Tõed ja saladused

Bianka viskas mind meemiga ja algul mõtlesin, et jätan sellele vastamata. Et esiteks ei ole aega, karussell kisub tiire üles nii tööl kui kodus ja võib juhtuda, et lähikuudel on mul blogimaailma jaoks väga vähe aega. Aiablogisse katsun veel kirja panna oma tegemised, aga mõtisklemiseks... No eks näis, lubada on praegu midagi raske.
Neid ridu kirjutan praegu Vilniuse lennujaama Business Lounges. Kena vaikne koht, kui välja arvata, et kõik inimesed siin, peale teernindava personali, on eestlased. Ja üldse näeb Vilniuse lennujaam üsnagi kurb ja mahajäetud välja, telekatel paistab vaid kaks väljuvat lendu. Surutis mõjub ikka siinkandis päris rängalt. Ega selles, et ma täna koju saan, ma ka veel päris kindel ei ole, hommikul igatahes otsustas Eesti Õhu lennuk katki minna. Ehk on ära parandatud, ma ei ole ei moraalselt ega varustuse poolest hotellis ööbimiseks valmis.
Tagasi meemi juurde tulles aga pean tunnistama, et pole seda Tõehetke saadet mitte kordagi näinud. Mulle üldse ei meeldi situatsioonid, kus inimesed end raha pärast lolliks teha lasevad. Piinlik on vaadata, seepärast ei teegi telekat lahti.
Aga tõest üldiselt... Esiteks on minu jaoks kaks erinevat asja tõde ja eetika. Inimesed näevad, tunnevad ja mõistavad tänu erinevale kasvatusele ja kultuuritaustale asju vahel kardinaalselt erinevalt. Mis on ühes kultuuris tabu, on teises lubatud või isegi heakskiidetav. Kitsalt võttes oleks nagu olemas kaks lihtsat poolust, tõde ja vale. Paraku sõltub nende pooliste asukoht ja väljanägemine vaataja vaatepunktist ja lisaks kahele äärmusele on olemas veel palju vahepealseid halle tsoone, pooltõed, poolvaled, hädatõed ja hädavaled jne. Ning lubatu ja lubamatu piir on õhkõhuke ja raskelt määratletav.
Kusagil kaheksakümnendate lõpul või üheksakümnendate alguses, kui sai oma äriga alustatud, olid teatavasti keerulised ajad. Ei olnud õigeid seadusi, ei traditsioone, reegleid ega ühtseid arusaamisi. Lisaks oli kultuuriline ja kasvatuslik taust ärieetika kiireks tekkeks äärmiselt ebasoodne: tulime me ju kõik ühiskonnast, kus tegutsemine kasusaamise eesmärgil oli tunnistatud kuriteoks ja kapitalistlikuks igandiks. Nii et nii või teisiti hakkasime me reegleid murdma, igaüks oma arusaamast lähtudes.
Teatavasti esines tol ajal nii mõndagi, kui tollaseid ajalehti tagasi sirvida, oleks see päris põnev. Ja ma siiralt loodan, et keegi kirjutab kunagi ka sellest ajastust eesti majanduses mõne tõsiseltvõetava raamatu. Andres Anveldi “Punane elavhõbe” annab ilmselt ülevaate selle maailma kõige kuritegelikumast nurgakesest, ja on põnev lugemine; kuid oli ka rahulikumaid ja mitte nii vägivaldseid kohti, kus sellest hoolimata oli ka põnev, sest iga uue protsessi ülesehitamine oli midagi täiesti uut.
Et tollases mäslemas majandusmeres ellu jääda ja pinnal ujuda, lõin endale kusagil üheksakümnendate algul omaenda ärieetikakoodeksi. Aluseks ilmselt kõigepealt kodune kasvatus, kirjanduslikud eeskujud, tollal veel suhteliselt raskesti kätte tulev majandusalane kirjandus ja paar kasulikku kontakti korralike välismaa ärimeeste, tippjuhtide ja audiitoritega. Toonitaks siinkohal sõna korralikke, sest iga reegliteta majandus, nagu ka 90-ndate algul Eestis, tõmbab ligi parvede kaupa õnnekütte. Kelle kavatsused pole sugugi majanduse edendamisega seotud ja kellel on eetikat vähem kui laternapostil.
Ma ei ole seda eetikakoodeksit endale kunagi varem kirja pannud, sest ma pole seda vajanud. Olen lihtsalt elanud nende põhimõtete järgi, lauseid moodustamata. Või kui vahel oma arusaamu teistele edasi andes.
Niisiis, minu ärieetika põhiprintsiibid on sellised:
1. Ära tee kunagi midagi sellist, mille avalikuks saamist sa peaksid pelgama. Igavesi saladusi ei ole olemas. Kui saladusi ei ole, on palju lihtsam elada. Nii töö- kui eraelus.
2. Ära tee teistele seda, mida sa ei tahaks endale osaks saavat.
Nende kahe peamise põhimõtte järgi olengi üritanud oma elu vähemalt viimased viisteist aastat elada ja ausalt öeldes on mu südametunnistus selle aja jooksul üpriski vaikne ja vagur olnud. Mis ei tähenda muidugi, et ma mingi tiibadeta ingel oleksin. Ei ole. Aeg-ajalt eksivad kõik. Põhiline on oma eksimusi tunnistada, nendest õppida ja julgeda neid tunnistada.
Ja tänu nendele põhimõtetele pole ma ka kunagi pidanud oma ärielus midagi kartma. Altkäemaksu pole andnud (küsitud paar korda on, tegin näo, et ei saa aru), saanud kah mitte. Katust pole ka kõige karmimatel aegadel pakutud. Oma lubadusi olen püüdnud täita - või kui see kahtlane tundub, pole lubanudki. Selline igav elu. Noh, rikkaks pole ka saanud - aga see pole ka mu eesmärk kunagi olnud surilinale võimalikult palju taskuid õmmelda.
Otse loomulikult ma ei räägi kõigest. Ei räägi oma tööga seotud asjadest, mida saab tõlgendada ärisaladuse hoidmisena. Ja ei räägi ka asjadest, mis vähemalgi määral võiksid põhjustada ebamugavust nendele, kellega need asjad seotud on. Teiste inimeste saladused on pühad ja neist ei laterdata.
Aga nagu öeldud, saan hakkama ilma isiklike saladusteta.
Keegi soovis mu läheduses äsja häid pühi ja mulle ei jõudnud esimese hooga kohale, mis pühi... Siis tuli meelde, et peaks ka kõigile, kes seda loevad, häid pühi soovima :)Meemi edasi saatma ei hakka, aga kes tahab, võib vastata.
***
Hommikune täiendus: eilseid lehti lapates jäi silma uudis, et Pärnu linnapea laskis oma kabinetis kontrollida lutikate olemasolu. Selliseid uudiseid lugedes tekib mul alati küsimus, et mida need inimesed ometi teevad, kes nii meeleheitlikult pealtkuulamist kardavad? Minu kabinetti võiks terve lutikaparve panna, sellest ei muutuks midagi.