Õnneks ma eile õhtul oma telefoni ei sattunud vaatama. Peale tööaja lõppu kohe üldse mitte.
Hommikul näitas telefon ühte vastamata kõnet ja kahte lugemata sõnumit. Üks sõnum oli töine. Teine oli tulnud samalt numbrilt, kust vastamata kõne ja andis teada, et "...teie tsütoloogilia vastus oli üksikute muutunud rakkudega, seda tuleb 2-3 kuu pärast korrata. Teie dr. ..."
Kurat. Kuradi kurat. Ja ma nii lootsin, et kuna ligi 2 kuu jooksul ei ole helistatud, oli analüüs puhas. Aga kus Sa sellega. Positiivset asjas ainult niipalju, et vähemalt kohe haiglasse ei kupatata, kui alles paari kuu pärast kordusanalüüs tehakse, võib vähemalt seda loota, et midagi väga hullu ei olnud.
Ja ma veel eile olin nii õnnelik, et sain sellesse kooli sisse, kuhu kaks kuud vestlusi-teste tegin. Nüüd tekib küll kahtlus, kas on ikka mõtet seda hirmkõrget õppemaksu maksma hakata.
Aga ega koju jääda ja musti mõtteid mõlgutama jääda pole ka mõtet.
Elame veel, nagu ütles Colas Breugnon.
7 kommentaari:
hea, et vestlused-testid tehtud! elu ei tohi seisma jääda! kõrgeid õppemakse me maksame elu lõpuni, olgu nad siis rahalises või mingis muus väljenduses. no Sinul on seekord rahaline maks.
tervisega on lood nii kuis on, vähemalt hästi varakult avastati ja seega pole miskit kriitilist.
ma olen ka oma tervisega kohutavalt kimpus, tean algpõhjusi, kuid positiivses suunas ei oska veel pöörata. õpin, õpin, õpin.
mis kooli ja mis põnev asi õpituks saab, kui saladus pole?
Shit, ma ütlen! Aga no mis teha. Elame kuniks antud, ja kes teab, võib-olla on antud palju rohkem kui me siiski arvame. Ning olgu seda siis palju on, rahuloluga ja mõnusate mälestustega tehtule tagasi vaadata on alati parem kui üle õla tagasi kiigates selja taga pikka "igaks juhuks" tegematajäetu rida näha. Seda siis selle koolituse osas. Kui tunned, et asi on seda väärt siis go for it. Minemata jätta ja selle asemel aega veeta paigal istudes ja musti mõtteid hellitades oleks minu arvates vale valik. Carpe diem! ;)
Oh, ma rahustan sind, see sõnum pole veel õnneks maailma lõpp. Sain aasta tagasi esmakordsel proovitamisel samasuguse vastuse ja siis suures masenduses guugeldasin internetis kõik teemakohased lehed läbi. Pidin andma kordusproovi ja see oli juba korras, mis olevat suht tavaline praktika. Nüüd olen lihtsalt valvel ja käin kord aastas end kontrollimas. Pai ja kalli sulle ja kordusproov teevad maailma jälle natuke rõõmsamaks, usu mind!
Ma ei tea, aga ehk see sinu ameerikaliku arsti katsejäneseks olek pole parim valik. Küsi mõnda teist arvamust, ehk on ikkagi mõttekas keemiat teha.
Eks neid arvamusi ole igasuguseid. Minu ravi pole otsustanud ainult üks arst, vaid kõik otsused on teinud 6-7 liikmeline onkoloogiakonsiilium, nii nõudvat ka praegused reeglid. Ja nii palju kui ma netis ringi lapanud olen, keemiaravi ei soovitata enam eriti kusagil peale endise NL maade. See on ikka viimane etapp, kui inimene ilma selleta enam elus ei püsi. Vahe olevat eelkõige ravijärgses elukvaliteedis. Omast kogemusest võin öelda, et kuus kuud peale oppi on minu tervis täiesti korras (kui välja arvata aeg-ajalt kipitavad õmblused ja mõningad hirmuhood). Aga samal ajal Hiiul keemiaravi läbi teinud tuttav on invaliidsuspensionil ja ei saa päevagi ilma tablettideta hakkama, kuigi ka temal avastati asi väga varases staadiumis.
Tööandja tahab mind järjekindlalt Saksamaale mingisse high-technology onkoloogiasse saata, siiamaani olen järjekindlalt keeldnunud, sest minu põhimõte on mitte firmale tänuvõlglaseks jääda. Aga eks näis. Ootame järgmise analüüsi tulemused ära.
Ära oota midagi, Thela! Need kahtlased rakud on kahtlased ja mida varem saab midagi ette võtta, seda parem. Mine sina Saksamaale, elu eest on mõtet võlgu jääda küll.
Lisaks muudele faktoritele,mida ma praegu ei tahaks loetlema hakata, olen ma selle Saksamaa kliiniku kohta väga vastukäivaid arvamusi lugenud. ITK diagnostikaseadmed on maailmatasemel ja meie arstid pole ka kehvemad kui muus maailmas. Aga ükski arst ei tee imesid ega anna oma tööle garantiisid, see on loomulik.
Postita kommentaar