Tehnikakriitiline päev

Mõnikord on mul tunne, et aju töötab ka öösiti, kui kõik muud kehaosad tudivad. Igatahes olin eilseks planeerinud endale kaks suuremat tegemist, ühe kolleegi kursusetöö retsenseerimise ja järgmise aasta eelarve struktuuri ülevaatamise. Mõlemad algse plaani järgi vähemalt poolepäevased. Aga kui ma hommikul trepist alla tulin, mõte juba töötas ja lõpuks istusingi esimesed kaks tundi arvuti taga öösärgis. Retsensioon sai selle ajaga igatahes valmis. Ja järgmise kahe tunniga eelarve ka, nii et poolest päevast olin põhimõtteliselt prii. Oleks võinud ju esmaspäevaks planeeritud tegemistega alustada, aga vaatasin aknast ilma ja otsustasin, et muruniitmine oleks parem mõte. (tänast ilma vaadates võin nentida, et oligi). Poiss tuli päris vabatahtlikult appi, ju oli arvuti taga istumisest kangeks jäänud. Andsin talle valida, kas traktor või muruniiduk - meil on niitmiseks mõlemat vaja, sest selliseid kohti, kus 105 cm laiune traktoriniiduk kivide vahelt läbi ei mahu, on piisavalt. Poiss valis niiduki, sellega on raskem, kuid huvitavam. Traktoristi amet jäi mulle, ajasin trakatsi kuuri alt välja ja panin varustuse selga - trikoo, laia äärega kübar ja mp3 mängija. Päris naljakas vaatepilt kindlasti, ma ise igaks juhuks peeglisse ei vaadanud. No esimesed kolm tundi oli päris lõbus, kulgesin edasi-tagasi ja laulsin iiri laule kaasa, kõvasti ja valesti. Aga siis sõitsin trakatsiga ühe salakavalalt rohu sees luurava kännu otsa ja oligi kääksti. Traka ise läks käima, aga nagu niiduk sisse vajutada, suri uuesti välja. Arvutigeenius ronis ka masina alla, aga väljus tagurpidi sama targalt, suutsime mõlemad vaid nentida, et midagi on kinni kiilunud. Lõplik diagnoos: esmaspäeva õhtul käru peale ja teisipäeva hommikul Stokkerisse sõit, varem ka selle pärast linna minna ei viitsi.
Trakats sõitis seniks kuuri ja mina läksin roosipeenrasse, kus mul õnnestus äraõitsenud õite lõikamise käigus läbi lõigata ka mp3-mängija kõrvaklappide juhe. Käärid on liiga head ilmselt...
Rohkem tehnikaäpardusi õnneks ei juhtunud, kuigi tänast ilma vaadates võib meid tabada elektrikatkestus. Lootsin täna rohida, aga kus sa sellega, isegi koerad keelduvad õue minemast. Kass ikka pika mõtlemise peale väljus, köögi aknast nagu tavaliselt.
Aga pole viga, oma majas ei lõpe tegemised iialgi ja ka katuse all on terve listitäis asju ootamas. Raamatuturiiuleid tuleks juurde teha, kingakappi lappida jms. Minus on ilmselt tisler kaduma läinud, sest mööbliga jantida mulle lausa meeldib ja meie tehnikapark ajab pöördesse kõik töölised, kes siia midagi tegema on sattunud. Suurema kolistamisega pean paraku ootama, kuni perekonna kuldmagajad liigutama hakkavad - kui välja antaks kauamagamise Oscarit, oleksid õde ja õepoeg kindlalt kandidaatide hulgas.
Õde teatas eile õhtul suht ootamatult, et kui mul midagi selle vastu ei ole, siis ta ei koliks augusti lõpul linna nagu tavaliselt. Olla emaga ka juba rääkinud, ja too arvanud, et saavad poisiga kahekesi hakkama küll. Vähemalt mõnda aega. No minul polnud selle vastu ka midagi, tavaliselt jääbki sügisel maja nii tühjaks, kui nad ära lähevad. Sellega küll harjub üsna kiiresti, aga esialgne tunne pole just meeldivaim. Ja ma saan õeraasust aru, ta on oma ärklitubade soojustamisse-tuunimisse sel suvel päris kõvasti raha, aega ja tööd investeerinud ja ega vist endal poleks ka isu värskeltremonditud tubadest kohe Mustamäe tillukesse kahetoalisse kolida, mille kahte tuba ja seinakapisuurust kööki tuleb veel jagada kolme põlvkonna esindaja vahel. Eks näis, kaua ta siin muidugi vastu peab, talvine maaelu ja siit linnas töölkäimine pole nii roosiline kui suvel. Elame-näeme.