei tea keegi midagi. Anarhia on korra ema, isegi ilma igasuguse kurja kavatsuseta.
Näide tõestab kyll rohkem seda, et tähtis on saada läbi kujundajatega. Nemad valivad su teksti juurde pildi. (Või siis keeletoimetajatega, kes võivad paari pisimuudatuse abil igast sõnavõtjast ysna lollaka mulje jätta. Mitte, et ma ise seda kunagi teinud oleks, aga vahel olen märganud.)
Kulla Oop, ma ei tahaks väga pikalt ja põhjalikult vastata, sest blogimine on osa minu eraelust, arvamuse avaldamine, kui ajakirjanik seda küsib, osa minu tööst. Reeglina püüan neid kaht asja lahus hoida. Ja tekstide kallal iriseda pole siiani palju põhjust olnud. Aga kolm aastat vana ja viletsa foto avaldamine esikaanel rikub minu kui naisinimese tuju ära. Nii umber kümneks minutiks...irw.
Nojah, ma lihtsalt mõtlin, et juhul, KUI "juhtiv majandusleht" tähendab seda, mida ma kahtlustan, siis äkki ma saan rääkida kujundajatega, et nad selle foto andmebaasist vaikselt ära kaotaks. Või paneks vähemalt tolle juurde mingi hoiatava märke. :)
Aga ma võin seda fraasi ka valesti mõista. Juhtimist saab mitut pidi mõõta.
No palju neid end juhtivaks nimetavaid majanduslehti siin konnatiigis ikka on... ikka see roosa.
Mõned aastad tagasi kui töökohustuste tõttu tuli aegajalt meediaga suhelda, oli ka mul sama probleem. Üks juhtiv päevaleht kasutas järjekindlalt fotot, mis oli tehtud ajal mil põdesin silmapõletikku. Null grammi meiki, lisaks punetavad ja paistes silmad.
Meeldiva üllatusena sain ilma suuremate probleemideta ajalehega "kaubale". Nende fotograaf lihtsalt astus meie kontorist läbi ja tegi uue foto. Siiani ei oska arvata, kas see oli lihtsalt meeldiv juhus või ajalehe professionaalsus.
Meil firmas oli see roosa leht kenasti alles hoitud, kuni ma ära olin. Saingi näha ja lugeda.
Kui ma nüüd just mööda ei pannud, siis oleme nimekaimud!
Ega siin pisiriigis tõepoolest lõpuni anonüümseks jääda ei saagi ja võib-olla pole ka vaja. Varjata pole ju midagi.
õige, liigse varjamisega tuleks ju valetamine-kavaldamine mängu võtta ja pärast endalt küsida: mitu mind siis on? Igatahes see mis teada sain meeldib mulle väga. Olin ju klient kodulinnas.
Postita kommentaar