Inimene on üks kummaline loom, tihtilugu arvab ta seda, et mis on parim konkreetselt talle, on ühtviisi parim ka teistele. Mida kitsam silmaring, mida kolklikum maailmavaade, mida vähem tolerantsust , seda vähem üritatakse mõista erisusi ja peale suruda omaenese maailmapilti kui ainuõiget.
Kultuurilis-primitiivne oma arusaamade pealesurumine algab see isiku ja perekonna tasandilt (sa pead porgandit sööma! Pane see selga! Ära tee niimoodi!), laieneb lähiühiskonna tasemele (homoseksuaalsus on haigus. Kõik neegrid on lollid. Kõik venelased kaabakad. Jne. Jne.)
Hoopis katastroofilise mõõtme omandab selline hoolimatu hoolimine globaalsete abiprogrammide raames. Läbi sajandite on vallutajatele olnud omane veendumus, et nende poolt vallutatavatele aladele on hädavajalik peale suruda oma religioon, oma tavad, oma kultuur. Mõistavad seda paremini need rahvad, kelle ajaloolises mälus on veel viimane okupatsioon selgelt meeles, mäletavad veel meiegi vanemad ja vanavanemad teise ilmasõja eelset ja järgset “kultuuritoomist” ja kirjaoskamatuse likvideerimise kampaaniaid riigis, kus kirjaoskus oli niigi pea sajaprotsendiline. Peale üheksat aastat töötamist arenguabiorganisatsioonis olen ma jõudnud veendumusele, et igasugune abi osutamine otseselt materiaalsel kujul on õigustatud ainult ekstreemsetes situatsioonides – sõjaolukorrad, looduskatastroofid, õnnetused materiaalsel tasandil. On loomulik, et paremal järjel olev ühiskond jagab oma materiaalset heaolu hädasolijatega, sellisel juhul on õigustatud nii riiete, ravimite kui ka toidu jagamine. Humanitaarabi jagamine olukorras, kus selle eesmärgiks on lihtsalt vaesuses vireleva elanikkonna abistamine, on tulutu, sest sellega muudetakse abi saajad elu moonakateks, kes peale abi tasuta saamise enam millestki muust unistada ei oskagi. Jõin paar aastat tagasi Istanbuli tänavakohvikus teed ühe noormehega, kes töötas seal turismibusside reklaamiagendina. Tema eluunistuseks oli pääseda Euroopasse, et hakata seal sotsiaaltoetustest elama. Ausalt öeldes tekitas selline elueesmärk minus õõvastust. Tavaliselt on kolonisatsioon, okupatsioon ja võõrkultuuri pealesurumine midagi sellist, millele me igapäevaselt ei mõtle. Ise sain oma kaks esimest sellealast õppetundi 2002.aastal Zimbabwes. Esimese kohalikult kultuuritegelaselt, kes oma ettekandes tõi esile, et kogu lääne kultuur räägib Victoria joa avastamisest David Livingstone poolt 17.novembril 1855. Jättes kahe silma vahele pisiasja, et kohalikud hõimud elasid sealsamas joa ääres juba 50000 aastat varem, tundes sama koske Mosi-oa-Tunya nime all. Rääkimata arheoloogilistel väljakaevamistel leitud avastustest Homo habilise asustuse kohta samas piirkonnas ligi kaks miljonit aastat tagasi. Euroopal pole sellise ajaloo vastu panna mitte midagi. Teise õppetunni sain ühes kohalikus asulas, kus kohalik humanitaarabiorganisatsioon demonstreeris meile uhkusega kohalikele ehitatud maju. Mille peale meiega kaasas olevad kohalikud kõrgharidusega projektijuhid täiesti endast välja läksid. See ei olevat enam Aafrika, kui inimesed topitakse elama betoonkuubikutesse. Ilmselt ei olnudki, sest kui muidu üldiselt alkoholism on sealkandis suhteliselt tundmatu probleem, oli selles külas sellega tegemist. Vägivaldne väljakiskumine kodusest keskkonnast tekitab stressi.
