Ausalt, ma ei ole kostüümikandja. Minu jaoks on see pisut liiga pauerwomanlik riideese ja nagu kõiki lühikesi naisi, kipub ka pisut tünjaks ja kandiliseks tegema. Pealegi tunnen end nii formaalses riietuses kuidagi ahistatuna. Teksakandja ma ka ei ole, minu lemmikriietusese on kleit. Ei pitsita, ei hõõru, ei ahista.
Lisaks tundub, et kostüümidel on ka midagi minu vastu. Viimane kord, kui mu autol rehv katki läks, tulin ma Tallinna Raekojast vastuvõtult, heleroosa kostüüm seljas ja nii ma siis seal õilmitsesin Luise tänava ääres, kuni autoabi kohale jõudis.
Tänahommikusse komplekti kuulusid liivakarva pükskostüüm, kõrged kontsad ja ehitusarmatuuri tükk paremas tagarehvis. Mis võis ka omaenda õuelt pärineda, olles seal kuuriehitusest saadik salakavalalt õiget hetke oodanud. Või sobivat kostüümi valinud.
Rehv vajus tühjaks pooleteise kilomeetri kaugusel kodunt. Esimene valik oleks olnud koju tagasi minna ja teine auto võtta. Ühtviisi väheahvatlevana tundusid nii kaheksasentimeetristel kontstel koju tagasilonkamine kui ka hilisem ülemõõdulise Lumehelbekese mõnesse kesklinna parkimismajja toppimine. Ma ei taha eriti sinna isegi parketimaasturiga minna.
Kutsusin ikkagi autoabi välja. Kolmveerand tundi, mis nende kohalejõudmiseks kulus, jalutasin mere ääres, hingasin sirelite lõhna sisse ja pidasin vajalikke töökõnesid. Midagi ei jäänud tegemata.
Seda vist nimetataksegi produktiivseks kaugtööks.
Liivakarva kostüüm läheb annetuskotti sellegipoolest ja homme panen kleidi selga.
7 kommentaari:
Mina vist olen selline haruldane naisterahvas, kel pole ühtegi kleiti. Paar seelikut, mõned pükskostüümid ja mõned teksased. Tavaelus eelistan pükse just suure liikumisvabaduse pärast, talvel ka sooja pärast. Aga praegu on seelikuga päris mõnus :)
Liivakarva kostüüm kõlab nii armsalt, ma tahaks endalegi sellist (kahjuks ei läheks sinu oma mulle selga). Ei ole võimalik, et halb õnn sellega koos tuli. Roosast kostüümist olen küll igasuguseid õelusi valmis uskuma :D)
Kuidas sa aru said, et kumm tühi? Mul juhtus sama asi eelmisel suvel just siis, kui mees haiglas oli. Kui teda vaatamas käisin, siis ta märkas, et mul autol kumm tühi. Ei tea, kaua ma sellega ringi olin sõitnud, sest mina küll millestki aru ei saanud sõidu ajal. Ei kiskunud rooli ega midagi. Siis lubasin, et alati enne sõitu vaatan, kuidas kummid on. Nüüd jälle see lubadus unustatud. Tookord olin üsna hädas, kuidas ära parandada saaks. Oli puhkepäaev ja selgus, et tagavararatast ei saanud alla panna, kuna suverehvidel teised mutrid kui tagavararattal. Sellest ajast kannan teise jooksu mutreid ikka kotikesega kaasas.
minul jälle pole peale koduseeliku ühtegi seelikut. kaks sekkarist (hea uus sõna) koju taritud linast kleiti mu tõelised lemmikud. Eriti söömapidudel, sest siis mahub rohkem :)
Seelikuga tundun endale nagu kohvikannusoojendaja.
Pükse kannan veel sellepärast, et minu suhe sukkpükstega pole sõbralik. Ka kõige kallimad oskan koheselt ära lõhkuda. Päevalill õpetas, et tema võtab sukkpüksid jalast ära dušši all. Pidavat ka peale raju pidu terveks jääma :P
See autoabi on väega vajalik. jäime viimast kuud raseda vennanaisega 10 km. Tartust katkise kummiga teele. meid aitas küll möödasõitev autojuht, aga kui ta poleks peatunud, oleksime autoabi kutsunud.
Tagumine katkine rehv esiveolisel autol juhitavuses tunda ei annagi. Tagasild hakkab kohutavalt undama.
Aga mina jälle olen täielik püksteinimene. Pika mõtlemise peale suutsin ikka meenutada, et mul mingi kleidimoodi asi vist kuskil kapisügavustes on. Seelikuid ka vist paar tükki peidus - aga kandnud pole neid aastaid juba. Pükstega kõige mugavam. Ja pükskostüüm mu meelest asendamatu.
Mis puutub rattavahetusse - tuli mulle meelde kuidas mina kord metsateel hätta jäin ja ise ratast ära vahetasin. Teoorias olin tugev, eks siis pidin ise praktikat ka tegema. Ratas sai vahetatud ja koju ka sõidetud. Aga pärast pidin ma mehele ausõna andma, et ma kunagi enam ise autol rattaid vahetama ei hakka - sest tal läks naabrimehega pärast pooltundi aega, et tagavararatas auto alt kätte saada. Ma suurest hirmust, et liiga nõrgalt need poldid kinni keeran - lausa hüppasin selle risti peal, et poldid ikka kindalat ja tugevalt kinni jääks. Nu ja siis kaks meest pidid korraga oma rammu rakendama, et need poldid jälle lahti saaks:))
Muidu suure maanteeääres on kõige lihtsam see, et teed tagant luugu lahti, tirid tagavararatta väljka ja siis jääd õnnetu näoga passima - tavaliselt esimene meesterahvas peab kohe kinni ja vahetab ratta ära :)
ma ka täielik püksteinimene. ma olen isegi proovinud ennast muuta ja vahel varem mõne kleidi/seeliku ostnud... kuid minust on nad kandmata jäänudki...
see-eest nooruses lasin küll ülipeentes seelikutes ja tikk-kontstel ringi..kübarikud ja pitskindad olid ka mu garderoobi osa.. oh õudust :D
Naelte ja kaunite rõivaste vahele suskaksin ühe puuviljameemi, palun!
Postita kommentaar