Tolerants on ilmselt iga inimese jaoks erinev mõiste. Me talume, kannatame välja palju asju, kui meil midagi muud üle ei jää. Iseasi, kas nad meile meeldivad.
Minu enda jaoks on taluvus kaunikesti veniv mõiste. Ma ei talu vägivalda ükskõik millisel kujul, ka kinoekraanil mitte, kuigi tean suurepäraselt, et tegemist on meigi ja tomatipastaga, Aga ikkagi on vastik. Samas pole ma kunagi saanud aru inimestest, kes võtavad endale õiguse teisi arvustada erineva nahavärvi, religiooni, kultuuriliste erinevuste või minugipoolest kasvõi maitse suhtes. Minu poolest võib mu suhtluspartner olla kasvõi roheliseruuduline, kuue silma ja antennidega, kui meil on millestki rääkida, pole sel absoluutselt mitte mingit tähtsust. Samamoodi võivad inimesed minu poolest tähistada jõule, hanukkah-t või ramadaani, minu jaoks ei ole sel tähtsust. Peaasi et see neile enestele tähtis ja oluline on.
Isiklik kogemus on näidanud, et selline inimeste, sündmuste või kultuurierinevuste "paikapanemine" väliste näitajate põhjal on kõige tavalisem kolkluse ilming. Mida rohkem on inimene lugenud, reisinud, eri kultuuridega kokku puutunud, seda vähem on tal probleeme sellega, kuidas keegi teine välja näeb, riides käib või milliseid pühi tähistab. Budism, shintoism, kristlus, islam, taarakummardamine jne. on lihtsalt erinevad religioonid. Kuigi jah, religiooni muutumisel sektantluseks muutub ta ohtlikuks relvaks, mille abil harimatuid ja lihtsameelseid inimesi on võimalik panna võikaid tegusid korda saatma. Selliseid nagu terrorism näiteks.
Tolerantsus olude suhtes võib ka seinast seinani ulatuda ja sõltub tihtilugu ootustest. Kui sõita kusagile kolmanda maailma riiki, kus vaesuse piir on meie jaoks kaunis kujuteldamatu, on küll ebameeldiv, kuid talutav, et tänavatel veerevad prügilaamad, hotelli laes põleb alasti lambipirn ja söögiks on targem kohvripõhjas mõni konserv kaasa varuda. Eile õhtul aga kaotasin küll silmpilkselt kannatuse, kui meid Leedus üritada 53 euro eest per nägu majutada hotellituppa, kus olid kahekordsed narid. Röögatasin, et kas me tulime pioneerilaagrisse või, selle peale saavutasime situatsiooni, et jäime vähemalt kahekesi tuppa ja ülemisi narisid sai kasutada asjade panekuks, mida kuhugi mujale nagunii panna ei olnud. Ja lugeda enne magamaminekut ka ei saanud, sest toas oli ainult laevalgus, ei mingeid väiksemaid lampe. Tänase lisakogemusena võib lisada, et toit on sama jube kui toad, midagi nii lahjat kui hommikusöögiks pakutud kohv nägin viimati kaheksakümnendatel Venemaal, proovisin kohvi asendada teega, mis osutus veel hullemaks. Lõunasöögiks pakuti suppi, mis nägi välja, nagu oleks ta kellegi seest juba korra läbi käinud, pealegi oli see ollus põhja kõrbenud. Sellest moraal: ärge kunagi minge vastavatud hotelli, nad ei tea isegi, mida nad pakkuda tahavad. Ei vea meil hotellidega viimasel ajal...
Kuid rahu, ainult rahu. Seda jama on ainult kolmeks päevaks ja siis saab taas koju, oma voodisse. Nii et kannatame ära.
8 kommentaari:
tolerantsiga on mul ainult üks kana kitkuda - nimelt sõltub see ka teisest osapoolest.
siia käib siis hunnik multikultuursuse kriitikat.
isiklik kogemus on neegritega, kes arvasid, et neil on eriõigused selle pärast, et nad on neegrid. ja sama lugu paari moslemiga. igapäevastes asjades siis.
