esmaspäev, 30. juuni 2008

Bilanssi ja praekartuleid

.. korraga teha üritades jäävad kannatajateks mõlemad, bilanss jäi tooreks ja kartulid läksid kergelt kõrbema. See selleks, bilanssi saab edasi küpsetada ja kartulid söödi ka ära. Lapsuke (1.90, 16) sõi kõhu täis ja kadus virtuaalmaailma. Ning endale kipub uni peale, kõht täis, taevas läks pilve ja koerad magavad nohinal. Ehk päästab üks kange tee päeva, kohvi sai hommikupoolikul juba vist liigagi joodud. Tõin endale viimati Türgist teepresskannu, neid olevat ka meil saada, aga nagu tavaliselt, kolm korda kallimalt. Olen igatahes rahul, pääsesin lapimaitsega teepakkidest ja kasutada on mõnus ja lihtne.
Eelmisel nädalal toimus nii palju, et tagasi vaadates tundub jaanipäevast vähemalt kuu möödunud olevat. Töiselt ei olnud eriti hea nädal, see-eest oli koduselt tegus. Alates jaaniõhtust, kui meil oli oma nelikümmend külalist ja lõpetades tegusa koduse laupäevaga. Eile molutasin. Tegin endale aia- ja õuetöödega vist natuke liiga ja kõik pagana õmblused valutasid ja kipitasid. Vastik oli ja murelikuks tegi. Seda enam, et neljapäeval peab minema arsti juurde kontrollima ja see käik teeb juba iseenesest vähe närviliseks.
Viimasest haiguslehest saadud lugemisvõimetus hakkab ka üle minema, eile lugesin Virginia Ironside "Minu oivaline elu". Kusagil oli seda raamatut võrreldud vanema generatsiooni Bridget Jonesiga, vähemalt sama lustlik ja vaimukas oli küll. Mul endal on selle vanuseni küll veel tosinkond aastat aega, aga mõned asjad hakkasid juba tuttavlikud tunduma küll...

laupäev, 28. juuni 2008

Viimaks ometi selline hommik,

kus saab paljajalu ja öösärgis õue minna, kohvitass ja läptop kaasas. Taevas on küll pisut vines, pole välistatud, et vihmalubadus millalgi ka täitub, aga vähemalt seni katsun eestimaisest juunihommikust küll viimast võtta. Kartsin küll, et wifi basseini äärde ei ulatu, aga ennäe imet, toimetab küll. Nii et praegu tunnen end küll täieliku mõisaprouana, roosid õitsevad, purskkaev suliseb ja päike paistab. Mõnus.
Möödaminnes tuvastasin küll fakti, et peenrasse on järjekordselt nõgesed tekkinud (nõgesed, naadid ja varemerohi lihtsalt jumaldavad meie savist ja kivist pinnast), aga ei viitsinud nii varajasel tunnil neid mõrvama hakata. Selleks oleks pidanud nahkkindad välja otsima jne.jne. Liiga keeruline.
Kui välja arvata, et kolli pani äsja vastu mu sigaretti oma saba põlema (jäle kärsahais), kauka teeb teisel pool maja mingeid hääli, mille kõrval Baskerville´i koer tunduks süütu kääbuspuudlina, ja kass oleks kividel balansseerides äärepealt basseini lajatanud, on tõepoolest kena ja rahulik. Igav selle loomaaiaga igatahes ei hakka.
Lugesin eile õhtul mingit Reet Ausi järjekordset sõnavõttu second-handi teemal ja läksin taas karvaseks. Ma ei suuda aru saada, kuidas tütarlaps saab kirjutada taaskasutuse alast magistritööd (ja huvitav oleks teada, kes on ta juhendaja), kui ta ajakirjanduses alatasa oma äärmiselt puudulikke ja ühekülgseid teadmisi demonstreerib. Eriti pani mind silmi pööritama lause, et Eestist kogutud kasutatud riided on keskkonnasäästlikumad kui sisse toodud kasutatud riided. Mnjah. Arvesse võttes, et Eestis peale mõne üksiku tegija enam valmisriideid ei toodagi (liiga kallis, ka nt. Baltika osad asjad tulevad alltöövõtuna idast), ei suuda ma küll aru saada, kuidas eestlase seljas olnud Lindexi hõlst saab olla keskkonnasäästlikum kui soomlase või rootslase seljas olnu? Ja kes mäletab, millal Eestis viimati rõivakangast toodeti? Kreenholm ei lähe atvesse, nende spetsiifika on siiski kodutekstiil ja karta on, et neidki kaua pole. Iseenesest võib ju olla päris hea meel, et meil kangatootjaid ei ole, tegemist on kaunis keskkonda kurnava tootmisharuga. Aga lõpptulemus on siiski see, et kõik see mis meil poes, seljas või kapis on, on Eestisse imporditud. Kui tegemist ei ole just maavillase kampsuniga, mille villa päritolu kindlalt teada on.
Ja teine jaburus, millega inimesi lollitada, on kogu see tants ümber orgaanilise puuvilla. Jah, keemiat ei kasutata ja see on muidugi hea. Aga joogivett kulub kordades rohkem, kui tavalise puuvillakasvatuse juures. Ja just vesi on see ressurss, millega maapalli peal olukord järjest kriitilisemaks muutub.
Ühesõnaga, silmaringi piiratus oli ja jääb asjaks, mis mul karva turri ja silmad põlema ajab. Ja ma kuidagi ei parane sellest. Kuigi selles vanuses juba võiks.