Ainuke humanitaarabi, mille poolt ma kahe käega olen, on võimaluste tekitamine kohapeal. Koolide ehitamine, milles õpetajateks saavad kohalikud. Haiglate rajamine, milles töötama hakkavad kohalikud. Informatsiooni edastamine – mis varem või hiljem jõuab kohale nagunii. Mitte mingil juhul aga abipakkide jagamine täiesti tervetele ja töövõimelistele inimestele.
Seepärast tunnen ma alati vastikust, kui kuulen taas kusagilt kampaaniast vabastada moslemineiud “ahistavatest” rõivastest või suruda Balkani mustlased kusagile reservaati elama. Jah, läänemaailmal on nendega kultuurikonflikt – aga niipalju võiks 21.sajandiks olla omaenese ajaloolistest vigadest õpitud, et kultuurikonflikte ei saa lahendada toore jõuga.
Selline pea ja sabata jutt seekord.Eelmise postituse kommentaaridest nõustun täiesti MJ-ga, enne abi osutamist tuleb veenduda, et abi vajatakse. Ja kas just sellist abi, nagu andja on võimeline andma.
Eluaegse koera ja kassipidajana olen aga sunnitud nentima, et koera kassile konti pakkumas pole ma näinud. Küll olen näinud kassi koerale surnud hiirt pakkumas - see aga polnud abiprogramm, vaid kõige ehtsam altkäemaks...mina toon sulle hiire,sina ei aja mind puu otsa, eks... :D
5 kommentaari:
Kahe käega kirjutaks alla sellele abipaki majanduse kohta käivale jutule.
Kuid ku rääkida "ahistavatest burkadest" siis tegelikult on see hoopis teine lugu . Seal on taga kultuur , sajandite pikkune kultuur.
Mis mind ennast selle kultuuri juures häirib on see ,et keeldutakse edasi arenemast , ei tunnistata õigust kirjaoskusele ja perevägivald naise vastu pole mitte midagi erilist . Samas pole kõik sellised . Õnneks . Kuid riietus võiks siiski jääda rahvuse enda otsustada . Aus olla ,siis tihti tunneksin ennastki burka sees kaitstumana . Ühesugused kotid kõik ei mingit muret ,et pead mingitele iluideaalidele püüdlema . :P
Aga mina olen näinud, kuidas üks koer astub harkis jalgade ja ähvardava näoga toidukausi kohale, et teine koer sellele ligi ei saaks, ja kass tema käppade vahelt rahus süüa saaks :D
Kahe käega poolt.
Omalt poolt ütleksin vaid seda, et nii, nagu on väär lääne maailmavaadet itta eksportida on väär idast läännde kolinuil nõuda oma kommete tingimusteta aksepteerimist uue kodumaa poolt. Pole selline misjonäriks olemine ühe tehtuna parem kui teise poolt.
Õnge andmine kala asemel on juba kulunud võrdlus, aga paremat pole siiani leitud.
Kahjuks on abiprogramme, milles hapnema läinud kala on pidulikult spinninguks nimetatud ja aidatavate peale ollakse veel pahanegi, et need tolle ära põlgavad.
Hea väljend on veel see, et võõrasse kloostrisse oma pühakirjaga ei minda.
jah, eks ta ole
ma oma eelmises kommentaaris kasutasin koera ja konti ilmestava võrdlusena... et me ise oma hinnagutes ei oleks sama piiratud, nimetades neid inimesi, kes MEIE REEGLEID (a la kuidas ikka abi anda tuleb) ei nimetaks ei rumalateks ega, veel hullem, õelateks. inimeste mõtlemismehhanismid on ikka nii totaalselt erinevad, et see on hämmastav. ja kui me nüüd kedagi, kes mõtleb täiesti teistes kategooriates, teisisõnu "mõtleb teistmoodi kui mina" nimetan rumalaks... siis olen ma tegelikult ise sama rumal.. lihtsalt natuke teise koha pealt :)
aga muidu printsiibis teema autoriga nõus.
Postita kommentaar