Minu parimad sõbrad Norras on Aanst ja Holliday. Me kohtume küll vaid kord aastas ja muul ajal ei suhtle, sest Aanst ja Holliday ei oska kirjutada ega helistada. Nad on mu norra kolleegi njuufaundlandi koerad. Pildil siis esiplaanil mina koos Aanstiga ja meie vahelt paistab Holliday rõõmus koon.
Seegi kord tormas Aanst mind nähes viiemeetriste hüpetega minu poole ja üritas peremehe hirmuröögatuste saatel mind emmata. Kuna mul on pikaajaline praktika suurte koerte embustest äravingerdamises, siis pihta ta mulle ei saanud. Holliday, kes nii kiiresti kohe jutuks tulevatel põhjustel liikuda ei saa, haukus aga läbematult, kuni oma paid ja kallid ka kätte sai.
Holliday tagakeha on halvatud ja olnud seda tema kümneaastasest elust enamiku aega. Tema tagakäpad ripuvad kasutult ja kodus liigub koer esikäppadel tagakeha taga lohistades. Õueskäimiseks aga on peremees talle konstrueerinud lapsekäru raamist, sellele keevitatud tugedest ja turvarihmadest seadeldise. Sest paistab, et ratastoole koertele ei müüda isegi rikkas Norras mitte.
Esimene kord, kui seda kaadervärki nägin, mõtlesin, et vaene koer! Kui ehmatus üle läks, sain aru, et see koer ei ole sugugi vaene ega õnnetu. Ta on elanud õnnelikku koeraelu teda armastavas peres. Ja tegemist on väga elurõõmsa elukaga, kellel peale piiratud liikumisvõime pole häda mitte kui midagi.
Ja iga kord, kui ma neid kutsasid näen, mõtlen sellele, mida oleks Eestis soovitatud halvatud koeraga teha. Ratastool või mürgisüst?
Ning ka mõned lubatud Norra maastikuvaated, küll üle-eelmisest aastast. Selleaastane vastik udu polnud vähimalgi määral fotogeeniline, mis sa sellest valgest massist ikka pildistad...
Pildid lähevad klõpsates suuremaks.
3 kommentaari:
Koera ratastool on mulle täitsa tuttav. Meie oma tänaval mu vanal sõbral oli saksa lambakoer ligi kolm aastat ratastoolis. Nemad igal juhul tellisid selle Ameerikast, nii et on küll võimalik saada.
Eelmisel suvel kahjuks sai selle kutsi aeg otsa, ta oli elanud pika ja ilusa elu.
Ma olen armunud Norrasse! :) (Juba oma tubli 8 aastat küll nüüdseks.)
Ja mulle kangesti meeldivad igasugused suured karvased koerad (nagu njuufad ja kaukad ja muud mürakad) - aga kallistan ma neid siiski peamiselt juhul kui nad mu enda omad nässakud on :). Väiksemana ma koeri eriti ei kartnud, aga nüüd, suuremana, kui mõnede koerte rünnakud (õnneks vigastamatult) üle olen elanud, siis enam nii väga võõraid koeri puutuda ei taha.
Need konkreetsed pildil olevad eksemplarid on imeilusad (milline tore kohev ja läikiv kasukas!). Ning Thela ise näeb ka päikesevalguseline ja üpris õnneliku moega siin pildil välja :).
Nii armas pilt sinust! Koerad on kah nunnud. Ma suhtun Norrasse kõhklustega, veel külmem kui meil. Ei tea, võib-olla vaatan selle karge ilu üle ka kunagi.
Postita kommentaar