reede, 27. juuni 2008

Minugi viis paljastatud saladust

1. Mida tegid kümne aasta eest?
Alustasin kodutalu väljakaevamist kahe meetri kõrgustest nõgestest, ploomimurust ja spagetipuudest (tõlge: valgusepuudusel viiemeetriseks veninud sõrmejämedused toominga-, lepa- ja saareridvad.
Hakkasin tõsisemalt mõtlema sellele, et peaks väikefirma omanikustaatusest (palju tööd ja vähe villa) taas palgatööle kolima.
Matsin oma eelmise kolli ja võtsin kolme päeva pärast uue kollikutsika, kellest tänaseks on saanud küll eakas, kuid endiselt reibas ja mänguhimuline kuts.
Sõitsime aerupaadiga ümber Pakri poolsaare (täitsa hullud).
Jne...

2. Viis asja "Vaja teha" nimekirjast
a) saada tervis korda ja mitte mõelda sellele, et va sõraline võib kusagilt uuesti tüki haugata;
b) lõpetada kuuri ehitus;
c) võtta ette maja viimase jupi soojustus;
d) teha auto järelkäru ülevaatus, sooitavalt täna;
e) leida endale talveperioodiks mõni mõnus kursus ja käia vähemalt kord nädalas ujumas.

3. Lemmiksnäkid
Ma ei snäkitse eriti, kui söön, siis juba võimaluse korral midagi sooja. Aga kui just muud üle ei jää, siis kreeker soolalõhega, juustukuubik, singirull kodujuustuga, suitsuangerjas röstsaial. Ebatervislik ja suhteliselt kallis maitse.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Ma juba olen :). Kui vaadata, milliste summade pealt ma hoonekindlustust maksan. Kui arvestada miljonäriks kõik, kelle vara hulka kuulub mingisugunegi kinnisvara korteri, maa või maja näol, on Eestis kroonimiljonäre rohkem kui kirjuid koeri.
Aga kui rääkida miljonist eurost pangaarvel, siis vist tuleksin palgatöölt ära ja läheks paar-kolm kuud kestvale ümbermaailmareisile. Siis tuleks tagasi ja vaataks, mis edasi saab. Ja võimaluse korral elaks kuus kuud aastast Eestis ja kuus kuud mõnes soojemas kohas.

5. Kohad, kus olen elanud.
Sündinud Tallinnas, elanud Tallinnas ja Harjumaal. Kordamööda ja korraga. Nüüd juba kuues aasta ainult maal.
Käinud olen rohkem kui kolmekümnes riigis. Et teada saada, kui mõnus on jälle koju saabuda.

Ja nüüd tuleb vist tööle hakata, aitab arvutis jobutamisest.

