Suhtefoobik

Minu elulukku on mahtunud üks abielu ja kaks pikemat kooselu, mõned pikemaajalised visiitsuhted ja terve hulk lühiromansse, mille arvu ma ei mäletaks ka pingutades mitte. Mitme otsaga mängud pole mulle kunagi sobinud, kui suhe, siis üks korraga. Mitte iialgi mitu. Vahest ja üsnagi tihti üldse mitte. Enamike oma eksidega saan siiamaani hästi läbi, kui teed ristuma juhtuvad.
Esimene abielu oli 18-aastaselt, pulmad kaks nädalat peale kooli lõpupidu. Minusugune innovaator tegi küll tollal ennekuulmatu ettepaneku niisama koos elada, aga kolmkümmend üks aastat tagasi loeti seda rängaks moraalirikkumiseks ja mõlema poole vanemad sugulased pidid kreepsu saama. Eks me siis abiellusime, valge kleidi, musta Volga, õnnepalee ja pulmapeoga tollase Noorsooteatri keldrisaalis. Nii nagu pidi.
Nagu paljud verinoorelt abiellunud paarid, läksime nelja aasta pärast lahku. Õigem oleks öelda, kasvasime lahku.
Teine kooselu tekkis pärast kümmet aastat omaetteelamist poolkogemata lapsepõlvesõbraga, kes segastel perekondlikel aegadel ajutist varjupaika otsis ja selle minu tollases elutoas leidis. Ühel hetkel avastasime, et oleme juba kaks kuud vaielnud teemal, kas on parem elada koos või eraldi. Hakkasime naerma ja jäimegi kokku.
Selle kooselu lõpetas saatus. Peale üht pikemat pidu ütles kaasa, et läheb ja puhkab veidi. Kui ma paari tunni pärast vaatama läksin, kaua ta magab, leidsin meie ühisest voodist juba külma keha. Veresoone lõhkemine ajus, ütles lahkamine.
Sellele järgnenu oli mu elu rängim aasta, sellesse mahtus veel rida matuseid: vanaisa, vanaema, isa ja parim sõbratar.
Taas seitse aastat üksielamist. Ok, visiitsuhe oli, tervelt viis aastat pikk. Kooseluks see ei muutunud, niisama oli vahel koos vahva olla.
Kolmas kooselu algas ja lõppes mürtsuga, olles siiski ka viis aastat vastu pidanud. Koos elama hakkasime ülepeakaela (mida neljakümnendates inimestest nagu enam ei ootakski) ja lahku läksime suure tüliga. Nüüd, üle aasta hiljem, oleme sõbrad. Niivõrd, kuivõrd see ekskaasade vahel võimalik on. Taastada ei soovi kumbki midagi.

Miks ma sellest aga kirjutama hakkasin... nagu kõigil tänapäevastel inimestel, on minulgi oma kõrgest vanusest hoolimata mitmetes suhtlusportaalides profiile, Orkut, Facebook, Linkedin, Skype, MSN jne. Suhtlen sealtkaudu vahel sõpradega ja uusi suhteid ei otsi. Tavaliselt on see ka mu profiili juures kaunis selgelt välja öeldud.
Sellest hoolimata saan aeg-ajalt kirju, kus tahetakse virtuaalmaailmast pärismaailma suhteid teha. Mõned kirjad on tuntavalt võltsid. Mõned kõlavad siiralt.
Täna olen vastanud eitavalt ühele päris siiralt kirjutavale meesisikule ja blokeerinud viis Skype-tüütajat.
Poleks iial uskunud, et poolsajandi künnisel olen endiselt hädas selgitamisega, et ma ei soovi meessuhteid. Äkki peaks end omasooiharaks kuulutama. Kardan, et olen vilets valetaja...
Aga kui vastata ausalt, et sorry, ma ei viitsi, mul on üksindagi piisavalt hea ja õnnelik olla, siis on suuremal osal inimestest seda vist peaaegu võimatu uskuda. Kuigi see on tõsi.
Mulle meeldib olla tigu omas kojas, sirutada oma tundlad välja siis, kui tõesti suhtlemistuju tuleb. Selleks on virtuaalmaailm suurepärane koht. See on egoistlik, ma tean.
Ümber ma kardetavasti ei kasva. Ei taha.