Tibide nädalavahetus

Kaks poolsajandi künnisel olevat tippjuhti, mõlemad juba aegu tagasi brünetist blondiks saanud, ülikooliaegadel korterit ja külmkappi jaganud, viimastel aastatel vähe kokku saanud (üks Tallinnas, teine Valgas, üks Amsterdamis, teine Genfis jne...) otsustasid naisteka teha. Algul seda plaanides olid väikesed süümekad, et kodus nii palju teha ja nii edasi. Aga laupäevahommikune lörts ja vinge tuul pühkisid süümepiinad peast.
Laupäeva hommikul seega rookisin oma sääred vaatamiskõlblikuks, pakkisin kotitäie asju (mida vanemaks ma saan, seda rohkem on mul miskipärast vaja enese hästi tundmiseks träni kaasa vedada, noorena piisas kammist ja rahakotist) ja sõitsin Pärnusse. Parkisin auto sõbranna hoovi tagumisse nurka ja läks lahti. Esimene peatus Estonia termid. Aurusaun. Mullivann. Jaapani saun. Jaapani bassein. Soolasaun. Mullivann. Paar basseinipikkust ujumist. Uuesti saun. Uuesti bassein. Veejugadega masseerimine. Mullivann. Kolm tundi kadus nii nagu kass oleks minema viinud.
Teine peatus õdus õhtusöök restoranis Si-Si. Kirjutatust on mulje jäänud, nagu oleks tegemist mingi ülipeene ja ekslusiivse kohaga, tegelikult oli väga mõnus ja üldse mitte röögatult kallis. Ehtsa itaalia koka tehtud maitsev itaalia söök, väikese restorani kodune õhkkond.
Kolmas peatus sõbranna elutuba kamina ees, pudel punast veini (ma pean selle nime üle küsima, sest tänu sellele veinile veendusin, et saksa vein võib mitte ainult joodav, vaid ka lausa hea olla). Kaks tundi pläkuläkut, sest vahepealsest ajast tuli midagi tagasi teha.
Neljas peatus ajal, kui ma kodus tavaliselt värvilisi unenägusid näen, All Stars ööklubis Strand. Vanad mõnusad Abba lood ja publikut seinast seina vanuses. Tuli meelde hiljuti kusagilt loetud lause, et seda, kui terve on ühiskond, näitab, kui palju eakaid inimesi käib õhtul väljas. Tundub, et viimaks ometi hakkame selles suhtes arengumaa staadiumist välja jõudma. Kalpsasime meiegi tantsida, lõbus oli. Natuke takistas küll teadmine, et pean hommikul autoga koju sõitma.
Voodisse sain kell neli hommikul ja nii nagu pea patja puudutas, magasin ka. Ei mingit unetut vähkremist.
Hommikune Bakchose kättemaks oli räige peavalu. Alkomeeter näitas küll absoluutset nulli, aga ju siis harjumatu tümakas ja poolikuks jäänud öö avaldasid mõju. Sõime korraliku hommikusöögi ja tegime tervistava jalutuskäigu Pärnu vastavatud kohvik-raamatupoodi. Latte, kiivikook ja kaks varjutaimede raamatut tegid asja paremaks, aga lõplikult jäi peavalu alles kodus järele.
Kella ühest asusin kodu poole loovima. Poolel teel keerasin väiksematele teedele, et huvitavam oleks, sirgjooneline Pärnu-Tallinn trass tegi niigi uimase olemise veel unisemaks. Koju jõuda oli mõnus.
BTW, regionaalse arengu edendamise huvides ostsin Pärnust uue fotoka, Panasonic Lumixi. Eestikeelne juhend loomulikult puudub, aga pilti juba õppisin tegema.