Reedel tegelesin prügisorteerimise produktide äraveoga. Värvilised läikpaberil asjandused paberikonteinerisse, panditaara taarapunkti ja muu klaas kah vastavasse konteinerisse. Kena keik, aga kuna linnast väljas elades asuvad need peened konteinerid-punktid nii pagana kaugel, et kui ma siis konterinerorienteerumise lõppedes auto bensiininäidikut vaatasin, tekkis oma tegevuse keskkonnasäästlikkuse suhtes küll tugevaid kahtlusi.
Ennevanasti oli prügisorteerimisega simpel. Kõik, mis põles, läks saunaahju või lõkkesse. Kõik, mis komposteerus, läks metsa. Ja seda, mis ei põlenud ega komposteerunud, kogunes aasta jooksul parasjagu niipalju, et kord aastas sai renditud järelhaagis, ilusti kottidesse pakitud sodi peale laotud ja lähimale prügimäele veetud, kus see väikese raha eest kenasti ära ladestati.
Suurte prügivedajate usina lobistamise tagajärjel vastu võetud jäätmeseadus tõi ka meile paar aastat tagasi kohustusliku prügiveolepingu ja sellest päevast lõpetasime me igasuguse prügisorteerimise. Sest maksta tuli nagunii, konteineri suurusest sõltumata käis iga kuu 36-tonnine prügiauto meie metsateed segi keeramas ja enda aja raiskamisel ei näinud enam mingit mõtet olevat.
Selle aasta prügijama tagajärjel tuli ka meile kuri kiri. Et konteinerisse enam peaaegu midagi panna ei tohi, ja seegi, mida tohib, peab olema pestud ja triigitud.
No nii palju siis sai tehtud, et toidujäätmeid hakkasime eraldi koguma, niipalju kui neid kahe hea isuga koeraga majapidamises üldse järele jääb, peamiselt kohvi- ja teepaks, see koertele ei meki.
Ajalehtede kasutamiseks on igasuguseid nippe, olen neid märjana rulli keeranud, ära kuivatanud ja hiljem saunaahjus halgudena ära põletanud. Paberikonteinerisse lähevad ikka peamiselt kriitpaberil asjad, mis hästi põleda ei taha. Ja panditaara taarapunkti, kuigi see on paras nuhtlus ja bensiinikulu.
36-tonnine prügiauto aga äestab meie rannakarjamaad endiselt kord kuus, sest harvem seadus ei luba. Järgmisel nädalavahetusel ongi taas teeparandamise talgud, naabrinaise madal Mazda kipub jälle kõtu peale kinni jääma.
Lõpetuseks perehuumorit. Tulen hommikul pesuhunnikuga trepist alla ja arutan kõvahäälselt, et kas see nähtamatu koduloom, kes toodab põrandatele prahti ja see loom, kes toodab musta pesu, on üks loom või kaks erinevat looma? Õde arvas, et küllap ikka üks loom, aga see-eest väga võimekas. Sest lisaks pesu- ja prügitootmisele kasvatab ta õues maltsa ja võililli, riputab laelampidele koerakarvu, sokutab kraanikaussi pesemata tasse ja on järjekordselt saunas ära joonud kogu õlle. No on see, vast loom!
Saime hallis päevas kõhutäie naerda.
4 kommentaari:
jäätmemajanduspoliitika kõigub praegu tõesti savijalgadel.
kogu süsteem näib toimivat katse-eksituse meetodil, tuues pigem kahju kui kasu.
meieni õnneks need kohustuslikud konteinerid veel jõudnud pole, nii et saame veel vabalt põleva materjali oma puupliidi ja ahiküttega majas ära kasutada ning kõik mis kõduneb, läheb kompostihunnikusse!
paari km kaugusel on klaasi, pakendite jms konteinerid ning see on normaalne kaugus, et vajadusel kõik sinna kuuluv ära viia.
Ajalehed võib ju kuivalt ka rulli keerata.
Linnadest väljas tundub see prügimajandus küll vähe kiivas olema. Kohalikult võimult on loogilist mõtlemist vist palju nõuda. Saab ju küll arukamalt.
Meil tahetakse see sorteerimine läbi viia kirvemeetodil ja kohe korraga. Soomes näiteks võttis asja juurutamine ikka paarkümmend aastat, aga nüüd toimib, Süsteem on suht lihtne ja loogiline ka.
Mul on leping 20 l kilekoti peale kuus, rohkem lihtsalt ei tule. Pakendid kogutakse rohelise kotiga ja tasuta, põlev kraam läheb ahju ning biojäägid komposti. Minul nurisemiseks eriti põhjust pole.
Ma suudaksin oma prügimahu ilmselt ka 20 liitrile kuus viia, aga kui seda 20l kotti tullakse endiselt ära viima eelnevalt mainitud 36-tonnise monstrumautoga, siis pole looduse jaoks sellel küll mingit vahel.
meie 24 korteriga majas on samuti asi hoomamatu. Suvel tõsteti suur olmeprügi konteiner pooltühjalt üks x nädalas autosse kusjuures 2 väikest: papp-paber ja muu staff olid kogu aeg pilgeni täis. Siis maksime 50 eeku per nase. Nüüd targad mehed vähendasid suure konteineri tühjendamist 2 x kuus. kus oli aruke, suvel ju üle poolte peredest suvilates! kast ajas juba eile üle ääre, minu ämber köögis ka. Tahtsin keldrist igasugu staffi tassima hakata, mis võimatu see võimatu. varem tehti sügisene hoogtööpäevak ja telliti ühistu kulul auto maja ette. see oli nii normaalne kui katkine kola vm. suuremad riietehunnikud said korraga õigesse kohta st. prügilasse. Kui see väike papikonteiner ikka kogu aeg täis on, siis tuleb jälle lõkkesse viia. Kuidagi kurb. Hea, et sain jagada.
Postita kommentaar