Tegelikult ei ole ju mitte midagi halvasti, pigem vastupidi.
Eilne onkoloogi külastus andis positiivse emotsiooni, arst, kes on päris otsekoheselt öelnud, et ta ise alustab mu läbivaatust käte värisedes, oli rahul ja ütles, et kriitiline koht näeb välja parem kui kunagi varem. Lõpliku teadmise selleks korraks annavad muidugi paari nädala jooksul saabuvad analüüsivastused.
Päike paistab ja lumehanged kahanevad. Maja on peale ränka talve enam-vähem ühes tükis, allakukkunud väike varikatus välja arvata.
Tööga oleks kah nagu kõik korras.
Miks siis ikkagi on tunne, et mitte millelgi pole mõtet ja päevad pudenevad nagu hallid tombud aja täitmatusse kurku?
Oma viga muidugi, mitte midagi ei viitsi. Lugeda ei viitsi. Arvutiga mängida ei viitsi. Telekat vaadata pole ma kunagi eriti viitsinud. Veel vähem viitsin ma end kodunt välja ajada.
Võib-olla oli neid lumetonne ja puukoormaid napilt pool aastat tagasi lõhki lõigatud kere jaoks selle talve jooksul ikkagi natuke paljuvõitu.
Kevadväsimus on sõna, mis üha rohkem ja rohkem juhuslikult kuuldud lausekatketest kõrvu kõlama jääb. Ainult et kuidas sellega toime tulla? Vitamiine neelan niigi igal hommikul terve peotäie.
Kui oleks igavlev miljardär, läheks sellisele reisile. Kahjuks pole isegi mitte miljonär ja lotopiletite ostmine ei aita, mul on haruldaselt vilets loosiõnn.
Ehk läheb kevade kasvades paremaks. Mitte loosiõnn, aga enesetunne.
9 kommentaari:
Eks ka see pikk talv tekitab sellise vangla tunde - miskit ei lähe nagu enam korda.
Minu hoovi vana kuusk viskas täpselt 20 päeva pärast esimest okkasadu uuesti oma okkaid. Järelikult on nüüd veel 20 päeva oodata ja saabki juba väljas hakata aiaga mässama.
et ei tuleks kevadväsimust? igahommikune ennesöögine 30-45 min keskmine kõnd või äärmisel juhul võimlemine. ainult et enamik inimesi ei viitsi seda teha :)
Pean häbiga tunnistama, et isegi mõte mingisugusele trennile on mind eluaeg iiveldama ajanud. Olen nõus küll päev läbi mulda kaevama, aga niisama kätega vehkimine on minu jaoks vastuvõtmatu. Ja sellele osale, mis rindkerest allapoole jääb, on igasugune trennitegemine tohtrite poolt rangelt keelatud. Kepikõnd oleks ehk lahendus, paraku mitte seal, kus ma elan - Tallinn-Paldiski maantee ei ole kõndimiseks ohutu koht ja muid kohti lähemate kilomeetrite raadiuses ei ole. Autoga aga ma enne hommikukohvi nõus sõitma ei ole.
no see kõnd-kepikõnd olekski parim. saaks ju ka sel jupil, mis jääb majast autoteeni... aga kui see mõtegi vastukarva on, siis pole ju mõtet edasi rääkidagi :)
Sellel jupil, mis autoteeni jääb, saab lähinädalatel peamiselt aerutada :).
Aga kui tõsisemalt, siis kaldun arvama, et ühest retsepti pole ja kõik asjad kõigile ei sobi. Ise naudin seda, et juba kuus kuud pole ma sunnitud tõusma kell 5.45, vaid võin südamerahuga vahel isegi kella seitsmeni magada. Kuna see 5.45 kestis ligi kümme aastat, siis ma praegu veel ei ole nõus oma hommikusest õnnest loobuma.
kindlasti ei ole ühest retsepti ja kindlasti ma oma arusaamu kellelegi peale ei pressi :). kuid muidugi küsitakse, siis ma suud kinni ka ei hoia... aga ega selle vaagnapiirkonna vereringe ja ainevahetuse ergutamiseks ja hapnikuga rikastamiseks, et sealt kaoks see venoznõi staz, millest kõik suuremad hädad alguse saavad, suurt muid meetodeid ei ole. ja ka see pole garantiiga. nii et... igaüks teeb oma valiku otse loomulikult ise.
Olen selle kõnni-kepikõnni ja trenni suhtes Thelaga ühel meelel - no ei tunne vajadust ega viitsi ka, aga kevadväsimus ja vitamiinide söömine ka suht tundmatud asjad. hea küll, juhtub minulgi selliseid Suure Masenduse ja Laiskuse perioode, aga need rohkem tingitud alateadlikust soovist natukegi lõõgastuda, olla õel ja viriseda, kutsun seda naljatamisi "enesehaletsuses hapnemiseks". Kuigi jah, ega see väga hea ka pole - mistahes annus endasse imetud (või meelega hoitud) negatevismi, kukub kohe keha "närima", jääd kauemaks end "hapendama", on kohe mingi tõbi küljes.
Aga ju siis on vajadus ka nende mõõnaperioodide järele, igatahes uut "kõrgperioodi" on kuramuse hea alustada ja tunne, et patareid jälle pikaks ajaks laetud :)))
Eks see sõltub ka asjaolust, kui palju tööajal ringi liigutakse, minul mõni päev peamiselt tagajalgadel siblimisest koosnebki. Õhtul tahaks ainult lamada, soovitavalt sõrad ajust kõrgemal, et veri pähe tagasi valguks.
Mina olen kevadise väsimuse ja tüütu õhupuudusega võidelnud juba aastaid. Neelanud tablette ja vitamiine, käinud kopsuarsti juures, vastust pole saanud. St vastust ei saanud kuni eelmise nädala esmaspäevani, kus üks arst mulle väga loogiliselt asja ära seletas. Äkki on teistelegi abi..
Peale pikka talve on kevadel õhk alati kare ja kuiv. See mõjub omakorda kopsudele, mis kurnab neid ja tundlikumatel lähevad kopsud tursesse, tänu millele vaevab inimest pidev väsimus, tuimus, tujutus jne Osadel ka õhupuudus. Et sellest jamast üle saada, tuleks oma organismi seestpoolt niisutada. Vee joomine ei aita, sest vesi käib organismist liiga kiiresti läbi ja ei imendu korralikult. Küll aga aitab, kui süüa mahlaseid puuvilju, nt pirne jne. Ja kohe mõnuga süüa, iga päev!
Mina, kes ma võitlesin aastaid oma probleemiga ja ahmisin kevadeti õhku nagu kuivale jäänud kala, tunnen ennast palju paremini ja energilisemana! Nii, et kellel viitsimist, proovige ka! Tükki küljest ära ei võta ;)
Postita kommentaar