Elutahe ja elu hind

Ma armastan elu kõigis selles värvides, ma tahan elada ja ma tahan selles värvilises ja mitmekesises maailmas veel palju asju ära teha. Viimase kahe aasta jooksul olen ma piisavalt palju pidanud lamama ja lakke vahtima, nii et mul on olnud aega mõelda elu, selle mõtte ja selle väärtuse üle.
Ma olen piisavalt palju surma lähedalt näinud. Kaksteist aastat tagasi kaotasin ma ühe aasta jooksul vanavanemad, isa, elukaaslase (kelle laiba leidsin ise meie ühisest magamistoast) ja parima sõbratari. Alates sellest aastast muutus küllaltki palju mu ellusuhtumine.
Me kõik oleme surelikud ja ühel päeval saabub see hetk, kui meil tuleb see maailm maha jätta ja unele heita. Surm minu silmis ongi magamajäämine. Igavene uni, igavene puhkus, millest sellesse maailma enam ei ärgata. Ja mulle on meelde jäänud kellegi elunäinud inimese ütlus, et peale väsitavat, mitmekesist ja rõõmupakkuvat elu võib ju isegi hea olla puhata.
Praegu ma leian veel küll, et ei ole sellist puhkust ära teeninud. Samal ajal aga olen jõudnud veendumusele, et elul on väärtus siis ja ainult siis, kui see elu on täisväärtuslik. Vähk või mitte, mina oma eluviise muuta ei kavatse. Isegi suitsetamist ei kavatse maha jätta. Ma ei näe mingit mõtet selles, et süües keedetud kala ja tooreid porgandeid elada saja-aastaseks ja surra siis dementsusse (pealegi on onkoloogid viimasel ajal välja öelnud, et vähk on geneetiline haigus ja sõltub eluviisidest minimaalselt - sa võid eluaeg ranget dieeti pidada ja siiski vähki surra, vahet pole). Pigem võib dieediga oma immuunsussüsteemi pekki keerata ja see on oluliselt hullem riskitegur.
Kõige paremini võtab iga hinna eest elamise isu ära igakuine visiit vanadekodusse. Ma imetlen inimesi, kes seal töötada suudavad, mind tabab esimese viie minuti jooksul soov põgeneda. Ja nähes neid inimolendeid, kes ei liigu, lasevad alla, ei saa millestki aru jne., aga kes sellest hoolimata on ELUS, olen ma alati mõelnud, et sellisena ma elada ei tahaks. See ei ole enam see elu, millest ma tahaksin kinni hoida ja mille eest võidelda.
Mis aga minu enese diagnoosi puutub, siis erinevalt tavaarusaamast on vähil sadu erinevaid vorme ja alaliike. Minu sõraline on õnneks üks aeglaseima arenguga vorme üldse, ja see, et ta üleöö millekski muuks muutuks, on üsna ebatõenäoline. Nii et ma jään veel tükiks ajaks teisi oma dekonstruktiivsete mõtetega kiusama.
Aga nüüd peab tööle hakkama. Teraapia aitab kõige paremini.