Aiajutud eraldi blogisse

Kuna blogger pakub mõnusat võimalust mitut eraldi blogi pidada (mis minusugusele hullule süstematiseerijale väga meeldib), tegin aiajuttude jaoks eraldi päeviku . Kes tahab, see vaatab.

esmaspäev, 23. juuni 2008

laupäev, 21. juuni 2008

Lahe laupäevahommik

Tegelikult peaks selle pealkirja vist jutumärkidesse panema. Nagu kiuste, ärkasin kell veerand seitse. Kellaajal, mis tööpäeval ärkamiseks äärmiselt ebaõiglane ja sadistlik tundub. Üritasin veel kolmveerand tundi Une-Matiga uuesti sõbraks saada, aga mis läinud, see läinud. Kohviisu tuli ka peale. Korjasin magamistoast kokku kõik pooleliolevad ajakirjad ja kobistasin trepist alla mõttega veeta veel sulnis tunnike kohvi ja naistekatega elutoa diivanil, aga... Esimene üllatus see, et kaukatüdrukul oli õnnetus juhtunud. Ja kui kuuekümnekilone hea isuga loomake hunniku raamatukogu põrandale teeb, tähendab see päris korralikku küngast. Ja see hais. Aga ma ei riielnud temaga, sest tegelikult ta küsis hilisõhtul välja, kuid kuna naabritel oli suurem pidu, siis me ei lasknud. Nii et oma viga teatud mõttes. Oleks pidanud ta vähemalt keti otsa panema, lahti ei saa lasta, kui ümbruskonnas suurem grillimine käimas, tal on kombeks võõrastel grillipidudel kontkapukaks käia. Ning kõik inimesed ei pruugi ringijalutavasse kaukaasia lambakoera kõige mõistvamalt suhtuda. Ega nemad ei tea, et neiukesel mõlgub meeles vaid shashlõkk, mitte naabrite sääred.
Niisiis algas hommik suurema koristamisega. Viskasin mõlemad koerad õue, koristasin hunniku ära ja pesin põranda puhtaks. Selle aja jooksul jõudis kojusaabunud näljane kass terve kassikontserdi esitada, sest tema arvates on tema kausi täitmine prioriteet number üks. Või veel eespool.
Et asi täiuslik oleks, hakkas ka endal kõht jukerdama, lippasin, moppi maha pillates, kempsu vahet.
Ja kui ma siis kõik puhtaks olin kasinud, kassile süüa andnud, kolli uuesti tuppa lasknud, kassi uuesti välja lasknud, jne.jne. ,algas kuumahoog ja selline, et viskasin ka hommikumantli seljast. Kuramuse kliimaks. Tegelikult on veel päris hästi läinud, peale varahommikuste ja/või hilisõhtuste kuumahoogude ei ole enesetundel eriti midagi häda olnud. Ning paraku tuleb see periood igal naisinimesel läbi elada, nii kurb kui see ka pole.
Naistekateni aga pole jõudnudki, sattusin selle asemel hoopis arvutisse :). Viimasel ajal on suhteliselt vähe õnnestunud üksi olla, õeraas koos pojaga kolis ka suveks loodusele lähemale nagu tavaliselt, ja kuna me kõik saame suurepäraselt läbi ja oleme vähemalt viimased tosinkond aastat kõik suved koos elanud, on suhtlemist tavapärasest rohkem. Ja harvad üksiolemistunnid veedan tavaliselt aias. Siinkohal tuli meelde sõbranna ütlus, kes teatas, et läheb nädalaks puhkusele, et viibida naatide seltskonnas.
Sellegipoolest pole sel laupäevahommikul häda midagi. Päikegi tuli välja ja tõotab tulla ilus päev.

reede, 20. juuni 2008

Tehtud!

Nagu deklareeris kunagi üks väga ebasümpaatne partei. Võtsin Delfist oma kohvri ka kaasa, aga kahjuks ei kopeerunud äraütlemata hinnalised kommentaarid. Nii et juba nende pärast tuleb vana korter ka alles jätta.
Aga kui välja arvata asjaolu, et Kõu otsas istudes tundub ka blogger kaunis aeglane olevat, ja et mul ei ole halli aimugi, kuidas vanade tuttavate blogisid siit maailmast üles leida, ja mis veel hullem, ei oska ka kuskilt otsida (aga küll ma välja mõtlen), olen end seega uude kodusse sisse seadnud.
Ja muuseas, ma sain täna nelja kuu vanuseks. Kes teab, see mäletab. Endale tuli see meelde siis, kui aiatööst valutavat selga triikisin ja õepojale kurtsin, et võhma miskipärast pole.Siis arvutasingi välja, et täna sai viimasest opilaual lesimisest neli kuud. Ja ma vingun, et võhma pole :)