Lõpuks ometi sula ja kui laupäevahommikused harjutused terrassikatusel ning saunapuud välja arvata, ei pidanudki end laipväsinuks nikastama. Isegi ahju ei pea enam selle temperatuuri juures iga päev kütma.
Üle tüki aja tegin endale seega pühapäeval sellise päeva, et päev läbi ei teinud muud, kui lugesin. Ei mäletagi, millal viimati sellist mõnu nautida sai. Isegi süüa ei pidanud tegema, kuna õde tegi laupäeval laari imemaitsvat kapsa-hakklihahautist ja sellest jatkus vabalt kaheks päevaks.
Hakkama sain päeva jooksul kolme raamtuga, neist üks Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad". Suhtusin eelarvamusega, kuna paar näppusattunud retsensiooni nimetasid raamatut masendavaks. Ei olnud. Kohati valus küll. Kuid pean tunnistama, et pole ammu nii lummatult ühegi eestlase kirjutatud raamatut lugenud. Ühe hooga läbi.
Võrdluseks pean tunnistama, et ühe hiljuti ostetud Wimbergi raamatu panin teisel leheküljel kinni ja viskasin tagantkätt raamaturiiulisse, sest see pikkkkkade väldetega poosetamine ajas mind närvi ja segas lugemast. No ei saa ikka mats kõrgetest kunstifinessidest aru, midagi pole parata.
Lõpuks veel Veerpalu sõit, kui aus olla, siis ainuke olümpiaülekanne, mida ma vaatasin. Lõpp läks põnevaks ja kui oleks mina kohtunik saanud olla, siis ma oleks kuldmedali kaela riputanud igale selles maratoni juhtgrupis lõpetanud mehele. Nad olid kõik seda väärt ja minu silmis polnud küll mingit vahet, kes esimene, kes kuues või kümnes.
Nojah, minusugune spordihuvitu annaks muidugi jalgpallis ka igaühele palli, et nad vaesekesed seda ühte nii pikalt taga ajama ei peaks.
1 kommentaar:
Taname huvitavat teavet
Postita kommentaar