...ja minu kogemused eestlastega. nende pärast tegin blogid kinniseks. kusjuures mõni neist tõesti ei teagi, mida täheńdab sõna tolerantne. võõrsõnade leksikoni olemasolust nad ka ei tea.
naljakas, eks ole...
Tolerantsus on minu jaoks leppimine asjadega nii nagu need on, loobudes soovist neid muuta. Sallivus jällegi tähendab ilmselgelt käegalöömist: mulle küll ei meeldi mõni asi, aga sebima ka ei viitsi hakata, sest see oleks ilmselgelt tühi auru raiskamine.
Et siis: mis parata, seda hotelli peab hetkel sallima, aga lõbus seal ilmselt pole ?
Hm, minu kõige hullem hotellikogemus on samuti Leedust. Loodetavasti pole see reegel.
On ka olemas nulltolerants, mis tähendab mittemingisugust sallimist.Olen kuulnud seda kasutatavat näiteks seoses auto juhtimisega purjus peaga. Nulltolerantsus ei võta muidugi midagi ära tolerantsusest. Tont seda teab, kust täpselt piir tõmmata.
Hakkasin mõtlema, et kas pole tolerantsus mitte üks poliitiliselt korrektne sõnakõlks. Tolerantne võid olla teistsuguste kommete, usu või harjumuste suhtes seni, kuni see teistsugune on kusagil meist eemal. Tegelik tolerants pannakse proovile siis, kui see teisugune maailm koputab su uksele või kolib sinu naabriks. Kui su üksinda elava memmekese sõbrannaks hakkab käima jehoova tunnistaja või ülikoolis käiva tütrekese kavaler on moslem, siis ei ole suhtumine erinevatesse usunditesse enam endiselt tolerantne. Sa oled tolerantne naabri koerapidamise suhtes seni, kuni su majaesisele haljasalale ei teki junnid või sa ei saa magada, sest naabri öövalves oleku ajal koer ulub. Mulle tundub, et eestlaste suhtumises venelastesse on samuti üsna vähe tolerantsi. Me salliksime neid siin, kui nad räägiksid, mõtleksid ja käituksid nagu meie, eestlased. Kui ei, siis mingu oma Venemaale ja elagu seal.
Aga võib-olla on ainult minul sellised pseudotolerantsed mõtted ja teised on auga oma tolerantsi oreooli välja teeninud.
Algarv, sul on täiesti õigus, et tolerants meie moodi on "las need teised siis olla kuni nad meid ei sega". Kõmiseb õõnsalt jah. Ning just pühapaiste pärga omale pea ümber sellest rääkides loodetakse. Kõige enam kuritarvitatud mõiste tänapäeva suhtemaastikul ongi "tolerants"
Avastasin praegu, et pean ilmselt selle mõiste ka enda jaoks selgemaks mõtlema.
Nii neid ideid varastataksegi, aitäh!
Minu suhtumine usunditesse on küll suhteliselt tolerantne, sest mu töökaaslaste hulgas on küll kõiki, nii kristlasi, moslemeid, ateiste ja vist isegi paar kommunisti, sest minu silmis on kommunism sektantlus. Kuigi see on juba eraldi teema. Usundite alusel inimeste sildistamine on tegelikult sama mõttetu kui rahvuse või nahavärvi alusel. Kõik neegrid ei ole laisad, kõik venelased ei ole joodikud, kõik moslemid ei ole terroristid.
Anonüümsele ütleksin, et olen kohanud küllalt ka eestlasi, kes arvavad, et nad on erilised sellepärast, et on eestlased :)
Olen käinud (vist 1967) Kaunases üliõpilasena, vastuvõtt oli väga sõbralik. Imestasime, et neil olid sega-ühiselamud ja seda,et lätlasi ei sallitud. Hilisem käik oli lähetusega, võõrastemaja natuke venelik, korras, aga kõik toidud olid igas söögikohas küüslauguga (üle-)maitsestatud v.a. piimasupp. No ja Moskva üliõpilased olid õnnetud, et ühikas elavad neegrid ei lasknud end diskrimineerida enda järelt toakoristamisega. Ise ei tiku teisi arvustama, katsun ka teistele mitte jalgu jääda. Mulle meeldivad meie arukad naised. Üks vanaema.
Postita kommentaar