Kõige vihkamisväärsemasse, raskemini avatavasse ja ebaratsionaalsemasse pakendisse on pakitud kõikvõimalikud arvutijubinad. Teate küll, need teravate kokkukeevitatud servadega peamisel õhku täis ülipaksust plastikust asjad. Võib-olla on asja mõte see,et seda inimvaenulikku pakendit vaadates tuleks meelde, et tehnika on üldse üks looduskauge värk ja võib-olla oleks parem mitte osta? No aga päris ilma ei saa ju. Mõned kogemused viimastest nädalatest.
Norras hakkas kärssama mu läppari adapter ja vältimaks seda õnnetust, et ka läpats ise ära kõrbeb, otsustasin esimesel võimalusel uue osta. Oslo lennujaamas oli adaptereid kenake valik, otse loomulikult kliendi- ja pommikindlalt ära pakitud. Kui juba, siis tahtsin saada sellist, millega saab muid vidinaid ka laadida, fotokat, pihuarvutit jne. Oligi sihuke olemas. Ilusate piltidega pakend. Igaks juhuks tirisin oma Ordi läpaka kotist välja ja küsin, kas adapter sellele arvutile kõlbab. Müüja vaatas seda Ordit õudusega ja teatas, et mitte mingil juhul, sobib ainult nendele, mis pakendi peal kirjas; HP, Lenovo, Fujitsu-Siemens ja nii edasi mõned tuntumad nimed. Kuna pakendit ilma seda lõhkumata avada pole võimalik, ei saanud ka tema väidet kontrollida. Helistasin siis meie patsiga poisile, vabandasin ette-taha (et reede õhtu ja hilja juba), tema ütles, et sobib küll, saatku ma see müüja... läksin poodi tagasi, ei saatnud, ja ostsin ligi 800 norra krooni maksva jubina ära. Müüja sisises, et kui ma pakendi ära lõhun, nemad tagasi ei võta ja peaaegu viskas selle kolaka üle leti. Kuna kotti ei antud, tõmbasin terava keevisservaga kõigepealt käelt naha maha. Lennukisse, kuhu maniküürkääridega ei lubata, selle surmarelvaga siiski sai, kuigi minu arust piloodi kõri läbilõikamiseks oleks see pakendiserv oluliselt mõjusam olnud kui minikäärid.
Kodus läks pakendi avamiseks vaja pussnuga ja peaaegu et kreissaagi, müüripurustajat ja kuvaldat. Aga õnneks oli sees vähemalt õige asi.
Tänane näide aga selline: tellisin endale zebra.ee-st uued pihuarvuti puutepliiatsid. Pakend taas see terava servaga mõrvarelv, mõõtmetega 24*11*4 sentimeetrit. Sees kolm tillukest pliiatsit pikkusega 9 cm ja diameetriga 4 mm. Pakendi avamisega olin tõsises hädas, kuna töö juures mul pole ei nuga ega saagi. Ning kolmele pliiatsitillule lisaks oli pakendis garantiileht A3 lehel.
Loo moraal: selle asemel, et peedistada inimesi prügisorteerimise ja äraandmisega, oleks tagumine aeg hakata trahvima tootjaid taoliste pakendite ringlusselaskmise eest.
3 kommentaari:
Ma olen samamoodi mõelnud, et pakenditest peaks alustama keskkonna säästmist. Seda on ju lihtsam teha, kuna ettevõtetele saaks reegleid kehtestada. Muidugi nende välismaa kaupadega (nagu sinu arvutividinad) peaks asi rahvusvahelisel tasemel käima. Aga kõik maad ju mõtlevad keskkonna peale. Mind ajavad närvi sellised pakendid, kus asja ennast on vaata et vähem kui pakendit. Nagu mingi firma hakkliha, kus paksu plastmasskarbi sees on 200 g. Neid karpe olen küll kasutanud hiljem näiteks seente sügavkülma panekuks, aga absurd on ikka.
oma sodi sisse upuksime, vähemalt nn.mugavustega korteris küll. Kui meil oli lisaks korterile ahjudega maamaja, piimatädi loomad ja õuekoer oli asi kontrolli all. Nüüd on pere poole väiksem ja ämbreid - kaste poole rohkem. Seoses arvutimaailmaga meie kodus, mis nüüd pikkamööda vähenenud, on ILUSAID läikivaid kasutuid karpe, manuaalid sees, lauaalune riiul täis. Eks ma sorteerin ikka. Osalt keldrisse :-( (äkki läheb kellelgi vaja, ei julge ära ka visata)
Good brief and this fill someone in on helped me alot in my college assignement. Gratefulness you seeking your information.
Postita kommentaar